Öökullimüts ja kaelakee

Need olid siis kaks ainsat isetehtud jõulukinki sel aastal. Lisaks veel muidugi ka viimasel hetkel sündinud nõelapadi eelmisest postitusest ja mõned kaardid.
Öökullimütsi soovis mu õde ja ausalt öeldes pole ta seda veel kätte saanudki. Korra käisin ühe mütsiga Viljandis ära, veendusin, et tollest ikka asja ei saa ja harutasin kodus üles! Proovisin nii ja naa ja lõpuks otsustasin hoopis teise lõnga kasuks. See ei tähenda muidugi, et teisel katsel kohe õnnestus. Vähemalt 3-4 korda harutasin ja proovisin erinevaid vardaid. Kudumine ei ole mu lemmiktegevus!!! Ma ei oska teha parajat asja - ei kindaid, sokke, mütse, suurematest asjadest rääkimata, neid ei hakka üritamagi. Õlarätti või pajalappi võin kududa küll! Proovilapi tegemisest pole minu puhul kasu ja lõngavööl antud vardanumbrid mulle ka ei sobi. Nii ma siis näen kurja vaeva ja kui mõni koob õhtuga mütsi, siis mul läks paar nädalat. Aga vähemalt valmis sai! Päris kena kah! Kui veel paras ka oleks, siis oleks ideaalne. Ja kui ei ole, siis hakkan uut tegema. Kangekaelsust ja jäärapäisust mul jagub!



Kudusin kaks lõnga kokku: Novita Wool (100% villa) ja Baronesse mohair (50% Polyacryl, 50% Mohair). Mõlemat lõnga kulus alla toki. Vardad 4,5. Serv on kootud peenemate varrastega. Muster siin. Avastasin ma öökullimütsid aga tänu Pipiroosale. Mustri kudumine iseenesest oli väga lihtne, nii et ingliskeelse regivärsilise õpetusega polnud isegi vaja vaeva näha!

Vastukaaluks piinarikkale kudumisooperile sai teine kingitus valmis umbes 5-10 minutiga. Kaelakee õepojale:

Nõelapadi

Meil oli eile Käsitööklubiga selle aasta viimane kokkusaamine. Sõime jõululõunat ja meil käis jõuluvana. Tegelikult 27.detsember ongi ju vanasti olnud kolmas jõulupüha. Nüüd paljud ei teagi seda ja ei tähista ka.
Jõuluvana kingikotti pidi igaüks midagi väikest poetama ja minu poolt läks sinna nõelapadi. Pildi tikkisin ristpistes linasele riidele ühe pildi järgi ja serva tegin natuke lapitööd. Tagumine pool on punasest riidest. Igaks juhuks panin riputuseks nööri ka. Nii võib nõelapatja jõulu ajal ka kaunistusena kasutada!

Minu aastaprojekt 2010

Minu senini vaieldamatult suurim käsitööprojekt on nüüd valmis ja sai eile ka avalikult esitletud koos teiste sama hullude naiste töödega! Nii on meile vahel heatahtlikult öeldud! Aga alustan algusest. Meie Käsitööklubi naised käisid selle aasta veebruaris külas Vastseliina käsitöönaistel ja isetegijatele vägagi tuttaval Pireparmul. Sealt me tõime kaasa ühe huvitava idee ja hakkasime mõtlema, mida meie teha võiksime. Kuna Põlvas oli 2010 välja kuulutatud pärimusaastaks, siis otsustasime oma kihelkonna muistendid ja legendid piltideks õmmelda. Lapitööga on meie klubis ajast-aega tegeletud ja polnud küsimust, mis tehnikat kasutada. Valisime välja 9 lugu ja kunstnik joonistas need piltideks. Peale selle veel 1 kihelkonna kaart. Minule sattus muistend ''Kirikuõpetaja ja kellalüüjä''. Ausalt öeldes, vaatamata mu õmbleja ametile, pole ma lapitöö ega aplikatsioonitehnikaga eriti tegelenud. Aga see on vist veres! Ma nautisin igat hetke selles töös! Algus oli raske. Kõige raskem just ongi õigete kangaste ja värvide kokkusobitamine. Mõnda detaili sai ikka harutatud mitmeid kordi, enne kui asi ''õige'' tundus. Näitan nüüd mõnda pilti ka erinevatest vaheetappidest:









Ja nii ta valmis saigi! Minu esimene nii suur töö! Täpsed mõõdud jäidki võtmata. Koos äärekantidega tuli laiuseks 86 cm ja pikkuseks üle meetri. Kirjutasin üles kõik töötunnid alates kangaste valimisest, sobitamisest, liimimisest kuni õmblemise ja viimistlemiseni. Kokku tuli ümmarguselt 90 tundi. Kogemusi, mida järgmisel korral paremini teha, sai kuhjaga! Kui varem pole teinud, ei oska arvatagi, millega arvestama peab. Näiteks kokkutõmbamisega õmblemisel. Panin küll servadest 2 cm üle nagu algul kokku leppisime, aga lõpuks jäi napilt 1 cm õmblusvaruks. Mul läks veel suhteliselt hästi!

Aga nüüd siis valmis pilt ja sinna juurde kuuluv lugu! Loodan, et tõlget pole vaja!

Kirikuõpetaja ja kellalüüja

Kellälüüjä läts hummogu varra kellä lüümä. Lei kellä är' ja unõht kerigu ussõ vallalõ. Opetaja suur immis läts kerikohe. Kellälüüjä tul´l tornist maaha, jäi kullõma, et üts lugõ ''kross'' ja ''ruubli''. Kellälüüjä läts opetaja poolõ ja kutsõ opetaja. Opetaja võt´t kolm miist viil üteh ja lauluraamatu. Läts ussõ mano, lugi meieessä är' ja läts kirikohõ sisse. Immis heitü är', nakas läbi opetaja mantli juuskma ja opetaja jäi immise sälgä ja hõigas sis viil: ''Jumalaga kellälüüjä, ma lää är' põrguhõ!''
Seeni ku opetaja pässi mäntli seest vallalõ, läts är' mõisahõ, ja immis läts umma tiid.
Kui opetaja viil är' ei olõ koolnu, sis eläs timä viil täämbä.



Mõned fragmendid ka lähemalt:





Nüüd on pilt valmis ja kuidagi tühi tunne! Hakka või uut tegema! Kohati tundub isegi, et olen leidnud oma kutsumuse! Sellist rahulolu ja sisemist rõõmu ei ole mul mitte igat käsitööd tehes. See oli midagi erilist...

Vaadake nüüd teiste tehtud kunstitöid ka ja lugege lisa Põlva Käsitööklubi blogist.



Näitus ''Põlva kihelkonna muistendid tekstiilis'' on avatud jaanuari lõpuni iga päev kella 11.00-17.00 Põlva Kultuurikeskuse salongis.

Kaart ja südamed

Eile kokkusaamisel vilditud südamed kaunistasin kleepsudega ja õmblesin servad üle sämppistes kullakarva heegelniidiga. Kaart sai ka lõpetatud. Ingliskeelse teksti asendasin eestikeelsega.

Põlvakad valmistuvad jõuludeks

Täna saime kokku, et teha mõned jõuluettevalmistused. Kõigepealt tikkisime skipperi juhendamisel jõulukaarte ja siis viltisime piparkoogivormidega jõulukaunistusi. Tulemusi näitab igaüks ise, sest ega me midagi päris valmis ei jõudnud teha. Kuna ma väikestviisi juhendasin viltijaid, siis olin kodus ettevalmistusi teinud. Minu vildipiparkoogid said sellised:



Tänaseid pilte näeb fotol klikkides:

Tagasi sügisesse

Hakkasin mütsi kuduma juba siis, kui lundki veel maas polnud ja väljas olid plusskraadid. Tegelikult on õde kõiges süüdi! Tema kurtis, et tal pole mütsi ja ma siis hakkasin oma lõngavarusid revideerima. Näppu jäi üks kera, mis on pärit kolme aasta tagusest sügispakist. Kannatlikult oli see lõngakera oma aega oodanud!

Mütsi tegin ajakirja Käsitöö Sügis 2010 järgi. Vaatasin, et lõngakuluks oli antud 50 g, seega peaks välja tulema. Tuligi! 11 grammi lõnga jäi veel üle. Õigemini on see barett. Kantav mõlemat pidi. Ajakirja piltidel on pahupool pealmiseks pooleks. Mina jätsin esialgu lehemustrilise pinna väljapoole, aga ei teagi, kumb see nüüd ilusam on. Kumma teie valiksite? Kudusin lisaks ka augud alla serva ja põimisin neist paela läbi. Esimest korda elus sain hakkama ka ringvarrastega! Lõng on siis Contessa Print (50% mohääri, 50% akrüüli) ja ringvardad nr.4.





Mida siis ülejäänud lõngast teha? Jälle lappasin ajakirju ja tuhnisin netis ja leidsin lahenduse. Olin ikka tahtnud Mrs. Beetoni randmesoojendajaid kududa. Põlva Kaubamajast sain juurde kaks viimast 25 g roostepruuni lõngakera Laines Fonty Angora (30% angoora, 70% meriino). Mõlema satsi servas on pärlid ja lisaks jällegi pael. Kudumiseks kasutasin vardaid 2,5 ja 3. Randmeosa kahekordsest lõngast. Ülimalt lihtne oli tegelikult kahe satsi ühendamine, algul ma küll kahtlesin oma võimetes. Palju abi sain Kristabi blogist.





Mõned meetrid mohääri ja arvestatavas koguses angooralõnga jäi veel üle! Tegin siis salli ka, et komplekt oleks täielik! Selline minisall tuli. Pikkust 67 cm ja laius 7 cm. Auguga salli idee pärit Ravelry´st. Otsetes on samasugused volangikesed nagu radmesoojendajatel, ainult veidi väiksemad. Lõng hakkas otsa lõppema! Algusevolang oli kootud algselt laiem. Ma siis harutasin ühest otsast ja kudusin teise otsa. Jube hea oli valest otsast harutada ja veel pealegi mohääri! Lõpuotsa volangi kudusin eraldi ja silmasin salli külge. Ei osanud küll kuidagi mustrit tagurpidi jooksma panna! Vardad nr.3 olid kasutusel.



Ja lõpuks ka kogu komplektist pilt:



Ahjaa, komplekt jääb ikka mulle, õele pean midagi muud tegema!