Eowyni väikesed asjad
Foto NAGI's: mytsid2
Kes ei proovi, see ei saa. Nii et tasub proovida;)
.:Eowynist :.
Vanus: Tjah. Juba 34 :)
Asukoht: Eestimaa kagunurk
Tähtkuju: skorpion
.: Meeldib :.
oma pere ja muud loomad.


.: Ei meeldi :.

.: Lingid :.
Mu jutublogi

Mu jutublogi

Jälgi blogi GOGO.EE abil

.: Latest Posts :.
Viimased postitused
September 2009

.: Currently :.

Reading:
palju

Last Movie:
viimasel ajal enamasti multikad: Lotte, Jääaeg jms. Lapsed on vallutanud dvd-mängija ja teleka;)


Listening to:
kodumaine


.: Visits :.

530989 sõpra on siin käinud

19 September 2009
Lemps alustas oma elu

Nüüd on see siis tehtud. Mu päris esimese lasteraamatu päris esimene esitlus. Nüüd elab Lemps oma elu. Ja tunne – piisab, kui mõtlen kõigile neile toredatele, kes tulid Lempsu tervitama, ja kurgus hakkab kraapima ning silmad ... Aitäh ja ilmatusuur kalli teile!
Igatahes võib selle nädala ööd köita koondnimetuse alla: täna öösel me ei maga. Ei teadnud, et esitluse korraldamine tähendab röögatult asju, mida meeles pidada, kokku leppida ja arutada. Nii umbes miljon kolmandas astmes.
Nii segasin eile hommikul kogemata koogitainasse suhkru asemel portsu soola ja leivaküpsetusel unustasin ära, kaua leivad ahjus peesitanud olid. A õnneks läks kõik õnneks: kook sai hää ja leib ei kõrbenud ka ära. Ning nagunii olid mu kook ja leib laual väikesed tegijad – suure töö tegid ära herr teisepoole ema ja õed.
Paar minutit enne esitluse algust vaatsime lauda: imeilus! Ja siis nõutult üksteisele otsa – aappiii, kus taldrikud on
Aga siis jõudis kell nii kaugele, et muretseda polnud enam vaja. Sest nagunii poleks enam midagi teha jõudnud (nii sai toimetaja ja kujundaja pisikestele kinkidele pael lõigatud Ööbikuoru keskuses käsitööd müüva toreda tädi laudlinast. Tema kaasaaitamisel ja nõusolekul muidugi )
Ilmselgelt kahanes mu mõtlemisvõime iga Ööbikuoru keskuse uksest sisse astunud inimese tulekuga. Mul oli tõsine hirm, et kui jõuab kätte see aeg, kus peaks ütlema seitse asjalikku sõna, kostab mul suust: “Mõmm-mõmm

Foto NAGI's: esitlus2

Tänu Marile, kes kandis ilmatuilusat punast vööd (mille kohta Emil-poiss teadjalt noogutas: ahaa, see siis ongi Cosmodisk, jah), sai mõni asi siiski räägitud. Kunstnik Kristi aitas ka kaasa. Õnneks.

Enamik sellest, millest plaanisin kõnelda, oli muidugi haihtunud. Nii ringlevad väljaütlemata mõtete maal head sõnad kõigile neile, kelleta ma poleks see, kes ma parasjagu olen ehk siis parajalt paks tädi oma parimates aastates
Eks võtan nad üksteise järel ette ja ütlen reaalis, et nad on kallid.
Oma lähedastele, et nad on mu pöörased ideed välja kannatanud. Rohkemgi veel, nendega kaasa tulnud.
Mul on ilmatulahe ema. Kõigi nende kepsakate lolluste taustal, mis mul õnnestunud korda saata, on tõsine saavutus see, et nt vitsa pole ma kunagi saanud. Küll teismelisena korra puulusikaga mõned põntsud vastu seda kohta, kus selg ja jalad üheks saavad. Ilmselgelt oli seda vähe, arvestades asjaolu, et olin mõni tund enne puulusikavägivalda ärandanud proua ema auto

Üsna sama kaua, kui tunnen oma ema, tean ka ta õde. Maailma parimat tädi Katit, kelle soovitused mu nimevalikul said nii määravaks, et kaalusin teismelisena tõsiselt Grethe väljavahetamist Mari vastu. Teda vähemalt ei narrita: “Grethe, kuhu sa oma Hansu jätsid” Sellele, et Mari on kleebitud kokku Jüriga nagu sukk saapaga, ma tol ajal ei mõelnud.

Ilmselgelt poleks ilma vanaemata mu ema, tädi Katit ega mindki. Vanaemasid on mitut sorti. Mu oma on justkui pärit muinasjutust: armas väike suure südamega haldjas, kes suudab daamiliku elegantsiga olla kursis kõigega, mis tema pirakas suguvõsas toimub. Nii on meil traditsiooniks esmaspäevased maratonjutuajamised, kus Mamma uurib peensusteni kõige ja kõigi kohta. Ja võib kolm korda arvata, mis juhtub, kui mõnel esmaspäeval ta ei vasta telefonile. Mina kujutan ette, et Mamma on komistanud ja murdnud mõne kondi. Ja siis tema helistab tagasi ning teatab säravalt, et ei saanud rääkida, sest pragas parajasti oma õega, kes kalpsas Mändjala randa tervistavale suplusele. Paraku on 80 eluaastat ja õrnad merised plusskraadid isegi meie nõnda tolerantse Mamma jaoks liig. “Võiks ju veidigi mõelda,” poriseb ta siis tavaliselt ning tegelikult ei muutu miski. Mamma on ikka justkui mõistlikkus kuubis ning tema lähedased teevad kentsakaid trikke edasi.

“Võiks ju veidigi mõelda,” oli üks lauseist, mida kuulsin pahatihti, kui me lastena venna ja kaksikutega kuskil mängisime. Või noh, mis mängisime. Ma olin täiesti veendunud, et minust saab juuksur. Usutavasti on need õudusunenäod, mida kaksikud ehk siis õeraas ja vend, vahetevahel näevad, mu põhjustatud. Nüsitud tukk oli köömes, võrreldes korraga, kus veensin venda selles, et kiilaspea on tõeline hitt. Noh, jõudsime disainimisega poole peani ja siis läksid käärid nii nüriks, et lõigata polnud enam võimalik.
Tjah, juuksurit minust ei saanud. See muidugi ei tähenda, et ma selle mõtte oleks maha matnud. Ikka harjutan vaikselt. Nüsin nt Emili tukka ja siis sõidame kiirkorras juuksurisse, sest pole kindel, kas Emil jääb oma ulmelist soengut mäletama hea või halva sõnaga. Seni on õnneks läinud ja ta pakub vahel lausa ise, et tukk on pikk, peaks vist veidi lõikama.

Sõbrad. Nende juuste kallale ma pole kippunud, ausalt. Mamma mõistlikkus on vist mingil määral nakkav. Lihtsalt, mõnel neist on nt juuksed nõnda lokkis, et saan aru – minu käärid nende peale ei hakka. Ja kes siis tahab maailma parimast sõbrast pelga juuksurdamishimu tõttu ilma jääda? Mina mitte.

A herr teinepool on pidanud küll seetõttu kannatama. Õnneks on ta välja kannatanud Tartu teeninduskooli juuksurieriala õpilased said me ülikooliajal ikka kordi hommikuti ennast ribadeks naerda, kui herr teinepool laekus, mütsi peast tõmbas ja ütles: “Tjah, vist tuleb jälle nulliring.” Mu kääridel ja juuksurdamismasinal on lihtsalt kuri komme strateegiliselt olulistesse kohtadesse (ehk siis kesk pealage) jõudes nüristuda.

Igatahes jäid juukselõikuslood eilsel esitlusel esitlemata. Sellest hoolimata oli ütlemata armas, soe ja kodune olemine. Ja ehk on Lemps sellise stardi üle õnnelik. Mina küll olen. Väga.

Ja nüüd? Nüüd ma lähen ja magan







Eowyn posted @ 19:29 - Link - kommentaarid (18)