Eowyni väikesed asjad
Foto NAGI's: mytsid2
Kes ei proovi, see ei saa. Nii et tasub proovida;)
.:Eowynist :.
Vanus: Tjah. Juba 34 :)
Asukoht: Eestimaa kagunurk
Tähtkuju: skorpion
.: Meeldib :.
oma pere ja muud loomad.


.: Ei meeldi :.

.: Lingid :.
Mu jutublogi

Mu jutublogi

Jälgi blogi GOGO.EE abil

.: Latest Posts :.
Viimased postitused
Veebruar 2009

.: Currently :.

Reading:
palju

Last Movie:
viimasel ajal enamasti multikad: Lotte, Jääaeg jms. Lapsed on vallutanud dvd-mängija ja teleka;)


Listening to:
kodumaine


.: Visits :.

531104 sõpra on siin käinud

22 Veebruar 2009
Mõttetuulutusaeg ehk Peaaegu Maratonimutt

Kui keegi oleks aastajagu päevi tagasi öelnud, et 15. veebruaril 2009 seisan ma Tartu maratoni 31kilomeetrise distantsi stardis, suusad all ja valmis minema rajale, oleks ma seda heaks naljaks pidanud.

Sport pole minu jaoks.
Vähemalt nii ma mõtlesin.
Kooliajal viilisin kehalise kasvatuse tundidest igal võimalikul ja vahel ka võimatul juhul. Vaevalt teab mu gümnaasiumiaegne spordiõpetaja minust suuremat loodrit.
Mõnel on spordisoolikas. Mõnel seda lihtsalt pole. Nii ma mõtlesin, kui veerandihinde saamiseks kohustuslikke kilomeetreid joosta tampisin. Nii ütles ka mu elutark vanaema, kui kõneles ainumast korrast, mil ta kehalise kasvatuse tunnis suusatamas käis.
Käsk ja sund, need välistavad spordis minu jaoks mõnu.

Pärast gümnaasiumi kulus enam kui kümme aastat, et mõista: veidike liigutamist ei tähenda ainult kobedamat kannikat. Virgemat vaimu tähendab see ka!
Mitte et sellest kõneldud poleks. Ikka on.
A täpselt aasta eest, vabariigi aastapäeval võttis mu teinepool end käsile. Ei teinud suuri sõnu, ei utsitanud teisi endaga kaasa tulema. Ostis endale kõndimiskepid ja alustas vaikselt.
Hea tuju ja rõõmus meel nakkavad.
Mõni aeg hiljem ostsin endalegi kõndimiskepid.

Möödunud suvel käisin päris mitu korda jooksmas. Lihtsalt lusti pärast. See teadmine, et suudan, kui vaid vähegi tahan, on võrratu.
Eesmärke oli mul tol ajal ja on praegugi üks: sport on tujuturgutaja. Kui kehvad mõtted kippusid pähe, läksin. Käima, jooksma, rulluisutama.
Teinepool võttis endale pirakamad eesmärgid. Aasta taguse ajaga võrreldes on ta kaotanud viiendiku oma toonasest kehakaalust. Elurõõmust pole mõtet rääkidagi. Seda on palju rohkem!
Esimese lume aegu hakkas ta kõnelema maratonist. Eesmärgid tuleb võtta suured, siis on nende täitumisel ka rõõm suurem.
Eufooria on õige sõna, kirjeldamaks tundeid, mis valitsesid möödunud pühapäeval Elvas, kui ta jõudis 63kilomeetrise maratoni finišisse.

Kes ei teaks nöökivat ütlust, et kui vanajumal mõistust jagas, olid sportlased trennis. Naljaga pooleks olen ka ise nii kunagi öelnud. Siis ma ei mõistnud, et mitte ainult naljaga pooleks. Kadedusega samuti. Eneseületuse magusalt valus maitse paistab ju kaugele.
Mu jaoks andisid need pühapäevased 31 kilomeetrit mõnusa portsu enesekindlust
Ma sain hakkama!
Sport pole ainus valdkond, kus olen oma tõekspidamisi ümber hinnanud. Teadmine, et saan hakkama, kui vaid vähegi proovin ja pingutan, on avanud silmad ka muudel aladel. Maailm on varasemaga võrreldes palju avaram.
On eluvaldkondi, kus jäikus ja põhimõttekindlus on ainumõeldavad. Kümme käsku, mis inimestele antud, püsivad ikka. Ära tapa ega varasta, ära himusta ligimese kaasat ega vara, austa oma vanemaid, pea hingamispäeva – lihtsad ja teada tõed. Ent lisaks neile on valdkondi, kus jäikus hakkab elamist pärssima.
Foto NAGI's: grethemaraton
(Peaaegu Maratonimutt olen seepärast, et lühikest distantsi sõitsin. Kui kunagi pikaga hakkama saan, siis hakkan Päris Maratonimutiks).

Ausalt, käsitööd teen ka. A et viimasel ajal on mu lemmikuks hullult peenikesed vardad ja veel peenem lõng, siis kulub millegi valmimiseks üüratu aeg. Ja kui asjad valmis, siis ma, va udupea, suudan unustada, et võiks blogi jaoks neid pildistada ka. Nii mul pole pilti ühele armsale inimesele kingit pitssokkidest (kudusin elus esimest korda number 2 varrastega. Aega läks igavik, a ilusad said).
Ehk millalgi tuleb aega, kui udupeandus kaob. Ehk..




Eowyn posted @ 19:51 - Link - kommentaarid (7)