Freddy toimetised
Freddy toimetised
Millega veedavad oma aega need, kes käsitööd ei tee? Ei tea. Aga tahaks, et mul oleks nende aeg ka.
03 August 2008
VANADE RIIETE TOTAALNE MUUTMINE

Foorumis on sellne teema. Ega ma suurem asi muutja pole, asjad kipuvad untsu minema või tuleb vana asja materjalist puudu. Aga vanadest mantlitest on meie peres mitu tekki tehtud küll. Eelmised 3 tegid mu ema ja isa, selle viimase mina.


Sisaldab kahte vana drappmantlit (kes ei tea, mis on drapp - see on paks vanutatud täisvillane mantliriie, poole paksem kui kalev. Ja jumal, kui hea materjal on ikka vill!). Üks mantlitest (roheline) kuulus kunagi minu lapsepõlves mu emale, teine endise töökaaslase tütrele. Värvid pildil on veidi mööda, tegemist on rohelise ja türkiissinisega. Mantlid olid lahti harutatud juba ammu, ükspäev võtsin lihtsalt kätte, lõikasin tükkide servad sirgeks ja hakkasin klapitama. Suurus tuli korralik - 135x190, täitsa paras tekk. Voodriks on Abakhanist ostetud kanga ääreribad. Ülemise ja alumise poole kinnitamiseks kasutasin mantlite nööpe.



INDIGO

Minu armastus sinise värvi vastu on pärit ilmselt minu lapsepõlves nii defitsiitsetest ja ihaldatud teksadest. Tänapäeval on neid kõigil paaride viisi, poodi minnes ei oska valida, üks paar kaunistatum kui teine. Mina sain esimesed teksad - need kuluvad - ammu, 70-nendate lõpus. Need olid nii armsad, et isegi magasin, püksid kaisus. Ja see värv - see oli maailma ilusaim sinine. Mida rohkem kulus ja heledamaks läks, seda ilusam. Sest siis oli selgelt näha, et tegemist on "kuluvatega". Paar varasemat paari olid mul sellised, mis ei kulunud, seega polnud ikka "päris". Koos selle esimese paariga jõudis minuni ka teadmine, et need püksid on värvitud indigoga. Lugesin seda ja ka teksade ajalugu ilmselt mingist soomekeelsest noorteajakirjast. Arvasin, et tegemist on mingi ülimoodsa asjaga, kuid see ajakiri teatas, et siniseid pükse hakati tootma juba 19. sajandi keskel.
Mõni aeg hiljem, 1986.a. ilmus eesti keeles Marketta Klemola "Taimedega värvimine". Ka selles raamatus oli juttu indigost ja sellest, et vanasti kasutati indigoga värvimiseks uriini. Vuih. Aga indigot meil nagunii saada polnud, nii et katsetamisest võis vaid unistada.
Nüüd lõpuks sain ma Liisilt seda ihaldatud indigot. Tema pani foorumisse ka lingi indigoga värvimise retseptile ilma uriinita. Sest mees keeldus mulle oma produkti eraldamast ning kaebab nüüd kõigile, et naine on hulluks läinud. Ega ma tegelikult väga usinalt peale ei käinud ka, sest uriini kasutamine ei tundunud just kõige meeldivam olevat. Niisiis panin käärima selle retsepti järgi oma esimese indigo. Pesusooda asemel kasutasin söögisoodat ja jahvatatud madara asemel madarajuure tükke. Meie tänavune suvi küll käärimist ei soodusta, liiga külm on ja isegi kasvuhoones jahtub mu pütt öösel väga ära. Aga ometi õnnestus mul väike viht siniseks saada:

Algul solgutasin teist 10 min. pütis/10 min. õhu käes edasi-tagasi, aga viht jäi selline määrdunud sinakashall. Uurisin siis netist veel erinevaid variante ja kusagilt lugesin, et võib hoida värvis ka kauem, ööpäeva näiteks. Jätsingi siis oma vihikese ööpäevaks värvinõusse, ja järgmiseks ööpäevaks õhu kätte "ilmuma". Ilmuski täitsa ilus sinine. Ma olen selle vihikesega väga rahul, sobib imehästi madarapunase, kaselehekollase ja vaskvitrioliga roheliseks peitsitud kaselehekollase tooniga. Nende lõngadega on mul üks eriline plaan, kuhu kuuluvad ka vaselised, kõlad ja tikkimine ning tutid. Kõik sõltub nüüd meie kaubandusvõrgust, kas mul õnnestub saada selle plaani elluviimiseks veel üks materjal.
Freddy posted @ 14:21 - Link - kommentaarid (7)
411651 visitors