Freddy toimetised
Freddy toimetised
Millega veedavad oma aega need, kes käsitööd ei tee? Ei tea. Aga tahaks, et mul oleks nende aeg ka.
08 Detsember 2012
ÕLASALLID MISSIOONIL HUKKUNUD SÕDURITE EMADELE
(Scroll down for English thanslation)
Seda mõtet olen endas kandnud pikalt. Igal emadepäeval, andes üle tekki aasta emale, on võimendunud tunne, et on emasid, kes väärivad veel rohkem ühiskonna tähelepanu, meelespidamist, toetust. Kelle jaoks emadepäev on valus, tühi, leina täis. Kes arvatavasti selle päeva vahele jätaksid.
Tänavu, tulles järjekordselt pidulikult kontserdilt "Estonias", otsustasin, et püüan selle mõtte teoks teha. Et need tekid, mida igal aastal foorumirahvaga emadele koome, on sarnaste õlasallidena sobiv kinkida neile, kelle pojad on missioonidel hukkunud. Meie väike riik on kaotanud 11 noort meest, millega oleme hukkunute arvu poolest suhtena rahvaarvu väga kõrgel kohal.
Niisiis pidasin nõu martaberta, Susa ja pisihaldjaga. Martaberta oli igati poolt ja lubas korraldada sallide toimetamise emadeni, kui need ükskord valmis on. Pisihaldjas oli otsekohe nõus kujundama sallide juurde kaardid. Susa lubas foorumi poolt toetust.
Et kindlustada projekti varustatus materjaliga, kirjutasin Liann Lõngadele, kes lubas seda projekti toetada sel moel, et müüb soovijatele lõnga hulgihinnaga.
Olles laiapõhjalise toetusega varustatud, võtsin julguse kokku ja panin 15. mail teema üles. Kartsin küll, et võib-olla ei suuda kokku saada 264 lapi tegijaid, seega lasin maksimumarvu inimese kohta vabaks. Ja hakkasin suure rõõmuga jälgima, kuidas lapitegijaid aina liitub. 19. juuniks olid 264 lapi tegijad olemas, lõngasoovid kirjas ja projekt võis ka tegelikult alata. Sest selge oli see, et tuleb teha kas 11 salli või mitte ühtegi.
Lõnga tellis 23 osalejat kokku 119 tokki, lisasin sellele veel kokkuheegeldamise ja äärepitside tegemise portsu ning ostsin välja 7 kilo lõnga. Liann Lõngade poolne toetus projektile oli 102.20 eurot (jae- ja hulgihinna vahe).
Tegin vahepeal lappide kudumise ja viimistlemise kohta paar blogipostitust, sest osalejate hulgas oli palju esmakordselt lappide kudujaid ning ka need, kes küll varem kudunud olid, muretsesid siiski, kas saavad ikka hakkama.
Ja siis varsti hakkaski juba valmis lappe laekuma. Iga pakki avades ahhetasin. Absoluutselt KÕIK lapid olid mõõdus, imeliste mustritega, kvaliteetselt kootud, kenasti viimistletud, õigel ajal posti pandud. Oli mustreid, mida varem teadsin, ja neid, mille kohta kohe määrasin nad pärinevaks Claire Halliku "Silmuskudumisest" või Aime Edasi-Siiri Reimanni "Haapsalu sallist". Oli ka minu jaoks täiesti uusi mustreid või selliseid, mida olen näinud suurtel pindadel (näiteks kampsunid), kuid väikeses lapis ei oleks varem osanud ette kujutada.
Kõik 264 lappi jõudsid minuni oktoobri lõpuks.

SUUR AITÄH
1. Sunray
2. eidzu
3. Muhv
4. Minuliisu
5. kerstin
6. tintsik
7. Britiliis
8. Triini22
9. enna
10. meeli7
11. martaberta
12. Mahlakuu
13. tinta
14. giti
15. Hetty
16. anne301
17. Helinake
18. helikene
19. meery
20. Sant
21. Mareli
22. Sussimemm
23. ingliplika
24. Lizzy
25. pühapäev
26. Sapsi
27. Virmaline
28. anne476
29. pisipahalane
30. tiianiin
31. tiigrikutsu17
32. maali26
33. Sibulaplix
34. ivik
35. wwjd
36. Mirjum
37. KihnuLiina
38. AlleRaa
39. Rin
40. Evekana
41. Tintsu
42. Rotibor
43. ämmamoor
44. sniff
45. rellukas01
46. betty
47. Mari Marike
48. Heily
49. loora
50. Käina käsitööring
51. Marien
52. Pitsiliisu
53. Nukunägu


IMEILUSATE LAPPIDE EEST!

Edasi järgnes lappide sorteerimine, paigutuse planeerimine ja sallide kaupa pakkidesse sidumine.

Sallide kokkuheegeldamine toimus 18. novembril Lepistiku lasteaiais.
AITÄH, SIBULAPLIX, ET RUUMI VÄLJA PAKKUSID!

Kokku heegeldamas käisid
1. Sibulaplix
2. Muhv
3. tsunaami
4. Mari Marike
5. betty
6. Helinake
7. Kosmosemutt
8. Evekana
9. Tintsu
10. sassa

AITÄH TEILE!

Kodutööle e. viimaste "õmbluste" ja äärepitside heegeldamiseks läksid sallid Sibulaplixi, Muhvi, Mari Marikese, betty ja sassa juurde. AITÄH TEILE SALLIDE VALMISTEGEMISE EEST!

Üks sall sai valmis Hiiumaal. AITÄH TEILE, KÄINA KÄSITÖÖRING! See sall sai selline:

Mission shawl no 1 by Freddy65, on Flickr

Susa trükkis ja saatis sildid foorumi nimega, et iga sall selle külge saaks. KUMMARDUS SULLE, SUSA!

Mission shawl by Freddy65, on Flickr

Kui sallid olid valmis kujul minuni tagasi jõudnud, tuli nad veel ära viimistleda ehk "õmblused" kergelt üle pressida.

Siis järgnes pildistamine. Paraku, nagu kõik teavad, pole antud aastaaeg just sobiv heade fotode saamiseks. Nii nad saidki väga viletsad ja hallid. Millest mul on südamest kahju. Sest nende sallide ilu on hingemattev.


Mission shawls by Freddy65, on Flickr


Mission shawls by Freddy65, on Flickr


Mission shawls by Freddy65, on Flickr


Mission shawls by Freddy65, on Flickr

Siis oli vaja veel kaarte, et lisada need pakkidele.
Rotibor saatis kaartidele kirjutamiseks imeilusa sõnumi:
AITAME HOIDA TEMA KÄTE SOOJUST SINU ÕLGADEL

SÜDAMLIK KALLISTUS SULLE, ROTIBOR, SELLE SÕNUMI EEST!

Kaardid kujundas pisihaldjas, kasutades selleks oma imelist sõlge:


Mission shawl by Freddy65, on Flickr

JÄTKUVAT SÄRAVAT HALDJATOLMU SULLE, KALLIS PISIHALDJAS!

Siis hakkasidki juba otsad kokku sõlmuma. Helistas martaberta ja küsis, kas ma ei tahaks salle üle andma tulla sellele üritusele, kus Naiskodukaitse annab üle oma kindad-sokid ja kodutütred omavalmistatud jõulukaardid, mis Kaitsevägi saadab Afganistanis missioonil viibivatele sõduritele. Muidugi ma tahtsin.

Eile, 7. detsembril see üritus toimuski. Martaberta korjas mind koos u. 10 kilo kaaluva kotiga auto peale ja sõitsime Kaitseliidu peastaapi Toompuiesteel. Seal pakkisime sallid kingikottidesse. Kõik kohalviibinud imetlesid neid, öeldes, et külmavärinad jooksevad üle selja, nii ilusad on need. Ajakirjandus pildistas. Koos sokkide-kinnastega mainiti sallid ära ka eilsetes päevauudistes, samuti ilmus teade
Delfis
Kaitseliidu kodulehel
pildigalerii Postimehes

SUUR AITÄH, MARTABERTA, ET PROJEKTI IDEEGA KAASA TULID, MIND TOETASID, ÜLEANDMISÜRITUSELE KUTSUSID JA SALLID SAAJATENI TOIMETAD!

SUUR AITÄH, MUHV JA SIBULAPLIX, ET OMAL AJAL SELLISELE IMELISELE IDEELE TULITE, KUDUDA VALGETEST LAPPIDEST TEKKE EMADELE!

SUUR AITÄH TEILE, 64 IMELIST EESTI NAIST, ET SELLE PROJEKTIGA LIITUSITE JA ET SEE NII HÄSTI ÕNNESTUS! TÄNU TEILE ON MAAILM PALJU PAREM JA ILUSAM PAIK!

Te viisite ellu minu elu projekti.


Mission shawls by Freddy65, on Flickr

Shawls for mothers, who’s sons have perished on NATO missions

I have carried this thought with me for a long time. On every Mother’s Day, when we give a blanquet made by members of isetegija.net handicraft forum to a Mother of the Year, I have felt that there are mothers, who deserve even more attention, remebering, support from the society. For whom every Mother’s Day is painful, empty, full of grief. Who prefer to avoid this day in the calendar.
This year, when returning from the beautiful concert in Estonian Filcharmonic Concert Hall where the Mother’s Day concert takes place I decided to act on my thought – to make shawls similar to those blanquets for the mothers whose sons have perished on NATO missions. Our little republic has lost 11 young men on these missions, which places us on the top of the list comparing to our population.
I discussed with some members of the forum hoping to get support and help. Everybody came along at once and so I opened the discussion and registration in the forum. We needed 264 squares to make 11 shawls and 53 members did that job perfectly.
Liann Lõngad supported us too, selling us the yarn at wholesale price.
10 members gathered jointly to compile the shawls.
Our artist, pisihladjas, made beautiful cards, and other member, Susa, printed the labels.
Martaberta helped deliver shawls to the mothers - they were given as Christmas presents.
Thank you all for joining and helping me fulfill my life project.
Freddy posted @ 20:20 - Link - kommentaarid (22)
31 Juuli 2012

LAPITRIKID

Kolmas postitus teemal „kuidas saada mõõtu ja mõõdus püsima 20x20 cm lapid“. Tundub, et ikka pole veel kõik nii selge, et asi õnnestuks.
Sellel pildil on 9 lappi, millest ainult üks on viimistletud (keskmise rea vasakpoolne lapp). Kõik lapid on kootud varrastega nr 3, kõigil on loodud 42-43 silma ja kõrgusesse kootud 37-39 ripsirida. Kuid lapid on väga erineva kujuga, millest järeldub, et erinevad mustrid käituvad erinevalt:

Mission by Freddy65, on Flickr

Osad mustrid tõmbavad kokku piki- osad ristisuunas:


Mission by Freddy65, on Flickr


Mission by Freddy65, on Flickr

Need kaks lappi on enne viimistlemist mõõduruudust tunduvalt kitsamad.


Mission by Freddy65, on Flickr

See lapp on mõõduruudust jälle lühem.

Kõiki lappe on kududes pidevalt võrreldud mõõduruuduga, seega on teada, et viimistlemisel annab neid veidi venitada ja ühtlasi ka pitsimuster paremini välja tuua.

Lõng Jil on 100% villane, mis tähendab, et talle jõuab kohale ainult aurutamine ja kõrge temperatuur. Muul moel ei ole talle võimalik selgeks teha, et „edaspidi püsid selles mõõdus ja ei kasva ega kahane“. Pitsiliste mustritega lapid venivad märjakskastmisel välja ja tagasi ei tõmba nad mingi hinna eest. Tihedalt kootud lapid jälle kahanevad kuivades, mõne päeva pärast on nad kõvasti „alla võtnud“. Kui lappi ainult niisutada ja jätta ta papiruudule tõmmatuna kuivama, siis pole tal asjast sooja ega külma, oma kuju ta oluliselt ei muuda.

Eelmistes postitustes siin ja siin olen kirjeldanud, kuidas lappe pressimiseks nööpnõeltega papiruudu peale tõmmata.
Teine võimalus on lappide küljeservadesse ajada peenikesed (nr 1,5 või 2) metallvardad (NB! Vardad ei tohi määrida!). Nii on lappi lihtsam papiruudu peale tõmmata ja servad jäävad ilusad sirged:


Mission by Freddy65, on Flickr

Lähemalt:


Mission by Freddy65, on Flickr

Vardad peaksid olema muidugi pikad, mitte 20 cm-sed sukavardad.

Ülemisele ja alumisele servale piisab siis ainult paarist nööpnõelast, et lappi kenasti ruudule saada.

Rõhutan veelkord – nüüd aseta lapile märjakskastetud linane või puuvillane riie ja pressi lapp kõige kuumema või linase/puuvillase režiimil oleva triikrauaga. Riide võid praktiliselt kuivaks aurutada.

Võta nööpnõelad ja vardad (Ettevaatust! Vardad on kuumad!) lapi seest välja.
Edasi on väga oluline lasta lappidel vähemalt 12 tundi jahtuda ja kuivada. Selleks aseta nad tasasele alusele ühekaupa laiali:


Mission by Freddy65, on Flickr

Kui lappe sel kombel seista lasta, siis nad kuivavad korralikult ära ning jäävad õigesse mõõtu ka turvaümbrikus. Viimasel hetkel poolmärgade lappide turvaümbrikku toppimine ja teelesaatmine teeb lappidele karuteene – kohale jõuavad vormist väljas ja kortsus, võib-olla isegi hallitanud lapid. Niisiis varu see aeg, et lapid saaksid enne teelepanekut korralikult seista ja kuivada!

Minu 9 lappi peale viimistlemist:


Mission by Freddy65, on Flickr

Ja virnas:


Mission by Freddy65, on Flickr

Lappide mustrid on pärit:
C.Hallik „Silmuskudumine“ (1973.a.) – ülemine vasakpoole nurgalapp
A.Edasi ja S.Reimann „Haapsalu sall“ – joonega hagakiri (ülemises reas keskmine), topeltpiibelehekiri (ülemine parempoolne nurgalapp), vesiroosikiri (keskmine lapp), kassikäpakiri (keskmise rea parempoolne lapp), hagakiri nr 4 (alumise rea keskmine lapp, ära on jäetud nupud), rombikiri 1 (alumine parempoolne nurgalapp, ära on jäetud nupud)
Alumise vasakpoolse nurgalapi muster on pärit Ravelryst ja kesmise rea vasakpoolne lapp on omalooming.

PS vastuseks kommentaaris esitatud küsimusele salli pesemise kohta:
1. Salle tõenäoliselt ei pesta peale igat kandmiskorda nagu ihupesu.
2. Jil'i on lubatud pesta pesumasinas õrnpesuprogrammiga kuni 40-kraadise temperatuuriga. Minu isiklikud kogemused villasest lõngast esemete käsi- ja masinpesuga näitavad, et käsitsi pestes venivad kudumid välja ja tagasi vormi saada on neid väga raske. Eriti kehtib see Jil'i-laadsete mahuliseks kraasitud ja korrutatud lõngadest esemete kohta. Samas masinpesu ja lühike tsentrifuug aitavad kudumi vormishoidmisele väga tõhusalt kaasa.
NB!Arge seda üksikute lappide viiimistlemisel siiski tehke - kui koote uuest tokiist, siis lappi enne ärasaatmist pesta ei ole vaja!
3. Kuna tegemist on väikeste lappidega ning need heegeldatakse omavahel kokku kinnissilmustega, siis takistab heegelraam lappide väljavenimist oluliselt.
4. Iga asja on võimalik kandmise ja hooldamise käigus rikkuda. Mõned inimesed viskavad ka haapsalu salli koos valge pesuga 90-kraadise pika programmiga masinasse ning lasevad veel kuivatist läbi ja siis imestavad, et mis väike karvane nutsakas seal masinapõhjas on. Muidugi, fliisiga harjunud inimesed ei tea ammu enam, mida villane talub ja mida mitte.
Aga see kõik on juba salli omaniku enda asi. Meie kahjuks parata midagi ei saa.
Freddy posted @ 15:31 - Link - kommentaarid (4)
19 Mai 2012
KUIDAS KUDUDA 20X20 CM SUURUST LAPPI

Mõtled, et mis seal siis ära ei ole - siuh-säuh ja valmis.
Aga aastate jooksul on Ema Teki teemades olnud kurbi postitusi sisuga "teeksin küll, aga kardan, et ei saa hakkama õiges mõõdus lapi kudumisega..."

Panen kõigile kahtlejatele ja kõhklejatele, kelle vaim on valmis lappe kuduma, kuid hirm takistab, õpetuse koos piltidega. Ehk on abiks ja julgustuseks, et võtta ette see väike, kuid samal ajal suur töö.

Stardipakett on selline:

Mission shawl by Freddy65, on Flickr

Lõng Jil, vardad nr 3 (pehme käega kudujale sobib 2,5), mustriraamat, 20X20 cm papist ruut.
Väga oluline on see ruut papist välja lõigata, mitte paberile joonistada, seda läheb pärast viimistlemisel vaja.
Kudumiseks on head 2 sukavarrast, neile võib kustukummi tükid või vardaotsikud otsa panna, kuid saab ka ilma.
Muster võiks olla pigem väiksema silmade arvuga nii risti-kui pikisuunas, siis on lihtsam paigutada ja lapi pikkust reguleerida.
Lapi ääred koo silmuselised. Õpetus pärit Claire Halliku 1953.a. ilmunud "Silmuskudumisest":


Silmaline äär by Freddy65, on Flickr

Arvuta, mitu mustrikorda võiks lapile mahtuda ning lisa 10 silma (5 kummalegi küljele ripsäärise jaoks). Loo silmad üles.
Siin on arvestatud 10-silmalise mustrikorraga, loodud 51 silma ja kootud 2 rida ripsi. Siis on algust võrreldud papiruuduga:

Mission shawl by Freddy65, on Flickr
Kohe on näha, et lapp tuleb liiga suur, seega ei tasu edasi kududa ja läheb harutamisele.
Tuleb otsida uus muster - näiteks 4- või 5-silmalise mustrikordusega.
Nüüd on loodud 45 silma (35 silma mustriks ja 10 silma äärteks). Kootud 3 rida ripsi ja võrreldud papiruuduga:

Mission shawl by Freddy65, on Flickr
Bingo! Klapib, võib edasi kududa.
Muster tuleks paigutada sümmeetriliselt, kui mustrikordade arv ei sobi lapi silmade arvuga päris hästi, siis tee äärtele kas 1-2 silma ripsi rohkem või koo need parem- või vasakpidised, nii, nagu mustriga sobib. Ilusam on teha mustrikordused ka nii, et nad jäävad servadel mitte poolikutena, vaid poolikuid mustreid servadess mitte teha ja kududa selle asemel kas parempidised või pahempidised silmad.
Aeg-ajalt tuleks kootavat lappi võrrelda papiruuduga:

Mission shawl by Freddy65, on Flickr


Mission shawl by Freddy65, on Flickr


Mission shawl by Freddy65, on Flickr

Kuna siin on tegemist sooniku-tüüpi mustriga ehk sellisega, mis annab tugevasti venima laiusesse, siis sellel pildid näha, et ta ei jää peale viimistlemist liiga kitsas:

Mission shawl by Freddy65, on Flickr

Teistsuguse mustri puhul jälgi kindlasti, et lappi saaks vabalt papiruudu ääreni venitada. Lapp olgu kududes pigem 0,5 cm ruudust väiksem.
Nüüd on juba varsti aeg lappi lõpetama hakata. Vaata, et mustrikord saaks lõpetatud, kui papiruudu ülemise ääreni jääb veel 1,5-2 cm (selleks ongi vajalik valida pigem kõrgusesse väiksema ridade arvuga muster, et see ei jääks poolikuks).

Koo ka lapi ülemisse äärde sama paliu ridu ripskudet kui lapi alumisse äärde. Koo silmad maha paraja pingega, mitte liiga kõvasti ega liiga lõdvalt. Võrdle jällegi papiruuduga, et lapp ei oleks liiga pikk. Kui on liiga pikk, siis tuleb paraku natuke reguleerida e. pisut ülemist äärt harutada ja teha paar rida lühemaks.

Mission shawl by Freddy65, on Flickr

Aja sisse lõngaotsad lapi pahemale poole, mitte serva, vaid paar rida servast kaugemale:

Mission shawl by Freddy65, on Flickr

Nüüd on aeg viimistlema asuda. Pikk ja põhjalik õpetus asub siin, kuid kordan põhitõed üle.
Kinnita lapp triikimisalusele nii, et papiruut on all ja nööpnõeltega on lapp tõmmatud papiruudu suuruseks. Kui lapp on liiga suur, siis seda teha ei ole võimalik ja sellist lappi ei saa ka õiges mõõdus lappide vahele paigutada.



Reguleeri triikraud kõige suurema kuumuse või puuvilla- ja linaserežiimi peale. Kasta märjaks paksem pressimisriie (linane käterätt või paksem puuvillane voodilinariie sobivad hästi).

Mission shawl by Freddy65, on Flickr
Laota pressimisriie lapile ja auruta kergelt vajutades lapp üle. Pressimislapi võib peaaegu kuivaks aurutada.
Nüüd võta nööpnõelad välja ja venita kergelt lapi ääri, et nööpnõelakohad sirgeks saada.
Võrdle lappi veelkord papiruuduga ja veendu, et nad on ühesuurused. Aseta papiruut ka kootud lapi PEALE ja veendu, et kootud lapp papiruudu alt välja ei paista.
Nüüd peaks lapp olema täpselt mõõdus ja korrektselt viimistletud. Selline lapp on samasugune ka 2 nädala ja 2 kuu pärast, aurutatud villasest lõngast (mida JIL 100% on) lapp ei tõmba aja jooksul väiksemaks:

Mission shawl by Freddy65, on Flickr

See lapp kaalub 22 grammi, lõnga jäi tokis järele veel 26 grammi. Seega oli tokis lõnga 2 grammi vähem, kuid teise, pitsilisema mustriga lapi kudumise riskiksin küll vee sellest 26 grammist ette võtta. Mul on alati tulnud välja 2 lappi 50-grammisest tokist.

Sellise lapi kudumiseks läks mul koos mustrite ja lõnga otsimise, ühe alguse harutamise, pesu masinasse toppimise ja kuivama riputamise ning koogi tegemisega aega täpselt 2 tundi. Ja ma nautisin kõiki neid tegevusi täiega. Kook (laimi-hapikoore) tuli väga hea ja seelik, mida mul esmaspäeval vaja läheb, sai ka pestud.

Seega - JULGUST, RAHVAS! LAPITEKK EI OLE RAKETITEADUS, IGAÜKS SAAB HAKKAMA!

Pange ennast proovile ja tulge osalege õlasallide tegemises missioonidel hukkunud sõdurite emadele!
Freddy posted @ 09:19 - Link - kommentaarid (10)
02 Juuli 2010
LAPID AASTA ISA TEKILE

Tegin mõned lapid tekki:



Et aastast aastasse on probleeme sellega, et saabuvad lapid on küll väga ilusad, kuid nad pole korralikult viimistletud, siis panen siia üles õpetuse:

Kõigepealt lõika papist 20x20 cm suurune ruut:


Selle ruudu peal võrdle lappi heegeldades või kududes kogu aeg oma tööd.

Kui lapp valmis, siis pane papitükk triikimislauale või -alusele ning aseta sellele lapp:



Kinnita lapp ümber papi nööpnõeltega alusele:



Kasta pressimisriie märjaks ja laota lapile:


Pressi lapp õrnalt kuuma triikrauaga:



Peale pressimist võta kohe nööpnõelad välja ja kergelt venitades püüa nööpnõelte kinnituskohad sirgeks saada:



Selliselt viimistletud lapp on ka mitme päeva pärast õiges mõõdus:




Freddy posted @ 16:26 - Link - kommentaarid (3)
04 Juuni 2010
ELU on LILL on LILL on LILL


Või kas ikka on? Ega olnudki, kuni tütrel hiljuti kooliasju koristades tuli kastipõhjast välja mingi heegeldis, mille kohta tal puududs igasugune mälestus, kuidas see talle sinna kasti siginenud oli. Ilmselt jõuluvana sokutatud, sest rohelisele ümmargusele linikutaolisele asjale oli punane pael sisse aetud. Vedeles meil natuke klaveri peal (sest tütar keeldus seda kasti tagasi panemast) ning ootas oma saatust. Ja saatus sekkus - mul nimelt ei olnud kuni eelmise nädalalõpuni ühtki ideed selle Craftwergi kotiteemaga seoses, aga tähtaeg on juba homme. Sellest linikutaolisest asjast sai kotipõhi ja edasi kasutasin ära oma Novita Tennesse puuvillase lõnga rohelisi ja roosasid jääke, mis mitu aastat kapis olnud.



Elu on lill siis, kui ilm on palav, liiv on kuum, meri on soe ja kott ei tassi rannast liiva koju. Mu vähemalt 25 aastat vana heegeldatud võrk on seda mulle aastate jooksul alati tõestanud. Aga no võib ju endale ka midagi uut lubada, eksole.
Niisiis - ei mingit voodrit rannakotile, ja mida hõredam, seda parem.



Lilled on kõige tavalisemad iiri roosid. Mitu keralõppu sokutasin nendesse.



Pealt käib kinni nööriga nagu tubakakott, piisavalt pikk ja mahukas on ka, et ikka suur rannalina sisse mahuks.



Seekord ei pühenda ma kotti kellelegi. Vahel võib teistmoodi kah.


Freddy posted @ 19:55 - Link - kommentaarid (12)
24 Mai 2010
ULENSPIEGEL

Harjutasin veel köitmisega kätt. Järgmiseks ümbertöötlemiseks valisin Charles de Costeri romaani "Ulenspiegel ja Lamme Goedzak".


Seegi oli paras logisev kapsas.
Harutasin jällegi ploki lahti ja säilitasin originaalkaantest kõik, mis alles oli, lisaks esikaanele ka selja, mille liimisin paberile, ja tagakaane:

Poognad õmblesin seekord linase niidiga. Bindedeks on vitselpael, mille koeniit hargneb sirinal välja.

Liimimiseks üritasin seekord kasutada puhast rukkijahukliistrit, kuid peab ütlema, et see ikkagi nii tugevasti ei liimi, et raamat koos püsiks. Liimitasin küll selja kliistriga ja liimisin ka seljariide sellega, kuid peale kuivamist pidin mõned poognad omavahel uuesti üle liimima, sest nad ei püsinud koos. Tugevama liimi saamiseks lisasin kliistrile veidi PVA-d ja edasi kasutasin seda segu.
Valmistasin ise kaptaalpaelad - murdsin 3 cm laiuse paela pooleks ja panin sinna vahele paberinööri ning liimisin kokku. Siin on liimitud seljaga raamat ja kaptaalpael pressi vahel:

Liimisin bloki selja külge linasest paelast järjehoidja.
Kaasi täisnahast ei tahtunud, seega tegin nahast ainult selja ja eesserva tugevduse, keskmine osa on kalingurist:


Mulle meeldivad ümara seljaga raamatud, seepärast püüdsin ka oma köite selja kaarjaks sikutada, samuti painutasin seljapapi tolmuimeja toru peal ümaramaks.
Valmis köide sai selline:


Mul on kaks head raamatut, kust köitmisnippe õppida:
A.K.Zdorikov. Raamatuköitmine (1957)
T.Moilanen. Kirjansidonnan opas (2002)



Freddy posted @ 16:49 - Link - kommentaarid (11)
23 Aprill 2010
TSITADELL


Mulle hirmsasti meeldivad vanad raamatud. Eesti mõistes on vana juba enne 1940. aastat ilmunud raamat. Suhteliselt vanaks võib lugeda ka 1940-ndatel ja 1950-ndatel ilmunud raamatuid. 1950-ndatel muutus köide juba väga ilusaks - meenutagem kasvõi sarju "Suuri sõnameisteid", "Seiklusjutte maalt ja merelt", H. Balzaci kogutud teoseid. Sõjajärgsetel vaestel aegadel ilmus aga palju väärtkirjandust veel paberkaantega köidetena, nii nagu enne sõda - poognad olid küll õmmeldud, kuid kaaned moodustusid vaid ühes tükis paksemast paberist. Tol ajal oli palju köitekodasid või neid, kes ise meelepärased kaaned raamatule valmistasid. Tänaseks on aga ümberköitmata raamatute seljad tolmuks pudenenud, kaaned ploki küljest lahti tulnud ja plokk ise õmblustest lahti.
Köitmine huvitas mind juba keskkooli ajal. Köitsin tollal mitu raamatut, samuti olen parandanud lagunenud lemmikuid, eelkõige kapsaks loetud Lindgreneid. Siiski, kuna ma polnud seda tööd ei õppinud ega ka isegi õieti näinud kedagi köitmas, siis tahtsin teada saada, kuidas see töö tegelikult käib.
Olen leidnud Tallinna Rahvaülikoolist varemgi väärt kursusi. Ja seegi kord, nagu rusikas silmaauku - "Vana raamat uues kuues". See oli täpselt see, mida ammu tahtsin. Ja ma ei pettunud - juhendaja Ivi Laas oli absoluutselt fantastiline, kursus ise piisavalt pikk, 5x3 tundi, et küllaltki põhjalikult nippe ja võtteid tundma õppida. Kodus tuli samuti tööd teha, aga ka selleks leidsin aega. Igatahes mina jõudsin oma vana kapsa laiali lõhkuda ja uuesti kokku panna.
Põhiline, millega ma varem hätta jäin, oli töö korrektsus. Ei tulnud nurgad piisavalt puhtad ja ploki ja kaane ühendamine ilus. Igasuguseid pisivigu oli liiga palju ja tulemus ei olnud korrektne. See oli minu "tsitadell" - need tundmatud nipid, mis muudavad välisilmet kardinaalselt. Aga leian, et see kursus aitas mul tsitadellist välja murda, või vähemalt müüre murendada - olen oma raamatuga ise väga rahul ja kuna mul sedasorti raamatuid on kodus veel piisavalt, siis saab ka korralikult harjutada. Sest köitmine on üks ütlemata mõnus töö. Aga ka aeganõudev - köitmisel tuleb kasutada kõvasti liimi ja see tahab kuivada. Pressi vahel ja soovitavalt 24 tundi.
Niisiis - raamat, mille uude kuube panemiseks valisin, on A.Cronini "Tsitadell" (tõlk. G. Meri). Oli kunagi üks mu lemmikraamat. Ja korralikult kapsastunud:

Kaaned olid täiesti lahti ja seljast pool kadunud.
Esimesel tunnil kakkusime kaaned ja selja ära, lõikasime läbi kõik õmblusniidid, nii et poognad olid üksteise küljest lahti, ja kraapisime maha liimijäänused. Tänapäeval on olemas spetsiaalne raamatuparandamisteip, millega kleepisin üle lehtede selgade poolt need kohad, mis olid kulunud. Püüdsin sellega mitte üle pingutada ja parandasin ainult hädavajalikke kohti.

Edasi tuli poognad uuesti ühendada ehk õmmelda. Juhendaja hoiatas, et see on kõige raskem töö, aga mulle meeldib just see osa kõige rohkem. Tulemus sai nii hea, et õpetaja, kui ta minu raamatu töövõtete näitamiseks kätte võttis, kiitis, kui hästi õmmeldud mu plokk on - mõnus oolevat kätte võtta. Raamatule tuli teha ka uued ees- ja tagalehed, ning samuti köitsin sinna vahele ka vana kaane ja paberile kleebitud seljatükijäänused, sest kena on säilitada kõik, mis originaalist veel säilitada on. Siis polnud mul veel vineeritahvleid, mille vahel, pitskruvidega kinnikeeratult, tuleks kõiki asju kuivatada, seetõttu on paber veidi lokkiv:

Peale õmblemist tuli selg liimitada ja riidega üle kleepida, et raamat ikka tõeliselt tugev ja kaualoetav saaks:


Ploki servi oleks saanud lasta lõigata, kuid ma meelega ei teinud seda - tahtsin näha, kas karvased servad jäävad väga jubedad. Kodus ju giljotiini pole ja otsustasin kasutada ainult neid töövõtteid, milleks pole vaja erivahendeid või rahalisi väljaminekuid. Ei jäänud väga õudne, kuigi tegemist on sellise raamatuga, mis väljus omal ajal trükikojast lahtilõikamata kujul. Esimest korda loeti selliseid raamatuid, paberinuga näpus.

Edasi järgnes kaante tegemine. See on töö, mis mulle hirmu nahka ajas. Aga polnudki väga põhjust - kui kõik etapid ette näidatakse ja ära seletatakse, kuidas ja miks midagi on teha vaja, siis saab ka kobakäpp hakkama. Liimisime bloki otstesse kaptaalpaela (ehk selle ilusa kirju ribakese, mis raamatu otsast paistab):

Tegime valmis kaaned - oleks võinud osta õpetajalt nahka või lederiini-nimelist kaanekattematerjali, kui mul on vanast ajast kodus kalinguri ja kirjut kaanepaberit, niisiis kasutasin neid.
Kaante juures on oluline, et nurgad oleks täisnurksed, kattematerjal oleks korrektselt üle äärte pööratud ja valsid e. need sooned, mille kohalt kaas avaneb, tehtud õige laiusega. Mul see enam-vähem (profi pilguga vaadates, ise olen sigarahul) õnnestus ja kaaned said parajad ning suutsin nad ka plokiga täitsa otse ühendada:

Valmis tsitadell, värskelt pressi alt tulnud, on selline:




Liimina on selle köite puhul kasutatud enamasti PVA ja nisukliistri segu. PVA kuivab kiiresti, kliister aga aeglaselt. Edaspidi tahan kasutada ainult kliistrit, sest seda köidet on vajadusel võimalik uuesti lahti võtta ja ta ei kahjusta raamatut.
Muidugi ei saa köitmist selgeks selle 15 tunniga. Kõitmisvõtteid on palju, üks keerulisem kui teine. Et tulemus oleks ilus, peab palju harjutama. Aga see töö hakkas mulle uuesti ja veelgi rohkem meeldima. Harjutan natuke veel paberi ja kalinguriga, ja kui õige tunne tuleb peale, siis köidan nahka ühe raamatu, mis on minu koduses kogus kõige väärtuslikum. Aga sellest, mis raamat see on, räägin siis, kui aeg on küps.
Suur tänu juhendaja Ivi Laasile - soovitan tema kursusi väga soojalt neile, keda huvitavad naha- või köitmistööd. Olen üliõnnelik, et sellele kursusele sattusin.
Freddy posted @ 16:49 - Link - kommentaarid (10)
21 Aprill 2010
NÕELUTUD

Kosmosemutt õpetab mulle nõelumist. Ikka sokkide ja kinnaste nõelumist. Ma olen juba kas pistet selgeks saanud - 2-astmelise e. soome moodi ja 3-astmelise e. vene moodi. Esimene piste jääb mul hõre ja eripära on see, et ta kipub pikisuunas välja venima. Aga vene moodi nõelumisest olen küll täitsa vaimustuses. Niimoodi tehtud pind jääb tihe ja ei veni ning on vastupidav ka.



Kosmosemutilt sain hästi mõnusa nõela - luust ja suhteliselt peenikese. Sokilõng lihvis siledaks ja läikivaks, nüüd läheb libedalt läbi aasade.
Tavaliselt alustatakse nõelkindaid- ja sokke varbast ja sõrmeotstest. Aga ma kohe kardan seda kasvatamist, kahandamine on kuidagi turvalisem. Seetõttu on nii kindad kui sokid alustatud pärast. Ja mõlema paari eripäraks on rõngasse keeratud saba, mille otsa on riputatud tutt:




Sokilõng on Sindi 3-kordne, värvitud krapiga. Millegipärast jäi selline heleoranž. Kindalõng on Raasiku 8/3, kunagi katsetasin kuusekäbidega värvimist ja sain mingisuguse iseloomutu beeži. Hiljem pistsin ta krapi ja košenilli värvivee jääkide segusse ja sain sellise päris kena kakaoroosa või kuidas seda nüüd nimetadagi. Taimevärvidele on ju tihti raske nime anda, on teised sellised omamoodi iseloomuga toonid.
Sindi lõngast oli füüsiliselt väga raske nõeluda, sest ta on karm ja jäme. Sokid on see-eest ilmselt pikaealised. Raasiku 8/3 on aga nõelumiseks väga mugav - sile ja pehme, kinnasteks sobib hästi.





Nii sokid kui kindad istuvad väga hästi. Kindad on pika randmeosaga, et tuulepoisid käiseotsast sisse ei poeks.



Freddy posted @ 20:14 - Link - kommentaarid (15)
27 Märts 2010
VALGE VARJUNDID

Sünnib maailma laps. Valge, puhta, ootusäreva hingega. Esimesed kirjaread kirjutavad tema eluraamatusse ema ja isa. Järjest hakkab kogunema neid, kes vilksavad mööda, peatuvad, jätavad jälje, astuvad koos, jäävad viivuks või kauemaks. Mõjutavad, muudavad, täiendavad. Laps kiindub nendesse, kes on tema vastu head, kes temast hoolivad ja teda mõistavad.
Minu lapsepõlves oli lisaks emale ja isale veel üks väga lähedane inimene - minu hoidja, tädi Liidia. Olin umbes 9-kuune, kui ema töökaaslane, kelle omad lapsed enam hoidjat ei vajanud, ta meile pärandas. Tema sobis meie perekonda kohe. Mina meeldisin talle ja tema mulle ka. Olin vaikne ja tagasihoidlik laps, oma hoovis polnud mul ka eakaaslasi, kellega mängida.
Tädi Liidiaga käisime me palju Kadriorus. Tal oli alati kaasas pähkleid ja sihvkasid, nendega söötsime me oravaid, kes hõike peale "miki-miki" kohe välja ilmusid. Meil oli ka tuttav pargivaht.
Vahel me käisime kohvikus selles väikeses rohelises puumajas, mis mõned aastad tagasi maha lammutati.
Tädi Liidia õmbles mu nukkudele riideid. Tal oli väga ilusaid kangaid, mida poes müügil ei olnud. Tädi Liidial oli ka üks nukk, kellel oli seljas imeilus roosa tüllkleit, peas tüllist tanu ja jalas heegeldatud papud. Küll ma tahtsin endalegi sellist nukku. Ta kinkiski mulle sellise, kuid roosast atlassist kleidiga. Nukul oli kleidi all ka pesu - pitsäärega särk ja aluspüksid, ning heegeldatud papud olid tuttidega ja roosast pärlniidist.
Tädi Liidia suri, kui olin umbes 8-aastane. Ta oli esimene lähedane inimene, kes mu elust jäädavalt lahkus. Peale mälestuste on mul veel see kaunis tüllkleidiga nukk, väike sinine klaaskruus ja ilus kullatud käevõru-kell, mida tädi ise kandis. Ning ainult üks foto.

Oma Raamist väljas valgete varjunditega koti pühendan tädi Liidiale. Sest temaga seostuvad mu lapsepõlve talved, kui oli samapalju lund nagu tänavugi. Siis tundus alati, et lumehanged on mul üle pea, ja kui möödunud talvel neid hangesid vaatasin, siis pole midagi imestada: meetrikõrgusest hangest ju laps üle ei näegi.


Tädi Liidia oli rahvuselt venelane. Haapsalu sallide põhilisteks ostjateks olid Peterburist ja Moskvast saabunud vene aadlikud. Minu koti võtmesõnaks ongi haapsalu sall, selle koti esiküljeks on haapsalu salli lõngast ja mustriga kootud ruut, mis on nunovilditud siidile. Valge ainsateks varjundioteks on minu jaoks helesinine, äärmisel juhul ka roosa - kevadeootus on kotil tähistatud Lucite kellukate ja õrna lehetikandiga:

Sangad on tamiilile aetud pärlitest:

Tagakülg ja põhi on lihtsalt villasest riidest. Ei raatsinud seda kena siidist äärekest, mis pitsitüki alt välja paistma jäi, ära keerata, ja seetõttu on koti esikülg pisut kõrgem:

Siin me oleme tädiga koos:


PS:

Varsti peale Femme fatale koti riputamist blogisse tõi tütar mulle koolist paki - õpetaja oli palunud selle emale edasi anda. Kotis oli raamat ja tänukiri heade sõnade eest.
Freddy posted @ 16:53 - Link - kommentaarid (21)
26 Märts 2010
SÜGISROOS



Muster: Eunny Jang, Autumn Rose Pullover
Lõng: Jõgeva 8/2, taimedega värvitud
Vardad nr 3

See muster piinas mind 2007.a. saadik. Nii hirmsasti meeldib originaali värvikombinatsioon ja see muster, kus on suured ringid.
Olen aastate jooksul seda kampsunit alustanud mitu korda, katsetanud erinevate lõngade ja värvikombinatsioonidega. Kuid edutult. Ei sobinud kas lõng või värvid omavahel. Nii ta siiani tegemata oligi.

Ühel heal hetkel aga, vaadates oma taimedega värvitud lõnga, käis klikk ja leidsin, et just need ongi sobivad selle mustri kudumiseks. Ja oletus osutus õigeks - olen ülirahul tulemusega. Krapi ja indigoga värvitud toonid annavad tavalisele eestimaisele kollase-rohelise valikule erksust ja intensiivsust ning ega ma isegi hästi ei usuks, et kasutatud on taimedega värvitud lõngu, kui poleks suvi otsa leemepada liigutanud.
Jällegi ei tahtnud teha paksu käistega suusakampsunit, seega tegin vesti. Kootud ringselt, käise- ja kaelaauk steekidega.
Mustriskeemi võib leida siit.
Freddy posted @ 15:25 - Link - kommentaarid (24)
410163 visitors