Freddy toimetised
Freddy toimetised
Millega veedavad oma aega need, kes käsitööd ei tee? Ei tea. Aga tahaks, et mul oleks nende aeg ka.
16 Veebruar 2008
MINU HALLISTE RAHVARIIDED

Päris kaugele olen nendega juba jõudnud. Valmis on rattaga hame (e. särk), sõuke (e. seelik) ja küllerätt (e. puusapõll). Vöö (mis ei ole kirivöö, vaid telgedel kootud nn. lätilapiline) ostsin Viljandi Käsitöökoja meistritelt Mardilaadal.
Aga lähemalt siis. Kõigepealt küllerätist.
Halliste-Karksi kandist on ERM-is säilinud vist ainult 3 või 4 küllerätti. Eriti üks neist, mis on ka 1981.a. raamatus "Eesti rahvarõivad" on väga ära leierdatud. Niisiis ei tahtnud ma küll täpselt sellist endale teha. Uurisin nende tikandite "hingeelu" ja motiivide tähendusi, niipaljukest kui uurida raamatutest on. Oma puusapõlle mustri kombineerisin nende põhjal. Sest ma kuidagi ei usu, et need rätid kõik ühesuguse mustriga olid. Olen ise isa poolt mulk ja mulle hakkab igasugune vormiriietus vastu. Siiski on säilinud andmete põhjal väidetud, et just Mulgimaal tõrjuti kõige visamalt uusi tuuli ja säilitati mustrites ja lõigetes vanu traditsioone. Juba keskajast pärit motiivides on ilmseid gooti mõjusid. Püüdsin ennast samastada 300 aasta taguse talunaisega, kes pühapäeval kirikus papi arusaamatu jutluse taustal tukub, kuid vahel lauge praotades näeb järgmist pilti ning kujundab ruudusilmadesse mõttes mustreid:


Diagonaalvõrgu silmadesse lilli, keskel tingimata kaitseks rist (elu, surm, igavene elu, maad ja taevast ühendav):

Roos, mille keskel rõngasrist (valguse, elu märk):

Serva poolkaared

Üles äärde elupuuoksad (kõigi eluprotsesside alus, surematuse sümbol).
Vahele on veel pikitud sõõrikesi, mis sümboliseerivad päikest, aja kulgu.
Tikand on siin:


Narmad tegin raamatus "Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult" (Tallinn, 1957) lk. 233-234 leiduva õpetuse järgi:


Küllerätile tegin peale värvli, et ta kindlamalt seljas püsiks.

Sõukese riide ostsin Abakhanist. Sõuke on hõlmikseelik, millel on seljal suurt volt. Voldipõhi pole mitte seespool, vaid peal. Sõukese ääres on värviline kõlapook. Triibuseelikud Halliste-Karksi kandis ei levinud, seal säilitati vanem, hõlmiku tüüpi seelik. Neidudel ja pulmariietuses punane, naistel must.
Särk on samuti arhailise lõikega, piki kangast on kaelaaugu jaoks sisse lõigatud pilu, mida ääristab ratta- või poolerattakiri. Mina tegin sinna poolerattakirja. Käised on kurrutamata, otstest ahenevad, kaunis lühikesed. Ma tegin oma särgi veidi kaasajastatud kujul, 1981. a. ilmunud raamatu "Eesti rahvarõivad" järgi.
Ja siin ma nüüd olen, seljas see, mis juba valmis:


Nüüd on puudu pearätt, mis on tegelikult lihtne valge 100x100 cm valge rätik, seljale jääval nurgal võib olla valge lilltikand, rohelisest peenvillasest riidest põll (sellist riiet pole ma veel müügil näinud) ning valged peene kirimustritriibuga sukad. Need teen puuvillased, villastega ma küll käia ei suuda. Sukapaelad tuleb ka teha. Ning pastlad hankida. Pole ju palju jäänud enam, eksole....
Mu truud kaaslased sel tundmatul, kuid huvitaval teekonnal on:
Helmi Kurrik. Eesti rahvarõivad. Tartu, 1938.
Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, 1957.
Melanie Kaarma, Aino Voolmaa. Eesti rahvarõivad. Tallinn, 1981.
H.Linnus. Tikand eeesti rahvakunstis II: Lääne-Eesti ja Lõuna-Eesti. Tallinn, 1973.
Elle Vunder. Eesti rahvapärane taimornament tikandis. Tallinn, 1992.
Tiina Jürgen.Viljandimaa rahvarõivad 19. sajandil. Halliste ja Karksi kihelkonnad.
Eevi Astel. Eesti vööd. Tartu, 1998.
Freddy posted @ 16:29 - Link - kommentaarid (30)
502494 visitors