Pisisokid

Väiksed roosad beebisokid, ega polegi väga midagi lisada. Muster pärit siit.



Ja paar pilti sellest, kuidas meie peres sokkide kudumine käib.

Album

Kuna eelmisel nädalal toimus väike kõhu demonstreerimise fotosessioon, oli vaja eriliste piltide jaoks ka natuke erilisemat albumit. Otsustasin ise teha. Ostsin Vunderist Räpina kartongi ja looduspaberit ja muud pudipadi ning hakkasin tegema. Kuna kartong oli kaante jaoks minu arvates õhuke, liimisin 6 kartongi kokku ja sain piisavalt paksu kartongi. Katsin Vunderi käsitööpaberiga ja sisse läks looduspaber. Vahelehed tegin siidipaberist. Lisaks liimisin vasakule äärde nn vaheribad, et kui albumisse pildid panna, siis ei läheks üks ots liiga paksuks kapsaks. Köitmisõpetuse leidsin siit.

Ja siin ta nüüd on - minu esimene päris ise tehtud album:

Lepatriinumüts

Alguse sai see asi sellest, et minu vanaisa õde leidis Eesti Naisest ilusa mummumütsi õpetuse ja kuna ta teadis, et mina tegelen väikestviisi käsitööga, siis ta otsustas selle õpetuse mulle anda.

Edasi tekkis probleem lõngavalikuga, valisin ma seda pea kaks nädalat. Lõpuks leidsin enda arvates sobiva Karnaluksi netipoest, tellisin ära ja järgmine päev pakk ilusti kohal. Nüüd oli vaja ainult müts valmis kududa.

Nii, alustasin siis ma kudumisega. Kuna õpetuses polnud kirjas, mitu silma vaja luua, tegin oma peaga, alustasin 60st, kudusin natuke, tundus väike, harutasin üles, lõin 72 silma. See tundus normaalne ja jätkasin kudumist. Mida edasi, seda rohkem mulle hakkas tunduma, et mu lõngavalik polnud just päris õige - müts meenutab rohkem lepatriinule kui minule kuuluvat mütsi. Aga see selleks. Kudusin ma ta valmis (natuke õpetust küll modifitseerides) ja proovisin pähe....... Tere tali, see polnud enam isegi lepatriinumüts, vaid tegemist oli juba turbaniga. Müts oli kohutavalt paks ja ka tükk maad suurem kui minu peaümbermõõt. Nii et kasutust ta praegu küll ei leia, aga pildid lisan siiski.





Ja väike sügispilt, esimene jääkirme tiigi peal (kuigi Lõuna-Eestis sadas samal ajal juba lund):