Freddy toimetised
Freddy toimetised
Millega veedavad oma aega need, kes käsitööd ei tee? Ei tea. Aga tahaks, et mul oleks nende aeg ka.
09 Juuli 2009
VÄIKE EESTIMAINE LAUL

Maakeral tilluke laik,
paljudest naabritest vähem,
südames suur, ilus paik,
hingele kõikidest lähem.



Meie laul algas talvel, kui tütar peale paariaastast pausi uuesti kooli koori läks – puht omakasupüüdlikul eesmärgil, nimelt ei pidavat siis laulmises kontrolltöid tegema. Teada oli ka see, et sel aastal on laulupidu, aga sinna niisama lihtsalt seekord ei pääse – tuleb läbida mitu konkurssi. Siis meil toimuski aeg-ajalt dialoog:
Ema: “Kas saite laulupeole?”
Tütar: “Ma ei tea, küll ma ütlen, kui saime!”

Aprilli algul läks jutt sellele, mis on koori vorm. Tütar teatas, et kas rahvariided või laulupeo pluus. “Aga nende Muhu omadega ma küll ei lähe, need on kõigil!” lisati kähku (Muhu komplekt on meil olemas). Mina siis vastu, et aga kas sellistega läheksid, nagu minul on? “Jah”, kõlas vastus.
Siis alustasingi veel ühe Halliste komplekti tegemist, seekord neiule.
Ei tahtnud teha punast sõukest, sest pruudieas tütar veel pole, kuid see võib olla ka valge.
Kõigepealt kudusin valmis seelikupooga. Lõngad on värvitud taimedega, v.a. tumesinine. Seeliku ääred keerasin ära ja viimistlesin punase laisalõngaga:


Edasi pilutasin hamele poolerattakirja kaelusesse:



Hame on kõige arhailisema lõikega, ei teinud käiseaugu kaari, kõik lõikeääred on sirged. Ja väga hästi istub.

Kirivöö tegemist küll õppisin, kuid valmis kududa poleks ma seda jõudnud, seega tellisin Vercalt, kes kudus imeilusa svastikaga vöö Eevi Asteli “Eesti vööd” raamatu järgi. Aitäh!

Siis lõpuks, umbes maikuus, tuli teade, et koor on pääsenud kadalipust läbi ja saab laulupeole.

Edasi jäi tikkida veel puusapõll. Kirjutasin lausa Reet Piirile Eesti Rahva Muuseumist, et millal hakkasid noored kandma puusapõlle ja mida nad peas kandsid. Sain temalt väga kiiresti vastuse – „kui esimesed vereplekid hamele ilmusid, heaks endeks oli, kui leiti kolm plekki“. Valisin ja mõtlesin tükk aega mustri üle. Ühegi põlle koopiat teha ei tahtnud, siis otsustasin, et teen suured lilled ühe Halliste lahttasku eeskujul (I.Manninen. Eesti rahvariiete ajalugu. 2009, lk. 277, nr. 289):


Tikand on kummalgi otsal veidi erinev. Ette ma midagi ei joonistanud, ainult lillesüdame ringi tegin kohvitassiga sobiva koha peale. Ülejäänu tuli kõik nii, nagu ruumi oli. Puusapõlle tikkimislõngad on kõik taimedega värvitud.

Sukapaelu ja sukki olen juba varem näidanud.

Koti tegin ka, sest on ju kraami vaja vedada. Tutlikaeltes pronksspiraalid.



Kott on tehtud enne sõda kootud toimsest kalasabamustrilisest linasest käterätist, mis tundus just õige materjal olevat selleks märsiks.

Peas käib neiudel punasest lõngast pael või punutis. Tegin siis sellise sukapaela põimimise tehnikas.

Helmekee kaela:



Selle riietuse juurde kõlbavad ainult pastlad. Algul kõlasid küll ealistest iseärasustest tulenevad (e. pubekalikud) ägedad protestid, et pasteldega välja ei mindavat mingil juhul, kuid kui selgus, kui kenad ja mugavad need on, siis pandi vaikides jalga, läbiti tantsusammul rongkäik ja teisel päeval riietuti kostüümi ja pasteldesse juba vabatahtlikult ning mõnuga.



Peale teise päeva kopntserti, koju jalutades viskas tütar üle õla "Seda kotti ma hakkan kandma!", ning kodus keerutas ennast, hame seljas, peegli ees ja teatas, et seda kõlbab lühikeste pükstega kanda.
Et siis laulupeost ja täiskomplektist vabal ajal tehakse etnopoppi.
Freddy posted @ 06:55 - Link - kommentaarid (21)
463130 visitors