LepatriinumütsAlguse sai see asi sellest, et minu vanaisa õde leidis Eesti Naisest ilusa mummumütsi õpetuse ja kuna ta teadis, et mina tegelen väikestviisi käsitööga, siis ta otsustas selle õpetuse mulle anda.
Edasi tekkis probleem lõngavalikuga, valisin ma seda pea kaks nädalat. Lõpuks leidsin enda arvates sobiva Karnaluksi netipoest, tellisin ära ja järgmine päev pakk ilusti kohal. Nüüd oli vaja ainult müts valmis kududa.
Nii, alustasin siis ma kudumisega. Kuna õpetuses polnud kirjas, mitu silma vaja luua, tegin oma peaga, alustasin 60st, kudusin natuke, tundus väike, harutasin üles, lõin 72 silma. See tundus normaalne ja jätkasin kudumist. Mida edasi, seda rohkem mulle hakkas tunduma, et mu lõngavalik polnud just päris õige - müts meenutab rohkem lepatriinule kui minule kuuluvat mütsi. Aga see selleks. Kudusin ma ta valmis (natuke õpetust küll modifitseerides) ja proovisin pähe....... Tere tali, see polnud enam isegi lepatriinumüts, vaid tegemist oli juba turbaniga. Müts oli kohutavalt paks ja ka tükk maad suurem kui minu peaümbermõõt. Nii et kasutust ta praegu küll ei leia, aga pildid lisan siiski.


Ja väike sügispilt, esimene jääkirme tiigi peal (kuigi Lõuna-Eestis sadas samal ajal juba lund):
