Viisaka hingekesena ...

...tervitan ma tagasi laekunud käsitöötahet ja ütlen, et nii umbes pole mu käsitöösoolikas olnd vist umbes viimased mitu aastat.

Terve suve ei teinud ma kohe mittemidagi (näh, valetan. Õppisin ja õppisin ja õppisin ja siis veel natuke õppisin. Pildistamist. A ikka tahaks veel paremini osata, niiet õpin edasi.)

Nüüd sügisel natuke siis tegin. Kirjutasin oma uue raamatu käsikirja lõpuks valmis. Raamatuvardjatest, kapsahaldjast, kaksikutest Roosist ja Riksist ja armastusest ja sõprusest ja eelkõige raamatute võluväest.

Aga!

Kirjutamine on üks ülepeakaela pöörane tegemine, nii et see kapsahaldjas ja muu seltskond silkab peas ennastunustavalt ringi ja püüa siis kogu see värk loetavalt kirja panna ja ise ka enamvähem normaalseks sealjuures jääda.
Nii et sinna kirjutamise vahele sobib miski jahutus hästi. Seda enam, et käsi tahaks veidu teistpidi ka liigutada, mitte ainult arvutiklaviatuuril tippides. Kudumine ON hea randmegümnastika.



Lapsukesel polnud parasjagu mütsi ka. Niiet kolm ühes. Tegelikult neli, sest see mütsike lükkas käsitöösoolikal tropi eest.

Nüüd on sokid käsil.

Loodetavasti ei keera see soolikas niipea umbsõlme endale peale.

Lõng: 3 kera siidisegust udupehmet lõnga, nimi läks meelest ära. Väga mõnus kududa. Peaaegu nagu ise kooks ennast.

Soonikunõue tuli mütsiomanikult, et oleks ikka tunda, et müts on peas. Pikkusenõue tuli ka mütsiomanikult. Nupud tulid haapsallilt, ribamisi kudumise mõte tuli Sportlandis või oli see Rademaris? Igatahes seal rippus üks eriti õudne meestemüts, täiesti tavalises labases koes ja maksis umbes täpselt niipalju, et tuli tahtmine midagi ilusat kududa.
Krentu kootud mummumüts tuli pärast kudumist meelde, et järsku tiksus hoopis see kuskil alateadvuses ja oli mu kudamisotsuse mõjutaja, mitte spordipoe jubemüts.

Lõngalisi tegutsemisi!