LAPID AASTA ISA TEKILE

Tegin mõned lapid tekki:



Et aastast aastasse on probleeme sellega, et saabuvad lapid on küll väga ilusad, kuid nad pole korralikult viimistletud, siis panen siia üles õpetuse:

Kõigepealt lõika papist 20x20 cm suurune ruut:


Selle ruudu peal võrdle lappi heegeldades või kududes kogu aeg oma tööd.

Kui lapp valmis, siis pane papitükk triikimislauale või -alusele ning aseta sellele lapp:



Kinnita lapp ümber papi nööpnõeltega alusele:



Kasta premmisriie märjaks ja laota lapile:


Pressi lapp õrnalt kuuma triikrauaga:



Peale pressimist võta kohe nööpnõelad välja ja kergelt venitades püüa nööpnõelte kinnituskohad sirgeks saada:



Selliselt viimistletud lapp on ka mitme päeva pärast õiges mõõdus:

ELU on LILL on LILL on LILL

via Craftwerk.

Või kas ikka on? Ega olnudki, kuni tütrel hiljuti kooliasju koristades tuli kastipõhjast välja mingi heegeldis, mille kohta tal puududs igasugune mälestus, kuidas see talle sinna kasti siginenud oli. Ilmselt jõuluvana sokutatud, sest rohelisele ümmargusele linikutaolisele asjale oli punane pael sisse aetud. Vedeles meil natuke klaveri peal (sest tütar keeldus seda kasti tagasi panemast) ning ootas oma saatust. Ja saatus sekkus - mul nimelt ei olnud kuni eelmise nädalalõpuni ühtki ideed selle Craftwergi kotiteemaga seoses, aga tähtaeg on juba homme. Sellest linikutaolisest asjast sai kotipõhi ja edasi kasutasin ära oma Novita Tennesse puuvillase lõnga rohelisi ja roosasid jääke, mis mitu aastat kapis olnud.



Elu on lill siis, kui ilm on palav, liiv on kuum, meri on soe ja kott ei tassi rannast liiva koju. Mu vähemalt 25 aastat vana heegeldatud võrk on seda mulle aastate jooksul alati tõestanud. Aga no võib ju endale ka midagi uut lubada, eksole.
Niisiis - ei mingit voodrit rannakotile, ja mida hõredam, seda parem.



Lilled on kõige tavalisemad iiri roosid. Mitu keralõppu sokutasin nendesse.



Pealt käib kinni nööriga nagu tubakakott, piisavalt pikk ja mahukas on ka, et ikka suur rannalina sisse mahuks.



Seekord ei pühenda ma kotti kellelegi. Vahel võib teistmoodi kah.

ULENSPIEGEL

Harjutasin veel köitmisega kätt. Järgmiseks ümbertöötlemiseks valisin Charles de Costeri romaani "Ulenspiegel ja Lamme Goedzak".


Seegi oli paras logisev kapsas.
Harutasin jällegi ploki lahti ja säilitasin originaalkaantest kõik, mis alles oli, lisaks esikaanele ka selja, mille liimisin paberile, ja tagakaane:

Poognad õmblesin seekord linase niidiga. Bindedeks on vitselpael, mille koeniit hargneb sirinal välja.

Liimimiseks üritasin seekord kasutada puhast rukkijahukliistrit, kuid peab ütlema, et see ikkagi nii tugevasti ei liimi, et raamat koos püsiks. Liimitasin küll selja kliistriga ja liimisin ka seljariide sellega, kuid peale kuivamist pidin mõned poognad omavahel uuesti üle liimima, sest nad ei püsinud koos. Tugevama liimi saamiseks lisasin kliistrile veidi PVA-d ja edasi kasutasin seda segu.
Valmistasin ise kaptaalpaelad - murdsin 3 cm laiuse paela pooleks ja panin sinna vahele paberinööri ning liimisin kokku. Siin on liimitud seljaga raamat ja kaptaalpael pressi vahel:

Liimisin bloki selja külge linasest paelast järjehoidja.
Kaasi täisnahast ei tahtunud, seega tegin nahast ainult selja ja eesserva tugevduse, keskmine osa on kalingurist:


Mulle meeldivad ümara seljaga raamatud, seepärast püüdsin ka oma köite selja kaarjaks sikutada, samuti painutasin seljapapi tolmuimeja toru peal ümaramaks.
Valmis köide sai selline:


Mul on kaks head raamatut, kust köitmisnippe õppida:
A.K.Zdorikov. Raamatuköitmine (1957)
T.Moilanen. Kirjansidonnan opas (2002)

TSITADELL


Mulle hirmsasti meeldivad vanad raamatud. Eesti mõistes on vana juba enne 1940. aastat ilmunud raamat. Suhteliselt vanaks võib lugeda ka 1940-ndatel ja 1950-ndatel ilmunud raamatuid. 1950-ndatel muutus köide juba väga ilusaks - meenutagem kasvõi sarju "Suuri sõnameisteid", "Seiklusjutte maalt ja merelt", H. Balzaci kogutud teoseid. Sõjajärgsetel vaestel aegadel ilmus aga palju väärtkirjandust veel paberkaantega köidetena, nii nagu enne sõda - poognad olid küll õmmeldud, kuid kaaned moodustusid vaid ühes tükis paksemast paberist. Tol ajal oli palju köitekodasid või neid, kes ise meelepärased kaaned raamatule valmistasid. Tänaseks on aga ümberköitmata raamatute seljad tolmuks pudenenud, kaaned ploki küljest lahti tulnud ja plokk ise õmblustest lahti.
Köitmine huvitas mind juba keskkooli ajal. Köitsin tollal mitu raamatut, samuti olen parandanud lagunenud lemmikuid, eelkõige kapsaks loetud Lindgreneid. Siiski, kuna ma polnud seda tööd ei õppinud ega ka isegi õieti näinud kedagi köitmas, siis tahtsin teada saada, kuidas see töö tegelikult käib.
Olen leidnud Tallinna Rahvaülikoolist varemgi väärt kursusi. Ja seegi kord, nagu rusikas silmaauku - "Vana raamat uues kuues". See oli täpselt see, mida ammu tahtsin. Ja ma ei pettunud - juhendaja Ivi Laas oli absoluutselt fantastiline, kursus ise piisavalt pikk, 5x3 tundi, et küllaltki põhjalikult nippe ja võtteid tundma õppida. Kodus tuli samuti tööd teha, aga ka selleks leidsin aega. Igatahes mina jõudsin oma vana kapsa laiali lõhkuda ja uuesti kokku panna.
Põhiline, millega ma varem hätta jäin, oli töö korrektsus. Ei tulnud nurgad piisavalt puhtad ja ploki ja kaane ühendamine ilus. Igasuguseid pisivigu oli liiga palju ja tulemus ei olnud korrektne. See oli minu "tsitadell" - need tundmatud nipid, mis muudavad välisilmet kardinaalselt. Aga leian, et see kursus aitas mul tsitadellist välja murda, või vähemalt müüre murendada - olen oma raamatuga ise väga rahul ja kuna mul sedasorti raamatuid on kodus veel piisavalt, siis saab ka korralikult harjutada. Sest köitmine on üks ütlemata mõnus töö. Aga ka aeganõudev - köitmisel tuleb kasutada kõvasti liimi ja see tahab kuivada. Pressi vahel ja soovitavalt 24 tundi.
Niisiis - raamat, mille uude kuube panemiseks valisin, on A.Cronini "Tsitadell" (tõlk. G. Meri). Oli kunagi üks mu lemmikraamat. Ja korralikult kapsastunud:

Kaaned olid täiesti lahti ja seljast pool kadunud.
Esimesel tunnil kakkusime kaaned ja selja ära, lõikasime läbi kõik õmblusniidid, nii et poognad olid üksteise küljest lahti, ja kraapisime maha liimijäänused. Tänapäeval on olemas spetsiaalne raamatuparandamisteip, millega kleepisin üle lehtede selgade poolt need kohad, mis olid kulunud. Püüdsin sellega mitte üle pingutada ja parandasin ainult hädavajalikke kohti.

Edasi tuli poognad uuesti ühendada ehk õmmelda. Juhendaja hoiatas, et see on kõige raskem töö, aga mulle meeldib just see osa kõige rohkem. Tulemus sai nii hea, et õpetaja, kui ta minu raamatu töövõtete näitamiseks kätte võttis, kiitis, kui hästi õmmeldud mu plokk on - mõnus oolevat kätte võtta. Raamatule tuli teha ka uued ees- ja tagalehed, ning samuti köitsin sinna vahele ka vana kaane ja paberile kleebitud seljatükijäänused, sest kena on säilitada kõik, mis originaalist veel säilitada on. Siis polnud mul veel vineeritahvleid, mille vahel, pitskruvidega kinnikeeratult, tuleks kõiki asju kuivatada, seetõttu on paber veidi lokkiv:

Peale õmblemist tuli selg liimitada ja riidega üle kleepida, et raamat ikka tõeliselt tugev ja kaualoetav saaks:


Ploki servi oleks saanud lasta lõigata, kuid ma meelega ei teinud seda - tahtsin näha, kas karvased servad jäävad väga jubedad. Kodus ju giljotiini pole ja otsustasin kasutada ainult neid töövõtteid, milleks pole vaja erivahendeid või rahalisi väljaminekuid. Ei jäänud väga õudne, kuigi tegemist on sellise raamatuga, mis väljus omal ajal trükikojast lahtilõikamata kujul. Esimest korda loeti selliseid raamatuid, paberinuga näpus.

Edasi järgnes kaante tegemine. See on töö, mis mulle hirmu nahka ajas. Aga polnudki väga põhjust - kui kõik etapid ette näidatakse ja ära seletatakse, kuidas ja miks midagi on teha vaja, siis saab ka kobakäpp hakkama. Liimisime bloki otstesse kaptaalpaela (ehk selle ilusa kirju ribakese, mis raamatu otsast paistab):

Tegime valmis kaaned - oleks võinud osta õpetajalt nahka või lederiini-nimelist kaanekattematerjali, kui mul on vanast ajast kodus kalinguri ja kirjut kaanepaberit, niisiis kasutasin neid.
Kaante juures on oluline, et nurgad oleks täisnurksed, kattematerjal oleks korrektselt üle äärte pööratud ja valsid e. need sooned, mille kohalt kaas avaneb, tehtud õige laiusega. Mul see enam-vähem (profi pilguga vaadates, ise olen sigarahul) õnnestus ja kaaned said parajad ning suutsin nad ka plokiga täitsa otse ühendada:

Valmis tsitadell, värskelt pressi alt tulnud, on selline:




Liimina on selle köite puhul kasutatud enamasti PVA ja nisukliistri segu. PVA kuivab kiiresti, kliister aga aeglaselt. Edaspidi tahan kasutada ainult kliistrit, sest seda köidet on vajadusel võimalik uuesti lahti võtta ja ta ei kahjusta raamatut.
Muidugi ei saa köitmist selgeks selle 15 tunniga. Kõitmisvõtteid on palju, üks keerulisem kui teine. Et tulemus oleks ilus, peab palju harjutama. Aga see töö hakkas mulle uuesti ja veelgi rohkem meeldima. Harjutan natuke veel paberi ja kalinguriga, ja kui õige tunne tuleb peale, siis köidan nahka ühe raamatu, mis on minu koduses kogus kõige väärtuslikum. Aga sellest, mis raamat see on, räägin siis, kui aeg on küps.
Suur tänu juhendaja Ivi Laasile - soovitan tema kursusi väga soojalt neile, keda huvitavad naha- või köitmistööd. Olen üliõnnelik, et sellele kursusele sattusin.

NÕELUTUD

Kosmosemutt õpetab mulle nõelumist. Ikka sokkide ja kinnaste nõelumist. Ma olen juba kas pistet selgeks saanud - 2-astmelise e. soome moodi ja 3-astmelise e. vene moodi. Esimene piste jääb mul hõre ja eripära on see, et ta kipub pikisuunas välja venima. Aga vene moodi nõelumisest olen küll täitsa vaimustuses. Niimoodi tehtud pind jääb tihe ja ei veni ning on vastupidav ka.



Kosmosemutilt sain hästi mõnusa nõela - luust ja suhteliselt peenikese. Sokilõng lihvis siledaks ja läikivaks, nüüd läheb libedalt läbi aasade.
Tavaliselt alustatakse nõelkindaid- ja sokke varbast ja sõrmeotstest. Aga ma kohe kardan seda kasvatamist, kahandamine on kuidagi turvalisem. Seetõttu on nii kindad kui sokid alustatud pärast. Ja mõlema paari eripäraks on rõngasse keeratud saba, mille otsa on riputatud tutt:




Sokilõng on Sindi 3-kordne, värvitud krapiga. Millegipärast jäi selline heleoranž. Kindalõng on Raasiku 8/3, kunagi katsetasin kuusekäbidega värvimist ja sain mingisuguse iseloomutu beeži. Hiljem pistsin ta krapi ja košenilli värvivee jääkide segusse ja sain sellise päris kena kakaoroosa või kuidas seda nüüd nimetadagi. Taimevärvidele on ju tihti raske nime anda, on teised sellised omamoodi iseloomuga toonid.
Sindi lõngast oli füüsiliselt väga raske nõeluda, sest ta on karm ja jäme. Sokid on see-eest ilmselt pikaealised. Raasiku 8/3 on aga nõelumiseks väga mugav - sile ja pehme, kinnasteks sobib hästi.





Nii sokid kui kindad istuvad väga hästi. Kindad on pika randmeosaga, et tuulepoisid käiseotsast sisse ei poeks.

VALGE VARJUNDID

Sünnib maailma laps. Valge, puhta, ootusäreva hingega. Esimesed kirjaread kirjutavad tema eluraamatusse ema ja isa. Järjest hakkab kogunema neid, kes vilksavad mööda, peatuvad, jätavad jälje, astuvad koos, jäävad viivuks või kauemaks. Mõjutavad, muudavad, täiendavad. Laps kiindub nendesse, kes on tema vastu head, kes temast hoolivad ja teda mõistavad.
Minu lapsepõlves oli lisaks emale ja isale veel üks väga lähedane inimene - minu hoidja, tädi Liidia. Olin umbes 9-kuune, kui ema töökaaslane, kelle omad lapsed enam hoidjat ei vajanud, ta meile pärandas. Tema sobis meie perekonda kohe. Mina meeldisin talle ja tema mulle ka. Olin vaikne ja tagasihoidlik laps, oma hoovis polnud mul ka eakaaslasi, kellega mängida.
Tädi Liidiaga käisime me palju Kadriorus. Tal oli alati kaasas pähkleid ja sihvkasid, nendega söötsime me oravaid, kes hõike peale "miki-miki" kohe välja ilmusid. Meil oli ka tuttav pargivaht.
Vahel me käisime kohvikus selles väikeses rohelises puumajas, mis mõned aastad tagasi maha lammutati.
Tädi Liidia õmbles mu nukkudele riideid. Tal oli väga ilusaid kangaid, mida poes müügil ei olnud. Tädi Liidial oli ka üks nukk, kellel oli seljas imeilus roosa tüllkleit, peas tüllist tanu ja jalas heegeldatud papud. Küll ma tahtsin endalegi sellist nukku. Ta kinkiski mulle sellise, kuid roosast atlassist kleidiga. Nukul oli kleidi all ka pesu - pitsäärega särk ja aluspüksid, ning heegeldatud papud olid tuttidega ja roosast pärlniidist.
Tädi Liidia suri, kui olin umbes 8-aastane. Ta oli esimene lähedane inimene, kes mu elust jäädavalt lahkus. Peale mälestuste on mul veel see kaunis tüllkleidiga nukk, väike sinine klaaskruus ja ilus kullatud käevõru-kell, mida tädi ise kandis. Ning ainult üks foto.

Oma Raamist väljas valgete varjunditega koti pühendan tädi Liidiale. Sest temaga seostuvad mu lapsepõlve talved, kui oli samapalju lund nagu tänavugi. Siis tundus alati, et lumehanged on mul üle pea, ja kui möödunud talvel neid hangesid vaatasin, siis pole midagi imestada: meetrikõrgusest hangest ju laps üle ei näegi.


Tädi Liidia oli rahvuselt venelane. Haapsalu sallide põhilisteks ostjateks olid Peterburist ja Moskvast saabunud vene aadlikud. Minu koti võtmesõnaks ongi haapsalu sall, selle koti esiküljeks on haapsalu salli lõngast ja mustriga kootud ruut, mis on nunovilditud siidile. Valge ainsateks varjundioteks on minu jaoks helesinine, äärmisel juhul ka roosa - kevadeootus on kotil tähistatud Lucite kellukate ja õrna lehetikandiga:

Sangad on tamiilile aetud pärlitest:

Tagakülg ja põhi on lihtsalt villasest riidest. Ei raatsinud seda kena siidist äärekest, mis pitsitüki alt välja paistma jäi, ära keerata, ja seetõttu on koti esikülg pisut kõrgem:

Siin me oleme tädiga koos:


PS:

Varsti peale Femme fatale koti riputamist blogisse tõi tütar mulle koolist paki - õpetaja oli palunud selle emale edasi anda. Kotis oli raamat ja tänukiri heade sõnade eest.

SÜGISROOS



Muster: Eunny Jang, Autumn Rose Pullover
Lõng: Jõgeva 8/2, taimedega värvitud
Vardad nr 3

See muster piinas mind 2007.a. saadik. Nii hirmsasti meeldib originaali värvikombinatsioon ja see muster, kus on suured ringid.
Olen aastate jooksul seda kampsunit alustanud mitu korda, katsetanud erinevate lõngade ja värvikombinatsioonidega. Kuid edutult. Ei sobinud kas lõng või värvid omavahel. Nii ta siiani tegemata oligi.

Ühel heal hetkel aga, vaadates oma taimedega värvitud lõnga, käis klikk ja leidsin, et just need ongi sobivad selle mustri kudumiseks. Ja oletus osutus õigeks - olen ülirahul tulemusega. Krapi ja indigoga värvitud toonid annavad tavalisele eestimaisele kollase-rohelise valikule erksust ja intensiivsust ning ega ma isegi hästi ei usuks, et kasutatud on taimedega värvitud lõngu, kui poleks suvi otsa leemepada liigutanud.
Jällegi ei tahtnud teha paksu käistega suusakampsunit, seega tegin vesti. Kootud ringselt, käise- ja kaelaauk steekidega.
Mustriskeemi võib leida siit.

SELBU-AINELISED KINDAD

Mul on peal kindakudumisevaimustus. Olen äkki avastanud "väikevormide" võlu, meeldib pisikesele asjale kirjusid mustreid kududa. Eesti kindakirjad on imeilusad, kuid mujalt maailmast võib leida sama imelisi mustreid.

Eraldi rühma kirikinnaste valikus moodustavad Norrast, Selbu maakonnast pärit omapärased kindad. Selbude emaks on noor tütarlaps, kelle nimi oli Marit Emstad (sünd. Guldseth). Tema töötas välja kuulsad must-valged kindad, mille põhimustriks on "roos" ja selle tuletised. Harva juhtub, et kindlalt on teada mõne ajaloolise eseme või tehnika looja, selbu kinnastel on aga autor ja sünnikoht fikseeritud.
Veidi rohkem saab lugeda siit.

Loomulikult on selbud nii ilusad, et kutsuvad kuduma. Tahtsin minagi proovida.
Esimesed kindad tegin lilla-rohelised:

Muster: 4. Herrevott/rmt-s Selbustrikk
Lõng: Šoti peenvillane
Vardad: 1,75

Mul on kahetsusväärne komme näha ainult mustrit ruudustikus ja teksti mitte lugeda. Kuna see oli mu esimene kogemus selbudega, siis ei teadnud ma ka nende tehnilist hingeelu. Arvasin, et pöidlakiil kootakse ka neil kinnastel nii, nagu õpetab Erna Aljasmetsa klassikaline Heegeldamine ja silmuskudumine. Aga võta näpust, selbud tehakse teisiti. Seal alustatakse randmeosas väiksema silmade arvuga ja pöidlakiil kasvatab labaosa silmade arvu palju suuremaks.
Kui olin randmeosa valmis kudunud, sain oma veast aru. Ja seetõttu ongi esimesel paaril pöidlakiil puudu. Selbut meenutab nende kinnaste juures niisiis ainult muster, värvid ja tehnika on teisest ooperist.


Teise paariga läks tehniliselt pisut paremini:


Muster: Dala Selbu Hybrid Ravelry's
Lõng: Šoti peenvillane
Vardad: 1,5

Nüüd juba teadsin, et just pöidlakiiluga tuleb silmi juurde kasvatada. Kuna mul olid peenemad vardad, siis pidin kuduma mõned read rohkem kui mustril ette nähtud, et kindad liiga lühikeseks ei jääks.
Hobune kindal on pärit tegelikult Rootsist, Dalarna maakonnast. Selliseid hobuseid nikerdasid oma lastele mänguasjadeks metsatöölised. Pikemalt saab lugeda Wikipediast.
Hobune fotol on tütre viimistletud ja mõlemad kindapaarid on talle kootud.

Siin segamini mõned viimase aasta jooksul kootud kindad, mustrid pärit Eestist, Soomest, Rootsist ja Norrast:

HAPUKURGIHOOAEG II, SOMEWHERE OVER THE RAINBOW II



Mustrid: vanaemaruut, ääremuster E.Aljasmets. Heegeldatud äärepitsid, lk. 8, joon. 4.
Lõng: Raasiku vikerkaar, Kango vikerkaar, Sindi villane.
Mõõdud: 160x205 cm

Selliseid heegeldatud lapitekke kutsun hapukurgihooaegade projektideks. Seda alustasin möödunud aasta augustis ja lapikesi heegeldasin nendel hetkedel, kui ühtki teist asja parajasti käsil polnud/teha ei viitsinud. Lisaks on lapid ka hea lõngakulutamisvõimalus. Nimelt jäi sellest kampsunist järgi tunduvalt rohkem lõnga kui sinna kulus. Aga kokku olin seda ostnud ikka mehemoodi. Lisaks ostsin ükskord prooviks Leedu Kango poolt toodetavat vikerkaarelõnga. See on teiste toonidega ja palju karmim kui Raasiku oma, seega midagi seljaskantavat ei tahtnudki sellest teha. Kõik lõngad kulusid ära peaagu viimse jupini, viimane lapp tuli keralõppudest heegeldada, sai kirjum kui teised:

Kokku on lapid heegeldatud Sindi halli villase kahekordse lõngaga, kasutades Muhvi geniaalset meetodit. Aitäh jagamast!
Seekord võtsin natuke aega, lihtsalt huvi pärast. Ühe lapi heegeldasin valmis 20 minutiga. Ühe riba ühendamiseks läks 70 minutit. Äärepitsi heegeldasin 60 minutit. Tekis on 130 lappi, nende tegemiseks kulus 43 tundi. Kokku on 13 rida lappe, kokkuheegeldamisele kulus 15 tundi. Selles tekis on seega 59 töötundi. Tekk kaalub 1260 grammi.
Siit võib teha kaks järeldust: kas ma olen väga aeglane heegeldaja või on isegi sellise lihtsa mustriga teki tegemine tohutult töömahukas.

Äärepitsiks väga palju lõnga ei tahtnud kulutada, tekk on isegi suur. Aga sellist vildakate sammastega pitsi polegi juhust olnud varem teha:

Raasiku vikerkaarelõnga kohta võib veel öelda, et kõige rohkem on selles kollast ja lillat, veidi vähem oranži ja punast ning kõige lühemad on sinise ja rohelise lõigud. Ühtki täiesti sinist või rohelist lappi ei tulnudki välja.

VARIATSIOONID ÜMMARGUSELE PASSELE e.KARUKÄPP



Mudel:minu
Lõng: Sofil, 100%vill, 200 grammine tokk tumesinist kaltsukast
Patons Jet, vill+alpaka, 5 tokki erinevaid siniseid ja valget, Karnaluksist
Vardad: nr. 5

Tänavune talv on ideaalne paksude soojade villaste asjade kudumiseks ja kandmiseks. Minu selle talve "mall" tundub olevat ümmargune passe, kootud alt üles või ülevalt alla, vahet pole.
Käesoleva variandi põhimuster on "karukäpp", pärit halliste kinnastelt, lisaks väiksemaid mustreid mulgi kindarandmetelt ja sukkadelt. Kõik mustrid on võetud raamatust "Mulgi kirikindad ja kirisukad". Kootud alt üles, ringselt, ilma ühegi õmbluseta.



Kehaosa tumesinise lõnga 200-grammise toki sain kaltsukast, mustrilõngad on Patons Jet, villa ja alpaka (70/30%) segu. Väga soe ja pehme lõng, hästi mõnus oli kududa. Pilte tegin 10-kraadise külmaga, poseerimine kestis üsna tükk aega ja isegi jahe ei hakanud. Julgen soovitada, kui kellelgi on vaja kvaliteetset jämedat lõnga.


Seda karukäpamustrit hoian juba ammu nö soojas. Tahaks selle mustriga kindaid teha, kuid mustri laius on koos vahevõrgustikuga 32 silma, et saada kinda ühele küljele 2 mustrit, peaks olema ligi 130 silma ringil. Nii peenikest lõnga pole aga veel leidnud kahjuks.