Freddy toimetised
Freddy toimetised
Millega veedavad oma aega need, kes käsitööd ei tee? Ei tea. Aga tahaks, et mul oleks nende aeg ka.
31 Jaanuar 2010
FEMME FATALE

Craftwergi kotitegemise detsembri-jaanuari teema on selline.
Algul ei hakanud see teema minuga rääkima. Kuid siis, peale mõnepäevast mõlgutust, ühendasin kaks asja - loo inimesest, kes, võiks öelda, on mulle omamoodi femme fatale, ja vajaduse ühe teatud koti järele. Töötlesin ideed ja teostust peas pea poolteist kuud, eile jõudsin teostuseni.

Minu femme fatale ilmus mu ellu 6. klassis. Tormas tundi, punased juuksed lehvimas, ungaripärane tikitud batistpluus seljas ja teksad jalas. 70-ndate lõpu vanas, traditsioonidega ja ranges koolis oli ta midagi väga erilist. Ja ka lähenemine oma ainele oli eriline. Aine, mida ta meile õpetama hakkas, oli käsitöö. Olime harjunud paratamatusega ehk eestiaegse tädiga, kellega olime paar aastat tikkinud nõelapatju ja heegeldanud linikuääri. See oli surmigav. Algul proovilapp, siis nõelapadi. Algul proovilapp, siis heegeläär linikule. Tõsiselt tüütu oli see iganädalane kaks tundi. Siis äkki, koos uue noore õpetajaga muutus kõik.
Esimene programmijärgne asi olid ilmselt kirikindad. Õpetaja pakkus välja lõngu, millest neid kududa - valikuks oli maavillane või peenvillane (ilmselt see, mida me praegu tunneme Ogre haapsalu salli lõngana ja mida tol ajal tokkidega poes müüdi). Eriti ilusad kindad pidid tulema mitmekordseks keritud peenvillasest. Muidugi tahtsin ma eriti ilusaid kindaid. Kudusingi nad 6-kordsest peenvillasest, tulid ilusad küll:

Millalgi oli meil kavas tikkimine. Õpetajal oli seljas väga armas, erilise lõikega pluus. Ta soovitas, et õmbleksime endale sellised pluusid ja teeksime sellele tikandi. Tikand pidi olema ristpistes ja läbi kanvaa. Siinkohal soovitas ta siiski teha proovilapi - katsetada üle ühe ja ka üle kahe augu tikkimist, et kellel üle kahe augu välja tuleb ilusasti, võivad nii teha. Mul tuli ilus ja ta lubas mul tikkida suuremalt. Mu pluus tuli selline:



Seda pluusi kandsin kõvasti, aga ta on praegugi alles.

Siis oli kavas veel pilutamine. Jällegi soovitas õpetaja teha pilud näiteks kotile. Ema tõigi mulle mingit kartulikotitaolist riiet (vist ühelt koristajalt sai, sellisega pesti tol ajal põrandaid). Sinna peale tegin pärlniidiga põimpilu, kott ise sarnanes praeguste poekottidega, aga tal oli ka vooder. Kahjuks seda kotti pole ma suutnud enam kodust leida.

Mingil ajal õpetas ta meile makrameed, mis oli sel ajal suur uudis, keegi polnud sellisest sõlmtehnikast midagi kuulnud. Ostsime poest hulga tokke pesunööri, värvisime ära ja tegime omale seinavaibad. Paar tükki ripub mul siiani suvilas.
8. klassi lõpukleidid õmblesime samuti endale kõik ise. Jällegi ühe põneva lõike järgi, mille ta meie tõi. Aga kuna kangad ja lisandid ning veidi ka see, kuidas keegi krookeid vajalikes kohtades tegi, erinesid, siis polnud me mitte kõik ühesugused. Kahjuks pole mul ka sellest kleidist pilti, kuigi kleit ise on suvilas alles.

On ütlematagi selge, et käsitöö oli meie lemmiktund. Alati oli õpetajal kaasas põnevaid omatehtud asju ja inspiratsiooni jagas ta meile kuhjaga. Tõsiselt kahju oli, kui 9. klassis käsitöötunde enam polnud.

Hiljem, keskkoolis, hakkas ta meile andma kunstiajalugu. See oli vabatahtlik, kohustust käia polnud, kuid sealt ei puudunud iial keegi. Näiteks võttis ta läbi piibli, seletades lahti keskaegsete maalide sümbolid, et mõistaksime, miks mingi detail on maalile paigutatud. Samuti käsitles ta põhjalikult Egiptuse ajalugu ja kunsti. Need loengud on jätnud kustumatu mälestuse.

Meie vana koolimaja remonditi mõni aasta tagasi. Peale remonti korraldati vilistlastele sinna ekskursioon. Kool on kahtlemata ilus. Ära olid näiteks parandatud vanad paekivist astmed, mis olid nii kulunud, et neil sai liugu lasta. Remondi käigus oli vana, kulunud pind astmest välja lõigatud ja uus plokk asemele liimitud.
Vaatasime sisse ka klassidesse. Kõik olid ilusad, valged, avarad ja - ühesugused. Kuid üks klass erines - see oli täis tikitud patju, kunstialbumeid, õpilaste joonistusi, selles klassis oli hing. Loomulikult kuulub see klass minu käsitöö- ja kunstiajaloo õpetajale.

Nagu oli ta lemmikõpetaja aastaid tagasi mulle, on ta seda ka praegustele õpilastele. Tema tunnis võib istuda pingis või vedeleda patjadel, tunda ennast mugavalt, kuid ainus nõue on vaikus. Ja hilineda ei tohi, seda ta ei salli. Aga nalja võib tema üle visata ja sellega ajalukku minna. Näiteks temast joonistatud karikatuuriga.

Miks on ta siis femme fatale? Sest tänu temale olen ma lapsest saadik teinud pidevalt käsitööd. Teinud seda nii, et püüdnud alati lisada omapoolsid nüansse, mitte matkides, mitte igavalt. Ta õpetas ise mõtlema, pöörama tähelepanu väikestele detailidele, tegema praktilisi asju, kuid nii, et need oleksid ka ilusad. Ta hindas seda, kui töös oli midagi erilist, mingi teistsugune idee. Hinne ei läinud alla sellepärast, et laps ei suutnud teha perfektseid pisteid. Vastupidi, hea hinne tuli selle eest, et me kõik olime käsitööst vaimustuses ja tegime nii hästi kui suutsime.

Minu femme fatale kott on pühendatud minu Õpetajale.

Nagu endale lubasin, püüan "Raamist väljas" kottideks pruukida ära kodusolevaid materjale ja ei osta midagi spetsiaalselt juurde.
Kasutasin tütrele väikeseks jäänud teksapükste sääri ja Rakvere puuvillast Viru-Nigula kangast, mis on pööratud pahupidi, kuna nii meeldib ta mulle rohkem. Tikkisin kunagise pluusitikandi motiivi jutele, lisasin kooli ajal tehtud linasest niidist maktrameetehnikas kaelaehte põhja, mis ehteks ei saanudki.

Lisaks on kotil veel tütre joonistatud karikatuur õpetajast, mille eest ta sai temalt auhinna:


Kotil on nööpidega kinnitatud vooder, mida saab ära võtta ja eraldi kotina kanda (tehtud laudlinast, millel pesus peaaegu kogu kullavärv maha tuli):



Kott on õmmeldud uiskude jaoks. Armastan uisutada, tänavune talv on selleks eriti sobilik. Korralikku uisukotti mul aga polnud, seega on sel märsil ka täiesti konkreetne praktiline väärtus, sellesse mahub isegi kaks paari uiske.



Kas tahate teada ka minu femme fatale nime? Aga palun - ta on Tiina Meeri.
Freddy posted @ 16:11 - Link - kommentaarid (16)
25 Jaanuar 2010
MUHU/HALLISTE/KARKSI KÕLAVÖÖ

Kosmosemutt õpetas mulle selle vöö nipi, mida laiemalt tuntakse muhu oran˛-musta vööna. See, kus on hargid ja hanesilmad. Olles tema juhtimisel pusserdanud valmis muhu värvidega jupikese (u. 25 cm)

otsisin välja H.Kurriku artikli Kõlavöö Eestis, mis on ilmunud ERM-i aastaraamatus 1931.a., et asjale veidi teooriat ka taustaks saada. Sealt lugesin üllatusega, et sama võttega kooti vöid ka Hallistes ja Karksis ning mujalgi Mulgimaal Saardeni välja ja asja vastu tekkis hoopis suurem huvi. Edasi uurisin Eevi Asteli "Eesti vöödest" kõlavööde peatükki ja leidsingi mitmeid sarnase võttega kootud vöösid. Eriti meeldis lk. 44 Halliste vöö punase ja sinise kirjaga ja kitsa kollase servatriibuga. Tõmbasingi nädalavahetusel oma taimedega värvitud lõngad kõladesse ja kudusin sellise vöö:


Lõngad on pärit Keskturult, seal on hea tugev Sindi vaibalõng. Värvitud krapi ja indigoga, kollane ja roheline algul mõlemad soolikarohuga ja roheline saadud kollase ülevärvimisega indigopotis. Koeks naturaalne hall villane lõng.

Laius 2,1 cm, pikkus 3 m.

Kui nõksu ära tabad, pole üldse raske kududa. Isegi juttu saab ajada ja iluuisutamise galat jälgida silmanurgast. Aga aega võtab mehemoodi, eile kudusin 2 meetrit ja ega ma siis muud teha ei jõudnudki.

Tooni poolest sobib hästi teksaga kokku:

Freddy posted @ 17:06 - Link - kommentaarid (12)
16 Jaanuar 2010
GOTLANDI ROOSID



Muster: Inger ja Ingrid Gottfridsson. The Mitten Book/Gotlänska stickmönster, Roses/Rosor
Lõng: Raasiku 8/2 roosa-pruun ja roosa-bee˛-valge (ülejääk roosivestist
Vardad: nr 2

Seda gotlandi kinnaste raamatut tean ja imetlen juba ammu. Esimest korda nägin teda raamatukogus 80-ndatel, sest ajast on mind jälitanud mõned mustrid, nende hulgas need roosid.

Varem, kui ma kindaid kunagi ei kudunud, ei saanud ma ka aru, kuidas saab nii palju silmi olla vardal, et saaks nii tiheda mustriga kindad. Praeguseks, olles juba mõnede paaride peal harjutanud ning omades oluliselt peenemaid ja kvaliteetsemaid vardaid kui paarkümmend aastat tagasi, on selliste kinnaste tegemine muidugi täitsa reaalne, isegi minu jaoks. Need kindad pole ka mingi eriline peen käsitöö, 65 silma ringil, 16 silma vardal.

Kuna raasiku lõngade värviüleminekud on pikad, siis on kindad ka erinevad, üks pruun-valge, teine roosa-bee˛.


Nende kinnaste kudumise isu tuli mul uuesti peale pärast mullusuvist reisi Gotlandile. Tulenevalt sealsest pehmest kliimast kasvab seal tohutult roose, mis parajasti uhkelt õitsesid. Enamus Visby tänavaid nägid välja nii:


Ka on Gotlandil palju lambaid. Kuid lõnga nad suurt ei tee vaatamata villa pehmusele ja siidisusele. Lambad lähevad lihaks ja nahaks. Nahka kasutatakse igal pool - lapsevankrites ja toolikatetena, autoistmetel ja põrandavaibaks. Nahad on muide niimoodi töödeldud, et neid võib pesta pesumasinas.

Ja seesinane raamat, kust on pärit kindamuster, on Visby antikvariaadis suur defitsiit - sellele on järjekord.

Reisi rihtisin Gotlandi Keskaja nädalale. Ei ütleks, et see on suur turismiatraktsioon, sest välisturiste oli seal suhteliselt vähe. Samas rootslasi reisib sinna kokku üle maa, ja linn on täis keskaegse rõivastuse koopiatesse riietatud inimesi. Seal toimub suur laat, kus müüakse õnneks ainult temaatilist kaupa. Näiteks oli seal mitmel müüjal imeilusaid villaseid kaleveid ja ka linast riiet oli palju. Osad kaupmehed hoidsid oma lapsi nii:


Looduslikult meenutab Gotland Saaremaad. Seal on säilinud ka ligi 100 11.-13. sajandist pärinevat kirikut, mida pole sellest ajast suurt muudetud. Gotland oli neil sajandeil väga rikas, kuid hiljem vaesudes ei saadud endale lubada väikeste kirikute lõhkumist ja suuremate ning uhkemate ehitamist. Sestap ongi terve saar täis pisikesi armsaid pühakodasid, milles fantastilised seina- ja laemaalingud.

Ostsin laadalt ühe fooliumsüdamega pärli, millest täna panin kokku kee, mis on Mari Marikese ehete plagiaat:



Freddy posted @ 18:03 - Link - kommentaarid (12)
09 Jaanuar 2010
KÜLMUNUD ROOS



Just selline nimi sellele kudumile tuli mul pähe, kui ta sai valmis ja hakkas mulle meenutama neid roose, mis detsembri alguses veel õitsesid ja siis ootamatult saabunud pakase käes külmusid.

Mudel: minu
Lõngad: Schacenmayr Nomotta Alpaka Fashion, 50g=00 m, 100% alpaka, kulus 7 tokki
Cervinia Merino Superfine 50g=158 m, 100% vill, kulus 5 tokki
Vardad: nr 5

Kootud ülevalt alla, islandi kampsunite eeskujul ummarguse passega, mitte raglaan. Moodustatud 6 kiilu, nende servast on silmi juurde kasvatatud. Kehaosas on tehtud ka taljekahandused-kasvatused. Mustri moodustasin ise mitmest kokku, lehtede suurus kasvab sellest, et tegin igale lehele ühed õhksilmad ilma kokkuvõteteta.

Lõngad pole täpselt ühte värvi, aga kuna alpaka, mille ma alguses ostsin, on küll ülimalt pehme, väga soe ja supermõnus materjal, on ta siiski täiesti ilma elastsuseta. Sestap võtsin talle kõrvale veidi peenema villase lõnga. See andis piisava elastsuse.
Valmis sai jõulude ajal nelja päevaga, ja oi kui mõnus on kududa vahelduseks nr 1-3 varrastele (mis mul viimasel ajal põhitööriistad on olnud) selliste jämedate jurakatega. Toru edenes silmnähtavalt ja isegi see ühtlene parempidi kehaosa ei jõudnud ära tüüdata.



Peab ütlema, et aasta esimesel nädalal sellega tööl käies ei jalutanud ükski kolleeg (v.a. meessoost isendid) minust mööda ilma, et oleks mu külmunud roosi tähele pannud või lausa näpuga katsunud .

Huvitav, kas nurga taga oleks olnud parem pildistamiskoht?
Freddy posted @ 19:17 - Link - kommentaarid (18)
419030 visitors