Freddy toimetised
Freddy toimetised
Millega veedavad oma aega need, kes käsitööd ei tee? Ei tea. Aga tahaks, et mul oleks nende aeg ka.
18 Mai 2009
PEOLE!



16 sukapaela tantsurühmale, Harju-Jaani meesteriiete juurde.

Juhend: "Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult", 1957, lk. 116
Lõng: JIL
Mõõdud: 2cmx1m

Poleks iial uskunud, kui palju aega kulub nende paelte tegemisele. Mida rohkem ma süvenen meie esivanemate poolt kasutatud tekstiiltehnikatesse, seda suurem austus mul tekib. Kui palju aega ja vaeva kulub, et tallest saaks lammas ja tema villast saaks kampsun-seelik-sukapael. Kui harjunud me oleme haarama supermarketist piima ja leiva kõrvale ka toki akrüüllõnga, mõtlemata, kust tuleb piim, kuidas küpseb leib ja milline väärtus on maalamba villal. Siis on imelik lugeda, et tänapäeval lambakasvatajad põletavad villa, sest seda ei taha keegi. Miks siis ei taha? Miks pole enam väärtust veidi torkival, kuid aastaid vastupidaval ja vormihoidval lambavillast esemel? Tahaks tagasi seda aega, kus sitane vill läks pesus puhtaks ja sellest tuli imeline kollakasvalge just sobiva jämedusega lõng, millest sai kududa vahvaid pontsakaid käpikuid ja sokke.
Tean, millest räägin - olen pesnud ja näppinud u. 3 kilo sugulaste käest saadud lõnga:

On ju ilus kohev kuhi? (Inimene villa sees on mõlemal pildil sama, ajavahe 13 aastat).
Sellest villast sai läbi villavabriku ja taimedega värvimise see vest:


Ja ma ei vahetaks seda vesti iial kahe nädalaga topiliseks muutuva segalõngast väljaveninud, kuid poes mitusada krooni maksva vormitu türbi vastu.

Aga tänase päeva teema oli ju sukapaelad. Neid oskasid punuda juba väikesed tüdrukud. Naiste paelad võisid olla ka tavalised nöörid, seeliku all polnud neil tähtsust, see-eest mehele tehti uhked ja kirjud.


Freddy posted @ 17:38 - Link - kommentaarid (15)
09 Mai 2009
KIRIVÖÖ

Kaks tehnikat, mis on mulle alati mõistatuseks jäänud ja mille tegemisest olen hoidunud kartuses, et ei saa hakkama, on niplispits ja kirivöö. Kui minult on küsitud, millist käsitööd ma oskan ja teen, siis vastan enamasti "Kõike, välja arvatud niplispits". Vaikimisi on teiseks mitteosatavaks tehnikaks olnud kirivöö. Oh oleks ma teadnud, kui lihtne seda tegelikult teha on! Ausalt!
Arvasin alati, et selleks on tarvis mingeid erilisi vahendeid (tihv???? vahelikupulk???? veel midagi????).
Aeg läks, asjaolud hakkasid kokku klappima nagu pusletükid ja mõni aeg tagasi sain telefoninumbri, kuhu helistada. Võtsin aega ja julgust ning helistasin. Kästi muster valida ja öeldi aadress, kuhu tulla. Esimene kohtumine õpetajaga oligi vestlus ja uurimine, milliseid tarvikuid siis vaja läheb. Selgus, et kõik vahendid on tegelikult kodus olemas, ainult lõnga tuleb varuda Keskturult, kuna Sindi Lanka karm villane on vöökudumiseks kõige parem. Muster kästi ka maha joonistada, kraam kokku koguda ja siis tagasi tulla.
Seedisin natuke ja otsustasin, et kui juba, siis juba. Et teen selle vöö taimedega värvitud lõngast. Kuna vöö nõudis ka sinist, siis see oli probleem. Kääritamisega indigovärvimine mul ikkagi ei õnnestunud, niisiis hankisin kemikaalid ja kasutasin indigo lahustamiseks neid. Ja saingi imelise sinise lõnga! Punane polnud probleem - krappi oli ja värvimine õnnestus hästi, kollane oli juba eelmisest suvest õunapuukoorega värvitud.
Mustri joonistasin ka, pärast selgus küll, et pisukeste vigadega, aga sellest polnud hullu.
Nimekiri tarvikutest, mida kirivöö tegemiseks vaja läheb:
Vahelikupulk - kõlbab 30-40 cm pikkune tükk harjavart
Veidi libedat kapronnööri niiete tegemiseks
Vana veneaegne puust niidirull või kasvõi pliiats, mille ümber saab niied moodustada
Vöömõõk - minul on selleks puust paberinuga, mis ammu kodus olemas
Peenemat linast v. puuvillast niiti (seda oli mul samuti kodus olemas) lõimeks
Erivärvilised villased lõngad vastavalt mustri värvidele
Kummirõngas (millega saab niienööri niidirullil ära fikseerida)

Tihva polegi vaja, niied on täitsa head. Plussiks see, et üks kolu vähem varuda.

Värvisin siis oma lõngad - sinise, kollase ja punase, kogusin kraami kodu pealt kokku ja läksin õppima. Vöö veeti üles spetsiaalse laua abil, kuid seda saab suurepäraselt teha ka näiteks ümber voodiotste või lauajalgade. Kudusime valmis ühe mustrikorra, et asi selgeks saaks. Õpetaja luges aga mustrit - punane üles, sinine alla, mina matsu ei jaganud ja tegin mitmeid vigu. Siiski hakkas tunduma, et asi pole mitte ületamatu ja vast ma ikka saan millestki aru ka. Esimene muster:


Raamatust E.Astel. Eesti vööd, lk. 108, Halliste. Võib-olla on svastika küll ohtlik väljakutse, aga ikkagi tahtsin ma just seda mustrit.

Täna hakkasin siis kodus omapead katsetama, et kas jäi meelde ja tuleb välja. Tuli küll:

Mõõgal (aka paberinoal) näha, kuidas kiri on korjatud, ehk kuidas vastavalt mustrile villased lõngad kas mõõga peale või alla jäetakse. Lihtne, palju lihtsam kui mõne palmiku või vikli tegemine.


Sellel pildil niied koos niidirulliga, vahelikupulk ja "mõõk".

Ja tänane saavutus - kaks mustrikorda täitsa iseseisvalt (ainult paari pisiveaga - aga siis pidigi näha olema, et on ikka käsitsi tehtud):


Laius on algul veidi ebaühtlane. Samuti on kudumine päris aeganõudev ja võtab selja valusaks. Aga ikkagi on see ülimalt lihtne ja vahva uus oskus!

Freddy posted @ 15:36 - Link - kommentaarid (8)
411651 visitors