Kott

Oma eelmisest töökohast õmblejana on möödunud üle aasta. Vahepeal ma ei tahtnud õmblusmasinat näha ega midagi õmblemisest kuuldagi. Mõned parandused ja möödapääsmatud õmblused ikka tegin, aga suure sundimise peale. Kuni lõpuks ei suutnud enam oma kulunud ja narmendavat kotti vaadata. Õmblesin oma eelmise koti 3 aastat tagasi.

Nüüd olin valmis õmblusmasinalt tolmu maha lööma ja tegudele asuma. Aga missugust kotti teha? Kaalusin mitmeid variante. Esiteks printisin välja ühe lõike, aga lõpuks loobusin, kuna ei leidnud kodunt sobivat kangast selle jaoks. Kott tundus minu jaoks liiga väike ka. Teiseks kaalusin varianti triibukangast - sellist nagu Sirtsuk teeb. Nagu näiteks need. Ükskord ma teen selle ära ka. Seekord aga langes valik kulleri/postiljonikoti kasuks. Olin juba ammu mõelnud, et teeks sellise pikema sangaga koti, mida saab kanda nii tavaliselt üle õla kui ka postiljoni moodi üle rinna. Mul on ju see häda, et ükski kott ei püsi õla peal, õlad nõnda längus.

Tasuta lõikelehti jagati eelmise aasta Mardilaadal. Otsisin selle üles ja asusin tegudele. Kangas, nagu öeldud, kodustest varudest, õmblusvabriku jääkidest pärit. Kangas on huvitav. Taga liimiriie ja läbi tepitud. Ei tea küll, milleks seda kasutati. Meie vabrikus sellest igatahes ei õmmeldud. Veel läksid käiku mööblitööstuse jäägid. Sain kunagi sellist kaetud porolooni taolist materjali mõned tükid.



Vahematerjali teppisin pealmise riidega kokku. Kuna kangas oli juba eelnevalt tepitud, siis õmblesin õmblusjooni mööda, aga üle ruudu. Algul proovisin küll tihedalt teppida, aga liiga madratsi mulje jättis, harutasin üles. Koti sisse sai punane triibuline kangas, selle liimisin ka liimiriidele, kuna tundus liiga lörts. Samast kangast said ka nöörkandid. Kandi sisse jällegi otsisin, mida panna. Siis leidsin ühe jämeda puuvillase köiejupi, mille harutasin kolmeks osaks ja õmblesin punase kanga vahele.

Koti sisse tegin ühele poole lukuga tasku ja teisele poole tavalise pealeõmmeldud tasku, mille ühes otsas on ka koht mobiilile.





Koti ja voodri vahele lõikasin vanast ärakulunud lõikematist tugeva põhja. Kinnitasin selle neetidega, aga kuna needid on pisikesed ja nõrgad, siis on karta, et pean varsti need tugevamate vastu vahetama. Eks aja jooksul selgub, kas tuleb remonditöö ette võtta.



Kinnituseks magnetkinnis. Selle oleks võinud veidi allapoole panna. Hästi natuke.



Viimasel hetkel, kui klapp oli juba valmis, mõtlesin, et peaks ikka klapi peale ka ühe tasku tekitama, kuhu oleks hea kiiresti ilma kotti avamata bussipiletit või võtit pista.



Ja selline ta siis saigi. Esimene käik on ka linna peal ära tehtud ja kott testitud. Eks pikaajalisel kandmisel tulevad need vead välja, mis oleks võinud teisiti olla. Aga praegu olen rahul. Põhiline, et kott on tugev, mitte mingi lötakas. Ja piisavalt mahukas, sest mul peab ju pool elu alati kaasas olema!



Koti mõõdud on ca 37x26 cm, põhi 9 cm, sang 108 cm.

Kõrvarõngad

Tere üle pika aja! Ma ei ole teid unustanud. Käin ikka iga päev foorumit ja blogisid lugemas. Otsustasin lõpuks, et ei hakka siin blogis enam oma paberitöid näitama. Usun, et kõik huvilised on mind juba ammu leidnud õigest kohast - kas Paberipalaviku blogist või Facebooki lehelt. Ja selle blogi vasakust veerust viib ka nupuke otseteed õigesse kohta.

Muu käsitöö jaoks eriti aega ei jäägi. Mul on näitamata ühed kõrvarõngad vist juba eelmisest sügisest. Siis sai asi alguse. Minult paluti nende kõrvarõngaste õpetust ajakirja Tiiu tarvis. Kõrvarõngad olid aga täitsa kadunud! Otsisin ja otsisin ja lõpuks hakkasin pildi järgi tegemist meelde tuletama. Nii valmisidki veel ühed kõrvarõngad. Hiljem leidsin vanad ka üles!

Õpetuse ilmumisega läks tükk aega. Sügisest sai talv ja talvest kevad. Aprillikuu Tiiu numbris ilmus lõpuks ka õpetus. Tänasel kenal päikesepaistelisel päeval said aga kõrvarõngad lõpuks ka pildistatud!





Blogiminegi on peaaegu meelest läinud! Loodan siia nüüd tihedamini jõuda. On mõned mõtted, mis vajavad realiseerimist.