Eowyni väikesed asjad
Foto NAGI's: mytsid2
Kes ei proovi, see ei saa. Nii et tasub proovida;)
.:Eowynist :.
Vanus: Tjah. Juba 34 :)
Asukoht: Eestimaa kagunurk
Tähtkuju: skorpion
.: Meeldib :.
oma pere ja muud loomad.


.: Ei meeldi :.

.: Lingid :.
Mu jutublogi

Mu jutublogi

Jälgi blogi GOGO.EE abil

.: Latest Posts :.
Viimased postitused
Oktoober 2008

.: Currently :.

Reading:
palju

Last Movie:
viimasel ajal enamasti multikad: Lotte, Jääaeg jms. Lapsed on vallutanud dvd-mängija ja teleka;)


Listening to:
kodumaine


.: Visits :.

524822 sõpra on siin käinud

16 Oktoober 2008
Meisterpuruja*

Täna on ühe mu elu väga tähtsa armashinge sünniaastapäev. Ja nagu ikka sellel kuupäeval tavaks, nägin teda öösel unes. Purus mind kõvasti-kõvasti ja küsis, et kuule, ega sa mu nime unustanud ole?
Muidugi ei ole.

Tädi Dessu oli mu hoidjatädi. Väga väikest kasvu ja hästi suure südamega. Elas Kuressaares lahmakas pruunis majas Pärna tänava otsas ja ta aias kasvasid murul Marie-roosid.

Tema juures oli alati soe.

Meil olid Dessuga oma mängud ja tegemised.
Kunagi ei käinud me lihtsalt jalutamas või läinud lihtsalt õue mängima. Meil olid lood kaasas ja nii oli otsatult põnev. Mitte et ta oleks muinasjutte rääkinud, aga ta kohe oskas sättida asjad nii, et mulle tundus, nagu oleks too pikk sirge ja tegelikult üsna tavaline tänav, kus me kõndisime, maailma kõige põnevam paik.
Või nood pruunid puuklotsid, kus tähed peal. Ei olnud meil lihtsalt klotsid. Igal oli oma lugu. Ja kui sa tead näiteks G-tähe lugu, siis jääb sulle see täht kohe võrratult kergemini meelde.
Eks tema süü see oli, et ma nii vara lugemise selgeks sain. Tema ütles ikka, et väga väikese vaevaga (eks ta seda täheõppimist mõtles) saad väga suurele maailmale ligi.
Õigus oli tal.

Me polnud Dessuga sugulased ega midagi. Saaremaa-Mamma toonase töökaaslase õde oli ta. Omal tal peret polnud, pensioniaeg kah oli käes ja nii ta mu võttis.
Tol ajal pidid emad ju varakult tööle minema.
Ma olin jubeväike vääks, kisasin võrevoodis ja tema nuttis minuga koos. Alguse värk. Pärast me muidugi enam ei nutnud. Ma küll ise ei mäleta, aga tuju oli mul ikka hea olnud, kui sai selgeks, et täna läheme jälle Dessu juurde.

Ju me siis koos kasvasime.

Kui me mandrile kolisime, käisin tal suviti külas. Ma ei pruukinud ette teatadagi, et täna ma tulen. Tema justkui teadis alati oodata. Ütles ikka, et näed, just mõtlesin sinust ja siin sa mul oledki.

Kui ma tal viimast korda külas käisin, näitas ta mulle üht pilti. Minust ja mu pisikesest perest.
Ta oli sellele raami ümber pannud ja oma voodi juurde seinale riputanud. Ütles, et tahab armsad enda lähedal hoida.

Kuni tolle korrani polnud mul temast ühtegi pilti. Sellist reaalset, mida saab käega katsuda. Tol korral tegime. Sellise päris-tema pildi saime: rätt kuklas, silmad naeru täis ja käega rehmamas. Mis sa ikka pildistad, parem purume veel ühe korra.

Praegu mõtlen, et vast nii ongi, et neid pilte tegelikult väga vaja polegi. Südames on need kõige armsamad ju tallel nagunii.

_______________________________________________________________

Puruma* - väga kõvasti kallistama
Eowyn posted @ 07:57 - Link - kommentaarid (6)