Lõngakirst ja kampsunipuu

ehk kõiges on süüdi Mari

Kui Mari mees poleks teinud üht vägevat lauda ning Mari poleks pilti sellest oma blogisse riputanud, poleks ma pidanud nüüd mitu päeva käima ringi nigut kuutõbine. Sest saate aru, mu lõngad EI mahu lõngakirstu ära.

Ühesõnaga. Me elutoa uuel laual järel käies märkis mu teisepoole terav silm, et puutöökojas on üks äge kirst. Sobiks umbes täpselt mahutama mu magamistoas kuhjuvaid ning ajapikku üha laialivalguvamaid vorme võtvaid lõngahunnikuid. Nii tuli see kirst möödunud nädalal meie koju.

Esialgu oli see pruun iludus lõngatu kirst. Sisaldas vaid tekki, patja ja üht viieaastast poisslast, kes teatas, et kirst on tema uus voodi. Vanemate kõhedus ei tekitanud temas mingeid emotsioone, ja kui ühel varahommikul oli poisslaps kadunud, polnud teda pikalt vaja otsida. Magas teine kirstus nohinal õnnist und.
Võtsin oma lõngad ette. Laiskus on sageli mu teine nimi, aga vahel suudan end ületada. Õigupoolest piisas sellest, kui kujutasin ette, kuidas pojaraas nt lasteaias või mõnes muus toredalt avalikus kohas teatab, et voh, tema magab kirstus!

Sättisin kenasti puuvillased lõngad ühte, villased kirstu teise otsa. Eelviimast lõngakorvi tühjendades selgus, et EI mahu.



Ja ma ometi pole ju lõngahoolik.

Noh, arvestades aegade jooksul kogunenud mõningaid õrnalt iroonilisi märkusi teisepoole spordivarust(at)use aadressil, on mul seni hästi läinud. Ainult paar leebet nalja (oot, kas toome kaalu ka ja vaatame, palju seda lõngakest kokku on? Kuule, järsku sa olid eelmises elus hamster jne).

Igatahes olen veiduke vardaid liigutanud.



Kampsunipuu kannab tänavu sügisel veel vilju, olen selles täiesti kindel.