Freddy toimetised
Freddy toimetised
Millega veedavad oma aega need, kes käsitööd ei tee? Ei tea. Aga tahaks, et mul oleks nende aeg ka.
19 Juuli 2009
ILMA NÕELA PISTMATA



Oli mul kunagi üks kootud suvepluus. Mitte enda tehtud, ema ostis ühelt töökaaslaselt. See oli valge, puuvillane, kehaosast soonikuga ja ülevalt ning käised pitsilised. Armastasin seda pluusi väga, kandisn aastaid. Aga siis võttis ta jalad alla ja lahkus omavoliliselt uue omaniku juurde.
Seedisin aastaid seda kaotust ja mõtlesin, et kust ma saaksin samasuguse. Ega ikka mujalt ei saa, kui ise ei tee. Ühtlasi küpsetasin ka mõtet, et kas saaks selle kuidagi teha nii, et õmblusi üldse poleks. Noh nagu ülevalt alla raglaani kootakse. Aga ülevalt alla raglaan polnud see, mida ma seekord tahtsin. Eks neid õpetusi ikka on, kuidas käiseid ja kehaosa korraga kududa, aga ega ma neid ei viitsinud otsida ja leiutasin siis oma jalgratta ise.
Alustasin ringvarrastel soonikuga (vardad nr. 3, 200 silma). Kudusin niikaua 1x1 soonikut kuni paras tundus, siis jätkasin lihtsa pitsimustriga kuni käiseauguni.
Edasi kudusin varrukaotsad eraldi. Varrukatel kudusin mustri järgi ühe ringi rohkem kui kehaosal. Edasi arvutasin käisekohad välja ning järgmisel ringil kehaosa kududes ühendasin varrukad õigetesse kohtadesse kududes keha- ja varrukasilmused kokku. Siis jätkasin ühises ringis, kahandades nii kehaosal kui varrukatel nagu ikka käiseauke kujundatakse. Parajas kohas tekitasin ka kaelaaugu, peale seda tuli kumbki õlg eraldi kududa. Kui käisesilmad otsa said, siis kudusin jällegi õlad kokku. Kaelaaugu heegeldasin kinnissilmustega üle.
Nõela läks vaja ainult lõngaotste sisseajamiseks.
Tõesti lihtne.
Nii saab fair isle kampsuneid ilma käiseaugusteekideta kududa.

Freddy posted @ 16:44 - Link - kommentaarid (11)
17 Juuli 2009
SELLE SUVE VÄRVID



1. Indigo
2. Kollase karikakra õied
A 5x indigosse kastetud
B 3x indigosse kastetud
3. Soolikarohu varred (korjatud eelmisel suvel)
A + raudvitriol
4. Soolikarohu õied
A + raudvitriol
5. Paiseleht + vaskvitriol
6. Kollase karikakra õied (2. keetmine)
A + vaskvitriol
7. Krapp - lõng keedetud koos juurtega, maarjajää koospeits ilma viinakivita, kaevuveega
8. Krapp - lõng keedetud ilma juurteta, maarjajää + viinakivi eelpeits
9. Krapp - keedetud nii, et juured olid samas potis marlitüki sees, vihmavesi, maarjajää + viinakivi eelpeits
10. Košenill

Sel aastal košenill minuga ei mänginud. Erinevalt eelmise aasta peaaegu vikerkaarest sain seekord ainult plassi heleroosat.
Krapist aga onnestus välja võluda vaatamata kõigi reeglite eiramisele (kaevuvesi, viinakivi mitte lisada, kaua leotada) väga ilusaid tumedaid oranže. Reegleid järgides sain ainult pasalõheroosa lõnga, mis peale vaadates ajab kergelt pööritama. Seetõttu värvisin ta kähku üle.
Need krapijuured hakkasid hästi peale ka marlile, ehk siis taimsele puuvillakiule. Marli värvus tumeroosaks. Iseasi, kaua ta näiteks pesus peal püsib.
Indigost olen aga endiselt vaimustuses. Nii ilusat sinist ei saa mingi muu vahendiga, poes ka ei ole nii ilusaid siniseid lõngu. Indigo lahustamiseks kasutasin pesusoodat ja spectralite'i, kusega värvimine ikka pole praegu veel minu jaoks...
Kollase karikakra õitega saab väga vinget säravat kollast, teist korda värvisin veel samas värvivees ja lõng jäi pisut heledam.
Soolikarohi on ka vahva - lõikusin õied varte küljest ära, õitest tuli ilus kollane, vartest heledam, pisut beežikam kollane.

Kõigil lõngadel viinakivi+maarjajää eelpeits, v.a. indigo (nr. 1, ilma peitsita) ja krapp nr. 7.
Freddy posted @ 14:48 - Link - kommentaarid (10)
12 Juuli 2009
HAAPSALU SALL - LÕPUKS OMETI!



Seda kudusin küll pikalt. Alustatud sai novembris, kohe peale Aime Edasi Haapsalu salli kursust. Aeg-ajalt võtsin jälle kätte ja tegin mõne rea. Kuid peale seda, kui 21. juunil Haapsalus uue raamatu esitlusel käisin, sain uut hoogu ja otsustasin ta ära lõpetada.



Mustrid: Keskosal L. Reimann. Pitsilised koekirjad (1986), nr. 178 (S.Reimann, A.Edasi. Haapsalu Sall 2009 on sarnane muster lk. 138, nimeks "Viljapeakiri 4"), äärepits: viimatinimetatud raamatust Äärepits nr. 2 lk. 182 (veidi teistsugune).
Lõng: ostetud sellest lõngapoest, mis veel mõni aeg tagasi oli Pronksi tänaval, seega muud andmed puuduvad peale selle, et on 100% villane (müüdi poolide pealt).
Vardad: Keskosal nr 3,5, äärepits nr 4
Mõõdud: 80 cmx2m

Ühesõnaga, hiigelsuur. Kuigi lõin üles 120 silma ja kudusin 220 ripsirida, nagu tõupuhtal sallil umbes olema peab, andis teda ikkagi tohutusuureks venitada. Selles osas olengi veidi pettunud, oleks pisemat, sellest kerget õlgukatvat sallikest tahtnud, nüüd võib temasse lausa mähkuda. Kuid vaatamata suurusele läbib ta ikkagi ka sõrmuse:




Mida lisaksin veel meistrite soovitustele:
1. Nuppu vasakpidireal maha kududes venita silmad vardal ühepikkuseks, et nupp jääks ilusam ja ühtlasem. Võtab küll aega, aga tulemus on ilusam.
2. Koo mõlemad äärepitsid korraga. St. küll kahes tükis, kuid üheaegselt (nagu näit. käiseid kootakse). Mul juhtus nimelt äärepitsi mustrisse viga, panin ühe reaga puusse. Pitsi see ei riku, aga teist pitsipoolt kududes pidin kogu aeg esimese pealt jälgima, et sama vea teeksin.
3. Äärepits kinnita enne õmblemahakkamist kas lõngajuppide või haaknõeltega nii nurkadest kui keskelt, siis saad reguleerida, et pits jaguneks ühtlaselt.

Lisaksin veel, et pitsi külgeõmblemine on tunduvalt lihtsam kui silmade äärest üleskorjamine (muide, kas on juba leiutatud viimase meetodi jaoks abivahend - ringvarras, mille ühes otsas on heegelnõel? See lihtsustaks moodsa salli servasilmade üleskorjamist tohutult). Üldiselt on see õige Haapsalu salli tegemise tehnoloogia mega. Kõigi oma nuppude, peene lõnga ja äärepitsidega.


Freddy posted @ 15:30 - Link - kommentaarid (27)
09 Juuli 2009
VÄIKE EESTIMAINE LAUL

Maakeral tilluke laik,
paljudest naabritest vähem,
südames suur, ilus paik,
hingele kõikidest lähem.



Meie laul algas talvel, kui tütar peale paariaastast pausi uuesti kooli koori läks – puht omakasupüüdlikul eesmärgil, nimelt ei pidavat siis laulmises kontrolltöid tegema. Teada oli ka see, et sel aastal on laulupidu, aga sinna niisama lihtsalt seekord ei pääse – tuleb läbida mitu konkurssi. Siis meil toimuski aeg-ajalt dialoog:
Ema: “Kas saite laulupeole?”
Tütar: “Ma ei tea, küll ma ütlen, kui saime!”

Aprilli algul läks jutt sellele, mis on koori vorm. Tütar teatas, et kas rahvariided või laulupeo pluus. “Aga nende Muhu omadega ma küll ei lähe, need on kõigil!” lisati kähku (Muhu komplekt on meil olemas). Mina siis vastu, et aga kas sellistega läheksid, nagu minul on? “Jah”, kõlas vastus.
Siis alustasingi veel ühe Halliste komplekti tegemist, seekord neiule.
Ei tahtnud teha punast sõukest, sest pruudieas tütar veel pole, kuid see võib olla ka valge.
Kõigepealt kudusin valmis seelikupooga. Lõngad on värvitud taimedega, v.a. tumesinine. Seeliku ääred keerasin ära ja viimistlesin punase laisalõngaga:


Edasi pilutasin hamele poolerattakirja kaelusesse:



Hame on kõige arhailisema lõikega, ei teinud käiseaugu kaari, kõik lõikeääred on sirged. Ja väga hästi istub.

Kirivöö tegemist küll õppisin, kuid valmis kududa poleks ma seda jõudnud, seega tellisin Vercalt, kes kudus imeilusa svastikaga vöö Eevi Asteli “Eesti vööd” raamatu järgi. Aitäh!

Siis lõpuks, umbes maikuus, tuli teade, et koor on pääsenud kadalipust läbi ja saab laulupeole.

Edasi jäi tikkida veel puusapõll. Kirjutasin lausa Reet Piirile Eesti Rahva Muuseumist, et millal hakkasid noored kandma puusapõlle ja mida nad peas kandsid. Sain temalt väga kiiresti vastuse – „kui esimesed vereplekid hamele ilmusid, heaks endeks oli, kui leiti kolm plekki“. Valisin ja mõtlesin tükk aega mustri üle. Ühegi põlle koopiat teha ei tahtnud, siis otsustasin, et teen suured lilled ühe Halliste lahttasku eeskujul (I.Manninen. Eesti rahvariiete ajalugu. 2009, lk. 277, nr. 289):


Tikand on kummalgi otsal veidi erinev. Ette ma midagi ei joonistanud, ainult lillesüdame ringi tegin kohvitassiga sobiva koha peale. Ülejäänu tuli kõik nii, nagu ruumi oli. Puusapõlle tikkimislõngad on kõik taimedega värvitud.

Sukapaelu ja sukki olen juba varem näidanud.

Koti tegin ka, sest on ju kraami vaja vedada. Tutlikaeltes pronksspiraalid.



Kott on tehtud enne sõda kootud toimsest kalasabamustrilisest linasest käterätist, mis tundus just õige materjal olevat selleks märsiks.

Peas käib neiudel punasest lõngast pael või punutis. Tegin siis sellise sukapaela põimimise tehnikas.

Helmekee kaela:



Selle riietuse juurde kõlbavad ainult pastlad. Algul kõlasid küll ealistest iseärasustest tulenevad (e. pubekalikud) ägedad protestid, et pasteldega välja ei mindavat mingil juhul, kuid kui selgus, kui kenad ja mugavad need on, siis pandi vaikides jalga, läbiti tantsusammul rongkäik ja teisel päeval riietuti kostüümi ja pasteldesse juba vabatahtlikult ning mõnuga.



Peale teise päeva kopntserti, koju jalutades viskas tütar üle õla "Seda kotti ma hakkan kandma!", ning kodus keerutas ennast, hame seljas, peegli ees ja teatas, et seda kõlbab lühikeste pükstega kanda.
Et siis laulupeost ja täiskomplektist vabal ajal tehakse etnopoppi.
Freddy posted @ 06:55 - Link - kommentaarid (21)
411651 visitors