Freddy toimetised
Freddy toimetised
Millega veedavad oma aega need, kes käsitööd ei tee? Ei tea. Aga tahaks, et mul oleks nende aeg ka.
27 Märts 2010
VALGE VARJUNDID

Sünnib maailma laps. Valge, puhta, ootusäreva hingega. Esimesed kirjaread kirjutavad tema eluraamatusse ema ja isa. Järjest hakkab kogunema neid, kes vilksavad mööda, peatuvad, jätavad jälje, astuvad koos, jäävad viivuks või kauemaks. Mõjutavad, muudavad, täiendavad. Laps kiindub nendesse, kes on tema vastu head, kes temast hoolivad ja teda mõistavad.
Minu lapsepõlves oli lisaks emale ja isale veel üks väga lähedane inimene - minu hoidja, tädi Liidia. Olin umbes 9-kuune, kui ema töökaaslane, kelle omad lapsed enam hoidjat ei vajanud, ta meile pärandas. Tema sobis meie perekonda kohe. Mina meeldisin talle ja tema mulle ka. Olin vaikne ja tagasihoidlik laps, oma hoovis polnud mul ka eakaaslasi, kellega mängida.
Tädi Liidiaga käisime me palju Kadriorus. Tal oli alati kaasas pähkleid ja sihvkasid, nendega söötsime me oravaid, kes hõike peale "miki-miki" kohe välja ilmusid. Meil oli ka tuttav pargivaht.
Vahel me käisime kohvikus selles väikeses rohelises puumajas, mis mõned aastad tagasi maha lammutati.
Tädi Liidia õmbles mu nukkudele riideid. Tal oli väga ilusaid kangaid, mida poes müügil ei olnud. Tädi Liidial oli ka üks nukk, kellel oli seljas imeilus roosa tüllkleit, peas tüllist tanu ja jalas heegeldatud papud. Küll ma tahtsin endalegi sellist nukku. Ta kinkiski mulle sellise, kuid roosast atlassist kleidiga. Nukul oli kleidi all ka pesu - pitsäärega särk ja aluspüksid, ning heegeldatud papud olid tuttidega ja roosast pärlniidist.
Tädi Liidia suri, kui olin umbes 8-aastane. Ta oli esimene lähedane inimene, kes mu elust jäädavalt lahkus. Peale mälestuste on mul veel see kaunis tüllkleidiga nukk, väike sinine klaaskruus ja ilus kullatud käevõru-kell, mida tädi ise kandis. Ning ainult üks foto.

Oma Raamist väljas valgete varjunditega koti pühendan tädi Liidiale. Sest temaga seostuvad mu lapsepõlve talved, kui oli samapalju lund nagu tänavugi. Siis tundus alati, et lumehanged on mul üle pea, ja kui möödunud talvel neid hangesid vaatasin, siis pole midagi imestada: meetrikõrgusest hangest ju laps üle ei näegi.


Tädi Liidia oli rahvuselt venelane. Haapsalu sallide põhilisteks ostjateks olid Peterburist ja Moskvast saabunud vene aadlikud. Minu koti võtmesõnaks ongi haapsalu sall, selle koti esiküljeks on haapsalu salli lõngast ja mustriga kootud ruut, mis on nunovilditud siidile. Valge ainsateks varjundioteks on minu jaoks helesinine, äärmisel juhul ka roosa - kevadeootus on kotil tähistatud Lucite kellukate ja õrna lehetikandiga:

Sangad on tamiilile aetud pärlitest:

Tagakülg ja põhi on lihtsalt villasest riidest. Ei raatsinud seda kena siidist äärekest, mis pitsitüki alt välja paistma jäi, ära keerata, ja seetõttu on koti esikülg pisut kõrgem:

Siin me oleme tädiga koos:


PS:

Varsti peale Femme fatale koti riputamist blogisse tõi tütar mulle koolist paki - õpetaja oli palunud selle emale edasi anda. Kotis oli raamat ja tänukiri heade sõnade eest.
Freddy posted @ 16:53 - Link - kommentaarid (21)
408413 visitors