Freddy toimetised
Freddy toimetised
Millega veedavad oma aega need, kes käsitööd ei tee? Ei tea. Aga tahaks, et mul oleks nende aeg ka.
30 Märts 2009
HALLISTE RIIDED JA MIS MIND NENDEGA SEOB

Lapsepõlvesuved. Igal suvel sõitsime ema-isaga ringreisile. Meil oli kindel marsruut - mitmed sugulased, keda kindlasti külastasime. Sinna kuulusid kindlalt Abja-Paluojas elav tädi Karin ja Tõllal elav tädi Selma. Mõlemad isa õed. Nemad rääkisid minuga mulgi keelen ja ma armastasin neid mõlemaid väga. Ringreisi üks peatus oli kindlasti Halliste surnuaed, kuhu on maetud mu isapoolsed vanavanemad ja veel mitmed sugulased ning mida läbiva allee mõned puud on koolipõlves istutanud mu isa. Surnuaia kõrval olev roosa varemetes kirik oli nii põnev oma aknaavadest läbikasvavate suurte puudega. Tahtsin sinna sisse minna, aga ei lubatud, sest varemed olid varisemisohtlikud. Lapsepõlves kõlasid need kohanimed - Halliste (või Halluste, nagu mu isa ütles) ning selle kõrval olev väike küla Kulla (kus mu isa sündis) nii ilusasti, lausa helisesid kõrvus. Ja ringreisil ühest kohast teise sõites, künklikul maastikul ja kõveratel külavaheteedel läks kõhus õõnsaks. Päike paistis alati ja oli väga soe. Tädid tegid mõnusaid toite, mida kodus kunagi polnud ning tädi Selma lehmade piim oli maitsvamaid asju mu lapsepõlves. Mu ainsad kogemused murakamoosiga on tädi Selma mehe Intsi salakohtadest korjatud murakatest, seda moosi võis paksult määrida pannkookidele. Tädidel oli kodus ka väga palju ilusat käsitööd, mõlemad olid enne sõda õppinud kodumajanduskoolides. See käsitöö oli muidugi juba "saksik", rohkem linnakäsitöö mõõtu. Rahvuslikku sel ajal väga ei tehtud. Ja mis minagi lapsepõlves rahvuslikust rohkem teadsin kui Mustjala riided, millega lasteaias rahvatantsu tantsisin.
Siis ükskord, 80-ndate alguses tehti Filharmoonia Kammerkoorile täiesti erilised riided. Selliseid polnud varem nähtud. Mõningase uurimise peale sain teada, et need on Halliste riided. Ja siis teadsin, et sellised pean ma saama. 20 aastat tagasi jäi asi katki, kuna Arsi professionaalne tikkija tegi mu katsetused maatasa ja mul kadus isu ära. Kuid eelmisel, 2007.a. koolinoorte laulupeol tuli isu tagasi. Võtsin valmimise tähtajaks tänavuse laulupeo ja tegingi ära. Kõik peale pastelde ja vöö on ise tehtud. Üksikuid osi olen juba näidanud, nüüd siis täiskomplekt.



Olen nende riiete tegemise käigus õppinud, uurinud, läinud ajas 1000 aastat tagasi, veidi uurinud ehteid, tekstiilide valmistamise tehnoloogiaid. Värvinud lõngu taimedega, keeranud pronksspiraale - see 1000 aastat vana rõivastekaunistamismeetod on etnograafiasse kandunud mõne üksiku elemendina veel Halliste rõivaste juures ja Setumaal. Õppinud kõladega kudumist. Isu on õppida ka kirivöö tegemist, küll jõuan sellenigi. Tahan kududa ka 1 mm varrastega kindad, vardad on mul juba olemas, puudu on sedavõrd peenike lõng, et vardale saaks luua u. 40 silma. Kui muud üle ei jää, õpin ära ka ketramise ja teen selle lõnga ise.
Võib-olla pole see komplekt täiuslik, seelikupook näiteks on palju laiem kui 200 aastat tagasi oli. Sukad ei ole villased, sest ma ei kujuta ette, et suudan suvel olla villastes sukkades. Kindlasti on veel mitmeid puudusi ja valesti tehtud asju. Aga eks võtame seda kui kooliraha. Enesekindlus on ka veidi kasvanud viimase 20 aastaga, enam nii kergesti verest välja ei löö, kui öeldakse, et miski on valesti.


Lõpetuseks pildike vanemate vanast albumist, Halliste kirik enne mahapõlemist 1950-ndate alguses. Selles kirikus mängis isa oma vennaga ja oma isa juhtimisel esimesed pillilood. Amet, millega ta eluaeg leiba teeniski.
Freddy posted @ 13:48 - Link - kommentaarid (26)
463125 visitors