VARIATSIOONID ÜMMARGUSELE PASSELE e.KARUKÄPP



Mudel:minu
Lõng: Sofil, 100%vill, 200 grammine tokk tumesinist kaltsukast
Patons Jet, vill+alpaka, 5 tokki erinevaid siniseid ja valget, Karnaluksist
Vardad: nr. 5

Tänavune talv on ideaalne paksude soojade villaste asjade kudumiseks ja kandmiseks. Minu selle talve "mall" tundub olevat ümmargune passe, kootud alt üles või ülevalt alla, vahet pole.
Käesoleva variandi põhimuster on "karukäpp", pärit halliste kinnastelt, lisaks väiksemaid mustreid mulgi kindarandmetelt ja sukkadelt. Kõik mustrid on võetud raamatust "Mulgi kirikindad ja kirisukad". Kootud alt üles, ringselt, ilma ühegi õmbluseta.



Kehaosa tumesinise lõnga 200-grammise toki sain kaltsukast, mustrilõngad on Patons Jet, villa ja alpaka (70/30%) segu. Väga soe ja pehme lõng, hästi mõnus oli kududa. Pilte tegin 10-kraadise külmaga, poseerimine kestis üsna tükk aega ja isegi jahe ei hakanud. Julgen soovitada, kui kellelgi on vaja kvaliteetset jämedat lõnga.


Seda karukäpamustrit hoian juba ammu nö soojas. Tahaks selle mustriga kindaid teha, kuid mustri laius on koos vahevõrgustikuga 32 silma, et saada kinda ühele küljele 2 mustrit, peaks olema ligi 130 silma ringil. Nii peenikest lõnga pole aga veel leidnud kahjuks.

FEMME FATALE

Craftwergi kotitegemise detsembri-jaanuari teema on selline.
Algul ei hakanud see teema minuga rääkima. Kuid siis, peale mõnepäevast mõlgutust, ühendasin kaks asja - loo inimesest, kes, võiks öelda, on mulle omamoodi femme fatale, ja vajaduse ühe teatud koti järele. Töötlesin ideed ja teostust peas pea poolteist kuud, eile jõudsin teostuseni.

Minu femme fatale ilmus mu ellu 6. klassis. Tormas tundi, punased juuksed lehvimas, ungaripärane tikitud batistpluus seljas ja teksad jalas. 70-ndate lõpu vanas, traditsioonidega ja ranges koolis oli ta midagi väga erilist. Ja ka lähenemine oma ainele oli eriline. Aine, mida ta meile õpetama hakkas, oli käsitöö. Olime harjunud paratamatusega ehk eestiaegse tädiga, kellega olime paar aastat tikkinud nõelapatju ja heegeldanud linikuääri. See oli surmigav. Algul proovilapp, siis nõelapadi. Algul proovilapp, siis heegeläär linikule. Tõsiselt tüütu oli see iganädalane kaks tundi. Siis äkki, koos uue noore õpetajaga muutus kõik.
Esimene programmijärgne asi olid ilmselt kirikindad. Õpetaja pakkus välja lõngu, millest neid kududa - valikuks oli maavillane või peenvillane (ilmselt see, mida me praegu tunneme Ogre haapsalu salli lõngana ja mida tol ajal tokkidega poes müüdi). Eriti ilusad kindad pidid tulema mitmekordseks keritud peenvillasest. Muidugi tahtsin ma eriti ilusaid kindaid. Kudusingi nad 6-kordsest peenvillasest, tulid ilusad küll:

Millalgi oli meil kavas tikkimine. Õpetajal oli seljas väga armas, erilise lõikega pluus. Ta soovitas, et õmbleksime endale sellised pluusid ja teeksime sellele tikandi. Tikand pidi olema ristpistes ja läbi kanvaa. Siinkohal soovitas ta siiski teha proovilapi - katsetada üle ühe ja ka üle kahe augu tikkimist, et kellel üle kahe augu välja tuleb ilusasti, võivad nii teha. Mul tuli ilus ja ta lubas mul tikkida suuremalt. Mu pluus tuli selline:



Seda pluusi kandsin kõvasti, aga ta on praegugi alles.

Siis oli kavas veel pilutamine. Jällegi soovitas õpetaja teha pilud näiteks kotile. Ema tõigi mulle mingit kartulikotitaolist riiet (vist ühelt koristajalt sai, sellisega pesti tol ajal põrandaid). Sinna peale tegin pärlniidiga põimpilu, kott ise sarnanes praeguste poekottidega, aga tal oli ka vooder. Kahjuks seda kotti pole ma suutnud enam kodust leida.

Mingil ajal õpetas ta meile makrameed, mis oli sel ajal suur uudis, keegi polnud sellisest sõlmtehnikast midagi kuulnud. Ostsime poest hulga tokke pesunööri, värvisime ära ja tegime omale seinavaibad. Paar tükki ripub mul siiani suvilas.
8. klassi lõpukleidid õmblesime samuti endale kõik ise. Jällegi ühe põneva lõike järgi, mille ta meie tõi. Aga kuna kangad ja lisandid ning veidi ka see, kuidas keegi krookeid vajalikes kohtades tegi, erinesid, siis polnud me mitte kõik ühesugused. Kahjuks pole mul ka sellest kleidist pilti, kuigi kleit ise on suvilas alles.

On ütlematagi selge, et käsitöö oli meie lemmiktund. Alati oli õpetajal kaasas põnevaid omatehtud asju ja inspiratsiooni jagas ta meile kuhjaga. Tõsiselt kahju oli, kui 9. klassis käsitöötunde enam polnud.

Hiljem, keskkoolis, hakkas ta meile andma kunstiajalugu. See oli vabatahtlik, kohustust käia polnud, kuid sealt ei puudunud iial keegi. Näiteks võttis ta läbi piibli, seletades lahti keskaegsete maalide sümbolid, et mõistaksime, miks mingi detail on maalile paigutatud. Samuti käsitles ta põhjalikult Egiptuse ajalugu ja kunsti. Need loengud on jätnud kustumatu mälestuse.

Meie vana koolimaja remonditi mõni aasta tagasi. Peale remonti korraldati vilistlastele sinna ekskursioon. Kool on kahtlemata ilus. Ära olid näiteks parandatud vanad paekivist astmed, mis olid nii kulunud, et neil sai liugu lasta. Remondi käigus oli vana, kulunud pind astmest välja lõigatud ja uus plokk asemele liimitud.
Vaatasime sisse ka klassidesse. Kõik olid ilusad, valged, avarad ja - ühesugused. Kuid üks klass erines - see oli täis tikitud patju, kunstialbumeid, õpilaste joonistusi, selles klassis oli hing. Loomulikult kuulub see klass minu käsitöö- ja kunstiajaloo õpetajale.

Nagu oli ta lemmikõpetaja aastaid tagasi mulle, on ta seda ka praegustele õpilastele. Tema tunnis võib istuda pingis või vedeleda patjadel, tunda ennast mugavalt, kuid ainus nõue on vaikus. Ja hilineda ei tohi, seda ta ei salli. Aga nalja võib tema üle visata ja sellega ajalukku minna. Näiteks temast joonistatud karikatuuriga.

Miks on ta siis femme fatale? Sest tänu temale olen ma lapsest saadik teinud pidevalt käsitööd. Teinud seda nii, et püüdnud alati lisada omapoolsid nüansse, mitte matkides, mitte igavalt. Ta õpetas ise mõtlema, pöörama tähelepanu väikestele detailidele, tegema praktilisi asju, kuid nii, et need oleksid ka ilusad. Ta hindas seda, kui töös oli midagi erilist, mingi teistsugune idee. Hinne ei läinud alla sellepärast, et laps ei suutnud teha perfektseid pisteid. Vastupidi, hea hinne tuli selle eest, et me kõik olime käsitööst vaimustuses ja tegime nii hästi kui suutsime.

Minu femme fatale kott on pühendatud minu Õpetajale.

Nagu endale lubasin, püüan "Raamist väljas" kottideks pruukida ära kodusolevaid materjale ja ei osta midagi spetsiaalselt juurde.
Kasutasin tütrele väikeseks jäänud teksapükste sääri ja Rakvere puuvillast Viru-Nigula kangast, mis on pööratud pahupidi, kuna nii meeldib ta mulle rohkem. Tikkisin kunagise pluusitikandi motiivi jutele, lisasin kooli ajal tehtud linasest niidist maktrameetehnikas kaelaehte põhja, mis ehteks ei saanudki.

Lisaks on kotil veel tütre joonistatud karikatuur õpetajast, mille eest ta sai temalt auhinna:


Kotil on nööpidega kinnitatud vooder, mida saab ära võtta ja eraldi kotina kanda (tehtud laudlinast, millel pesus peaaegu kogu kullavärv maha tuli):



Kott on õmmeldud uiskude jaoks. Armastan uisutada, tänavune talv on selleks eriti sobilik. Korralikku uisukotti mul aga polnud, seega on sel märsil ka täiesti konkreetne praktiline väärtus, sellesse mahub isegi kaks paari uiske.



Kas tahate teada ka minu femme fatale nime? Aga palun - ta on Tiina Meeri.

MUHU/HALLISTE/KARKSI KÕLAVÖÖ

Kosmosemutt õpetas mulle selle vöö nipi, mida laiemalt tuntakse muhu oranž-musta vööna. See, kus on hargid ja hanesilmad. Olles tema juhtimisel pusserdanud valmis muhu värvidega jupikese (u. 25 cm)

otsisin välja H.Kurriku artikli Kõlavöö Eestis, mis on ilmunud ERM-i aastaraamatus 1931.a., et asjale veidi teooriat ka taustaks saada. Sealt lugesin üllatusega, et sama võttega kooti vöid ka Hallistes ja Karksis ning mujalgi Mulgimaal Saardeni välja ja asja vastu tekkis hoopis suurem huvi. Edasi uurisin Eevi Asteli "Eesti vöödest" kõlavööde peatükki ja leidsingi mitmeid sarnase võttega kootud vöösid. Eriti meeldis lk. 44 Halliste vöö punase ja sinise kirjaga ja kitsa kollase servatriibuga. Tõmbasingi nädalavahetusel oma taimedega värvitud lõngad kõladesse ja kudusin sellise vöö:


Lõngad on pärit Keskturult, seal on hea tugev Sindi vaibalõng. Värvitud krapi ja indigoga, kollane ja roheline algul mõlemad soolikarohuga ja roheline saadud kollase ülevärvimisega indigopotis. Koeks naturaalne hall villane lõng.

Laius 2,1 cm, pikkus 3 m.

Kui nõksu ära tabad, pole üldse raske kududa. Isegi juttu saab ajada ja iluuisutamise galat jälgida silmanurgast. Aga aega võtab mehemoodi, eile kudusin 2 meetrit ja ega ma siis muud teha ei jõudnudki.

Tooni poolest sobib hästi teksaga kokku:

GOTLANDI ROOSID



Muster: Inger ja Ingrid Gottfridsson. The Mitten Book/Gotlänska stickmönster, Roses/Rosor
Lõng: Raasiku 8/2 roosa-pruun ja roosa-beež-valge (ülejääk roosivestist
Vardad: nr 2

Seda gotlandi kinnaste raamatut tean ja imetlen juba ammu. Esimest korda nägin teda raamatukogus 80-ndatel, sest ajast on mind jälitanud mõned mustrid, nende hulgas need roosid.

Varem, kui ma kindaid kunagi ei kudunud, ei saanud ma ka aru, kuidas saab nii palju silmi olla vardal, et saaks nii tiheda mustriga kindad. Praeguseks, olles juba mõnede paaride peal harjutanud ning omades oluliselt peenemaid ja kvaliteetsemaid vardaid kui paarkümmend aastat tagasi, on selliste kinnaste tegemine muidugi täitsa reaalne, isegi minu jaoks. Need kindad pole ka mingi eriline peen käsitöö, 65 silma ringil, 16 silma vardal.

Kuna raasiku lõngade värviüleminekud on pikad, siis on kindad ka erinevad, üks pruun-valge, teine roosa-beež.


Nende kinnaste kudumise isu tuli mul uuesti peale pärast mullusuvist reisi Gotlandile. Tulenevalt sealsest pehmest kliimast kasvab seal tohutult roose, mis parajasti uhkelt õitsesid. Enamus Visby tänavaid nägid välja nii:


Ka on Gotlandil palju lambaid. Kuid lõnga nad suurt ei tee vaatamata villa pehmusele ja siidisusele. Lambad lähevad lihaks ja nahaks. Nahka kasutatakse igal pool - lapsevankrites ja toolikatetena, autoistmetel ja põrandavaibaks. Nahad on muide niimoodi töödeldud, et neid võib pesta pesumasinas.

Ja seesinane raamat, kust on pärit kindamuster, on Visby antikvariaadis suur defitsiit - sellele on järjekord.

Reisi rihtisin Gotlandi Keskaja nädalale. Ei ütleks, et see on suur turismiatraktsioon, sest välisturiste oli seal suhteliselt vähe. Samas rootslasi reisib sinna kokku üle maa, ja linn on täis keskaegse rõivastuse koopiatesse riietatud inimesi. Seal toimub suur laat, kus müüakse õnneks ainult temaatilist kaupa. Näiteks oli seal mitmel müüjal imeilusaid villaseid kaleveid ja ka linast riiet oli palju. Osad kaupmehed hoidsid oma lapsi nii:


Looduslikult meenutab Gotland Saaremaad. Seal on säilinud ka ligi 100 11.-13. sajandist pärinevat kirikut, mida pole sellest ajast suurt muudetud. Gotland oli neil sajandeil väga rikas, kuid hiljem vaesudes ei saadud endale lubada väikeste kirikute lõhkumist ja suuremate ning uhkemate ehitamist. Sestap ongi terve saar täis pisikesi armsaid pühakodasid, milles fantastilised seina- ja laemaalingud.

Ostsin laadalt ühe fooliumsüdamega pärli, millest täna panin kokku kee, mis on Mari Marikese ehete plagiaat:

KÜLMUNUD ROOS



Just selline nimi sellele kudumile tuli mul pähe, kui ta sai valmis ja hakkas mulle meenutama neid roose, mis detsembri alguses veel õitsesid ja siis ootamatult saabunud pakase käes külmusid.

Mudel: minu
Lõngad: Schacenmayr Nomotta Alpaka Fashion, 50g=00 m, 100% alpaka, kulus 7 tokki
Cervinia Merino Superfine 50g=158 m, 100% vill, kulus 5 tokki
Vardad: nr 5

Kootud ülevalt alla, islandi kampsunite eeskujul ummarguse passega, mitte raglaan. Moodustatud 6 kiilu, nende servast on silmi juurde kasvatatud. Kehaosas on tehtud ka taljekahandused-kasvatused. Mustri moodustasin ise mitmest kokku, lehtede suurus kasvab sellest, et tegin igale lehele ühed õhksilmad ilma kokkuvõteteta.

Lõngad pole täpselt ühte värvi, aga kuna alpaka, mille ma alguses ostsin, on küll ülimalt pehme, väga soe ja supermõnus materjal, on ta siiski täiesti ilma elastsuseta. Sestap võtsin talle kõrvale veidi peenema villase lõnga. See andis piisava elastsuse.
Valmis sai jõulude ajal nelja päevaga, ja oi kui mõnus on kududa vahelduseks nr 1-3 varrastele (mis mul viimasel ajal põhitööriistad on olnud) selliste jämedate jurakatega. Toru edenes silmnähtavalt ja isegi see ühtlene parempidi kehaosa ei jõudnud ära tüüdata.



Peab ütlema, et aasta esimesel nädalal sellega tööl käies ei jalutanud ükski kolleeg (v.a. meessoost isendid) minust mööda ilma, et oleks mu külmunud roosi tähele pannud või lausa näpuga katsunud .

Huvitav, kas nurga taga oleks olnud parem pildistamiskoht?

SEITSE SEELIKUT

oli mul ja tütrel kahepeale kokku. Miniseelikut.
Nad olid teel unustatud asjade maale. Mustades kilekottides. Nad olid juba peaaegu pärale jõudnud, minna oli veel vaid redelist üles. Siis kutsuti nad tagasi. Võeti mustad kilekotid ümbert ära. Kasutati nende kallal pisut vägivalda ehk kääre. Leiti seltsiks siile sinisest mantlist. Pehmenduseks anti vana baikatekk ja voodriks voodilina.
Nii sai seitsmest seelikust ja sinise mantli tükkidest tekk.

Seelikuid oli mitut sorti: ruudulisi, ühevärvilisi, punaseid ja musti:

Täna käisid seelikud Kadriorus promeneerimas ja istusid korraks pingile:


Kadriorg nägi välja nagu vahukooretort.

RISTUMISED.PARALLEELID.


Tänu Muhvile olen ma Alice Starmore’i raamatu The Fair Isle Knitting õnnelik omanik. Tema eeltellis Amazonist selle raamatu mulle juba kevadel, ja nüüd sügisel ta siis saabuski. Tänud ja kallid Sulle, Muhv! Raamat on igapidi uhke ja sisukas, mitte selline ajakirja-laadne 10-projekti üllitis, vaid ikka pika teoreetilise ja ajaloolise osaga põhjalik ülevaade selle tillukese Shetlandi saarestiku kõige lõunapoolsema saarekese kudumistraditsioonidest ja mustri- ning värvimaailmast.
Kui mul see raamat juba oli, siis suurenes ka tahtmine kududa üks tõeline fair isle kampsun. Aga samas andsin endale aru, et sellist paksu ja mustrilist kampsunit ju õieti vaja ei ole. Et talvise vaba aja veetmiseks mul pakse kampsuneid jätkub ja tööl käia on sellisega palav (õnneks on möödas need ajad, mil kontoris tuul tõmbas akende ja raamide vahelt ja ruumis oli sooja parematel päevadel +10).
Niisiis orienteerusin mööda Ravelry-t ning teisi kudusaite ja hakkas silma see, et praegu paistab olevat järjekordne islandi kampsunite ehk siis ümmarguste mustriliste passedega kampsunite, aga eriti veel selliste vestide mood. Väga põnevaid ja ilusaid variante leidsin, aga ükski polnud päris see, mida tahtnuks kohe kuduma hakata.
Vahepeal, mudelit otsides, varustasin ennast Balti jaama turu lõngakaltsukal terve kilo mõnusa suht jämeda villase tikkimislõngaga, mis on pisikestes 20-grammistes tokkides.

Õnnestus kokku krabada viit erinevat tooni (toki hind 3.-). Nagu raamatut lugedes selgus, ongi fair isle’i kampsunites kasutatud enamasti just viit erinevat tooni lõnga, nii et Bingo!
Nojah, kuna ma seda õiget mudelit kusagilt ei leidnud, siis hakkasin lähemalt uurima neid raamatus olevaid mustreid. Ja vaatasin, et neist saab ju ise midagi kombineerida. Kuna soov oli teha ainult kirju passeosa, siis võtsin eeskujuks ühe islandi kampsuni passe siilu ning hakkasin sinna mustreid sobitama. Seda tehes hakkas tekkima deja vu tunne – ehk selline mõte, et olen seda kõike ju kunagi varem juba kusagil kohanud. Kuna olen viimasel ajal endale hankinud ka üsna palju erinevate maade kindaraamatuid ning neid ohtralt lapanud, siis hakkasin nüüd teadlikult mustreid võrdlema. Ja vaadake, mis ma leidsin:
Needsamad silmusnelinurgad, mis oma mustrisse esimesena paigutasin, on olemas ka Eestis, Lätis, Rootsis:

Kaheksanurksed sõõrid, mis tuttavad Muhu kinnastelt ja vanematelt põllealastelt:

Loomulikult nurgale toetuvad nelinurgad (seitsme silma pealt sarvikud), sakid (nooleotsad) ja lained:

Ja lõpuks, kas pole see kampsun mitte nagu meie kirivöödest kokku pandud? Seesama OXO muster, mis kordub ja kordub meie vöödel ja on nii tüüpiline Fair Isle muster:

Lugedes Fair Isle kampsunite ajaloolist ülevaadet, tabas mind üllatus. Nimelt on selliseid kampsuneid hakatud seal saarel kuduma alles 1850-nendatest aastatest alates. Pole mingeid jälgi, et varem oleks seal midagi sellist olnud. Kust nad siis tulid? Kust on pärit mustrid? Miks algas äkki selliste mustriliste esemete kudumine, mis nüüdseks on ülemaailme sünonüüm kirjule kampsunile?
Arvatakse, et mustrid on sisse toodud Eestist või Soomest! Balti mere kallastel olevates maades oli kirjatud esemete kudumise traditsioon välja kujunenud juba 19. sajandi alguseks. Vanim 2-värviline silmkoeleid Ida- ja Põhja-Euroopas on Eestist, Jõuga kääpast leitud 14. sajandist pärit villane kindapära. Vanimad Fair Isle stiilis esemed Šoti Muuseumis on u. 1850. aastast pärit siidlõngast müts ja kotike ning samasugused esemed ka villasest lõngast. Nende eripäraks on pitsimustriline mütsi pealagi ja koti alumine ots. Sellised pitsilised kindapärad on iseloomulikud just Eesti ja Soome aladel kootud kinnastele. Samuti on nende esemete kudumiseks kasutatud ohtralt indigoga värvitud lõnga, mis Fair Isle saartel oli praktiliselt kättesaamatu, kuid Balti merd ümbritsevatel aladel ohtralt kasutatud (potisinine kääris siinkandis iga talu laudas või ahju otsas). Selle kohta on isegi tore lause Reet Piiri raamatukeses “Eesti talurahva ülerõivas 19. sajandil“: nimelt olla Rõuge õpetaja Marburg kord kantslis manitsenud: „Ärge nii palju neid siniseid särkisid (s.o. pikk-kuubesid) sälga pandke, et selle haisu pärast Pühavaim peab kirikust ära põgenema“. Need omapärased jooned annavadki alust arvata, et esemed on pärit Eestist või Soomest, kuna nad pole ka kootud shetlandi villast.
Igatahes. Mustrid on universaalsed ja internatsionaalsed. Arvatavasti pole neis mingit kristlikku tausta, nad on lihtsalt koos muu kaubaga reisinud ühest kohast teise, võetud üle ja edasi arendatud. Kandunud minevikust tänapäeva, mandrilt mandrile, saarelt saarele. Kordudes ja kordudes ja kordudes. Koduses käpikus ja maailma moelavadel
Ja seepärast saigi mu käistega vest nimeks „Ristumised. Paralleelid“. Et ristuvad mustrite teed ja arenevad paralleelselt, ilma piire ja piiranguid tundmata. Nad lihtsalt on. Igal pool meie ümber.







See tekst ei ole mingi teaduslik mustrianalüüs. Lihtsalt mõned tähelepanekud ja veidi juurdelugemist ning fotosid järgmistest raamatutest:
Alice Starmore’s Book of Fair Isle Knitting.
Mulgi kirikindad ja kirisukad.
Mulgi kindad.
Riina Tomberg. Vatid. Troid. Vamsad.
Reet Piiri. Estonian gloves.
Eeva Haavisto. Sata kansanomaista kuviokudinmallia.
Lizbeth Upitis. Latvian mittens.
I.R.Merkiene, M.Pautieniute-Anioniene. Gloves of Lithuania Minor.
Inger ja Ingrid Gottfridsson. The Mitten Book.
Eevi Astel. Eesti vööd.

SÜGISSONAAT

Leinaneima ja MarianneS kuulutasid mõni aeg tagasi Craftwergis välja kottide koosmeisterdamise Raamist väljas. Nad annavad iga kahe kuu tagant teema, millest inspireeruda. Mingeid piiranguid ega kohustusi pole, puhas rõõm ja loomisvabadus. Idee haaras kaasa ja vähemalt esimese teema olen teostanud.



"Sügissonaat" - see teema täendab mulle nii mõndagi. Kunagine Ingmar Bergmani samanimeline film jättis mulle sügava mulje. Mu isa oli muusik, lapsepõlv on seotud muusikaga ning sügisel, isa sünnipäeval oli alati põnev, kui sel päeval hommikul kell 6 hakati ukse taga pilli mängima. Sügiseti on alati hinges väike nostalgia nende aegade järele...
Isa mälestuseks ongi tehtud see pidulik kotike.



Mõtlesin, et selle koostegemise raamas kasutan ainult kodus olevaid materjale, midagi ekstra juurde ostma ei hakka. Selles kotis on tükid tütre väiikeseksjäänud velvetpükstest, isa lipsust ning isa foto on trükitud ühele siidriide tükile. Pits, paelad ja pärlid on samuti varem ostetud või siit-sealt päranduseks saadud. Nööp on ema kleidi eest. Vatiin, millega koti polsterdasin, on ühe vana talvemantli vahelt. Kotisiilude lõike dikteeris lipsu kuju.



Aega esimese teemaga tegeleda on veel 5. detsembrini, ühinege ka!

KINDAD TAIMEDEGA VÄRVITUD LÕNGADEST



Muster: minu
Lõng: Eelmisel suvel taimedega värvitud ja naturaalne hall Jõgeva 8/2
Vardad: nr 2

See oli esimene katsetus ise mustrit luua, samuti tegin üle hulga aja labakud, millel on pöidlakiil. On ikka mugav küll selline kinnas, millel pöidla ja randme vahel on rohkem ruumi kui ilma kiiluta kindas. Imelik, et Eestis pole sellised labakud levinud.
Üldiselt vajab taimevärvidega värvitud lõngade kokkusobitamine katsetamist, et aru saada, milline toon teise "ära sööb". Pole sugugi nii, et nad omavahel alati ja tingimusteta sobivad.

POOL JA POOL ON KAKS



Muster: Not so lonely anymore, Elin Brissmanilt
Vardad: nr 2
Lõng: Balti jaama kaltsukast, 100% vill

See muster räägib ise enda eest, polegi midagi kommenteerida.

KOIDEL ON HEA MAITSE

Kord astusid nad sisse prantuse restorani, mil nimeks “United Colors of Benetton”:

Nad tellisid prae, mis valmistati neile parimast toorainest - villast ja angoorast:

Nad olid viisakad ja kombekad, ei löönud hambaid sisse keskele, vaid maitsesid algul servast. Siis neid segati, eine katkes, nad pidid lahkuma.
Eine serveerija vaatas seda näksitud praadi ja pidi ta juba ära viskama. Kuid siis hakkas kahju heast toorainest ning kaunist värvist ja tähelepanelikumal vaatlusel selgus, et seda saab ehk uuesti käiku lasta. Kui näksitud servad ära lõigata ja lisada veidi uut garneeringut.
Ja voila! Elegantse liigutusega asetame koide ette värskendatud roa:

Garniir: MyPicot, ääremuster nr. 3017
Tooraine: Ogre 28/2, võetud kahekordselt
Valmistusriist: hästi peenike

Äraseletatult oli see siis täiesti tavaline soonikäärtega kampsun, mille koid ära augustasid. Eriti usinalt just ääred e. soonikud. Need lõikasin maha ja heegeldasin pitsi asemele. Esiservadele ja kaelaauguäärele tegin ka lainelise heegelserva. Karnaluksist sain koledate musta-valgekirjude särginööpide asemele, mis tal enne ees olid, tumesinised ehtsast pärlmutrist nööbid, mis kaunilt läigivad. Mõnes kohas, mida maha lõigata ei andnud, tegin pisut peennõelumist ka, tumedal asjal ei paista eriti välja.

Kampsun on pärit kaltsukast, olekski kaltsuvaiba materjali kotti läinud, kui materjalist poleks kahju hakanud.
Ma pole suurem asi vanade asjade totaalne muutja, harva, kui midagi õnnestub viisakalt ümber teha.