Freddy toimetised
Freddy toimetised
Millega veedavad oma aega need, kes käsitööd ei tee? Ei tea. Aga tahaks, et mul oleks nende aeg ka.
23 Aprill 2010
TSITADELL


Mulle hirmsasti meeldivad vanad raamatud. Eesti mõistes on vana juba enne 1940. aastat ilmunud raamat. Suhteliselt vanaks võib lugeda ka 1940-ndatel ja 1950-ndatel ilmunud raamatuid. 1950-ndatel muutus köide juba väga ilusaks - meenutagem kasvõi sarju "Suuri sõnameisteid", "Seiklusjutte maalt ja merelt", H. Balzaci kogutud teoseid. Sõjajärgsetel vaestel aegadel ilmus aga palju väärtkirjandust veel paberkaantega köidetena, nii nagu enne sõda - poognad olid küll õmmeldud, kuid kaaned moodustusid vaid ühes tükis paksemast paberist. Tol ajal oli palju köitekodasid või neid, kes ise meelepärased kaaned raamatule valmistasid. Tänaseks on aga ümberköitmata raamatute seljad tolmuks pudenenud, kaaned ploki küljest lahti tulnud ja plokk ise õmblustest lahti.
Köitmine huvitas mind juba keskkooli ajal. Köitsin tollal mitu raamatut, samuti olen parandanud lagunenud lemmikuid, eelkõige kapsaks loetud Lindgreneid. Siiski, kuna ma polnud seda tööd ei õppinud ega ka isegi õieti näinud kedagi köitmas, siis tahtsin teada saada, kuidas see töö tegelikult käib.
Olen leidnud Tallinna Rahvaülikoolist varemgi väärt kursusi. Ja seegi kord, nagu rusikas silmaauku - "Vana raamat uues kuues". See oli täpselt see, mida ammu tahtsin. Ja ma ei pettunud - juhendaja Ivi Laas oli absoluutselt fantastiline, kursus ise piisavalt pikk, 5x3 tundi, et küllaltki põhjalikult nippe ja võtteid tundma õppida. Kodus tuli samuti tööd teha, aga ka selleks leidsin aega. Igatahes mina jõudsin oma vana kapsa laiali lõhkuda ja uuesti kokku panna.
Põhiline, millega ma varem hätta jäin, oli töö korrektsus. Ei tulnud nurgad piisavalt puhtad ja ploki ja kaane ühendamine ilus. Igasuguseid pisivigu oli liiga palju ja tulemus ei olnud korrektne. See oli minu "tsitadell" - need tundmatud nipid, mis muudavad välisilmet kardinaalselt. Aga leian, et see kursus aitas mul tsitadellist välja murda, või vähemalt müüre murendada - olen oma raamatuga ise väga rahul ja kuna mul sedasorti raamatuid on kodus veel piisavalt, siis saab ka korralikult harjutada. Sest köitmine on üks ütlemata mõnus töö. Aga ka aeganõudev - köitmisel tuleb kasutada kõvasti liimi ja see tahab kuivada. Pressi vahel ja soovitavalt 24 tundi.
Niisiis - raamat, mille uude kuube panemiseks valisin, on A.Cronini "Tsitadell" (tõlk. G. Meri). Oli kunagi üks mu lemmikraamat. Ja korralikult kapsastunud:

Kaaned olid täiesti lahti ja seljast pool kadunud.
Esimesel tunnil kakkusime kaaned ja selja ära, lõikasime läbi kõik õmblusniidid, nii et poognad olid üksteise küljest lahti, ja kraapisime maha liimijäänused. Tänapäeval on olemas spetsiaalne raamatuparandamisteip, millega kleepisin üle lehtede selgade poolt need kohad, mis olid kulunud. Püüdsin sellega mitte üle pingutada ja parandasin ainult hädavajalikke kohti.

Edasi tuli poognad uuesti ühendada ehk õmmelda. Juhendaja hoiatas, et see on kõige raskem töö, aga mulle meeldib just see osa kõige rohkem. Tulemus sai nii hea, et õpetaja, kui ta minu raamatu töövõtete näitamiseks kätte võttis, kiitis, kui hästi õmmeldud mu plokk on - mõnus oolevat kätte võtta. Raamatule tuli teha ka uued ees- ja tagalehed, ning samuti köitsin sinna vahele ka vana kaane ja paberile kleebitud seljatükijäänused, sest kena on säilitada kõik, mis originaalist veel säilitada on. Siis polnud mul veel vineeritahvleid, mille vahel, pitskruvidega kinnikeeratult, tuleks kõiki asju kuivatada, seetõttu on paber veidi lokkiv:

Peale õmblemist tuli selg liimitada ja riidega üle kleepida, et raamat ikka tõeliselt tugev ja kaualoetav saaks:


Ploki servi oleks saanud lasta lõigata, kuid ma meelega ei teinud seda - tahtsin näha, kas karvased servad jäävad väga jubedad. Kodus ju giljotiini pole ja otsustasin kasutada ainult neid töövõtteid, milleks pole vaja erivahendeid või rahalisi väljaminekuid. Ei jäänud väga õudne, kuigi tegemist on sellise raamatuga, mis väljus omal ajal trükikojast lahtilõikamata kujul. Esimest korda loeti selliseid raamatuid, paberinuga näpus.

Edasi järgnes kaante tegemine. See on töö, mis mulle hirmu nahka ajas. Aga polnudki väga põhjust - kui kõik etapid ette näidatakse ja ära seletatakse, kuidas ja miks midagi on teha vaja, siis saab ka kobakäpp hakkama. Liimisime bloki otstesse kaptaalpaela (ehk selle ilusa kirju ribakese, mis raamatu otsast paistab):

Tegime valmis kaaned - oleks võinud osta õpetajalt nahka või lederiini-nimelist kaanekattematerjali, kui mul on vanast ajast kodus kalinguri ja kirjut kaanepaberit, niisiis kasutasin neid.
Kaante juures on oluline, et nurgad oleks täisnurksed, kattematerjal oleks korrektselt üle äärte pööratud ja valsid e. need sooned, mille kohalt kaas avaneb, tehtud õige laiusega. Mul see enam-vähem (profi pilguga vaadates, ise olen sigarahul) õnnestus ja kaaned said parajad ning suutsin nad ka plokiga täitsa otse ühendada:

Valmis tsitadell, värskelt pressi alt tulnud, on selline:




Liimina on selle köite puhul kasutatud enamasti PVA ja nisukliistri segu. PVA kuivab kiiresti, kliister aga aeglaselt. Edaspidi tahan kasutada ainult kliistrit, sest seda köidet on vajadusel võimalik uuesti lahti võtta ja ta ei kahjusta raamatut.
Muidugi ei saa köitmist selgeks selle 15 tunniga. Kõitmisvõtteid on palju, üks keerulisem kui teine. Et tulemus oleks ilus, peab palju harjutama. Aga see töö hakkas mulle uuesti ja veelgi rohkem meeldima. Harjutan natuke veel paberi ja kalinguriga, ja kui õige tunne tuleb peale, siis köidan nahka ühe raamatu, mis on minu koduses kogus kõige väärtuslikum. Aga sellest, mis raamat see on, räägin siis, kui aeg on küps.
Suur tänu juhendaja Ivi Laasile - soovitan tema kursusi väga soojalt neile, keda huvitavad naha- või köitmistööd. Olen üliõnnelik, et sellele kursusele sattusin.
Freddy posted @ 16:49 - Link - kommentaarid (10)
411651 visitors