Eowyni väikesed asjad
Foto NAGI's: mytsid2
Kes ei proovi, see ei saa. Nii et tasub proovida;)
.:Eowynist :.
Vanus: Tjah. Juba 34 :)
Asukoht: Eestimaa kagunurk
Tähtkuju: skorpion
.: Meeldib :.
oma pere ja muud loomad.


.: Ei meeldi :.

.: Lingid :.
Mu jutublogi

Mu jutublogi

Jälgi blogi GOGO.EE abil

.: Latest Posts :.
Viimased postitused
Veebruar 2008

.: Currently :.

Reading:
palju

Last Movie:
viimasel ajal enamasti multikad: Lotte, Jääaeg jms. Lapsed on vallutanud dvd-mängija ja teleka;)


Listening to:
kodumaine


.: Visits :.

531104 sõpra on siin käinud

06 Veebruar 2008
Leedi ehk Rebase-Leida

Mees mul naerab vahel, et meil tunneb suguvõsa liikmed üsna täpselt ära. Varem või hiljem avalduvat meil koerageen. Ehk et koerad olevat see nõrk koht. Ju siis on ka.

A mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda. Hoopis Leedist ehk Rebase-Leidast.
Sellest, kui vana ta on või kus tema eluke alguse sai, suurt ei teata. Armashing täditütar märkas teda esimest korda ehk nii pool aastat tagasi ühe suure ettevõtte väravas möödujaid vaatamas. Hirmus haleda pilguga. Mitte just eriti pika keti otsas.
Igatahes sätiti järgmiste päevade jalutuskäigud (kui pisike piiga majas, käiakse ju pea iga päev jalutamas) tolle haleda koerakese juurest mööda. Suur toidukott osteti endale koju, et oleks koerale meelepärast kaasa võtta.
Mõni aeg hiljem palus täditütar ettevõtte töötajailt luba, et järsku võiks ta nende koera oma jalutuskäikudele kaasa võtta. Koer tahab ju liikuda. Nii ta siis jalutas, ühe käega tüüris vankrit, teisega hoidis koera. Kes, vaatamata oma senisele ketikoeraelule, oskas ju siis loomulikust tarkusest üsna kenasti jalutajatega sammu pidada.
Muidugi pole võõra koeraga majandamine teab mis kerge töö. Eriti siis, kui endal koer peres. Nii käidi siis alustuseks tiirud enda kutskiniga, siis pakiti koeratoit kaasa ja mindi pikemale tiirule selle halearmsa ketikoeraga.
Sügaval talvel, väljas oli juba hirmus külm, hakkas paistma, et koer ootab kutsikaid. Üsna külmalt ja kalgilt teatati ettevõttest, et jah, emane tõesti. Eelmine pesakond surnud üsna kohe pärast sündimist, ega neil uutelgi pikka pidu ole. Ja steriliseerimisele pole mõtet küll raha raisata, sest kus seda enne nähtud, et krantsile nõnda peeneid operatsioone tehakse.
Edasi sai selgeks seegi, et tegelikult koera eest keegi ei hoolitsegi, n-ö omanikku tal pole. Istub teine väravas, keegi ehk ikka palakese süüa toob ja nii ta päevakesed veerevad.

Inimesed võivad vahel olla hirmus koledad.

Igatahes on koeramammi Leedi teist nädalat oma uues kodus mu tädi juures. Enne seda käidi temaga arstil (kutsikaid siiski ei sündinud, koera paisumisel olid muud põhjused), poputati ja toodi uude koju. Nüüd on tal päris oma magamisvaip soojas koridoris, voli olla perega koos toas ning voli käia perega koos õues. Õues, kus on jooksuruumi kohe küllaga.
Ja Leedi, koduse nimega Rebase-Leida (no ta lihtsalt on Rebase-Leida moodi), oskab seda hinnata. Nõnda toredat inimlembi pole mina enne näinud. Tuleb ja vaatab toasolijad üle ja sätib end nende juurde lamama. Ja mida päev edasi, seda õnnelikuma näoga ta on.
Foto NAGI's: leedi
Igatahes olen ma hirmus õnnelik, et üks tore koer on endale toreda kodu leidnud. Ja selle üle, et mu ümber on nii armsad inimesed, olen ma lihtsalt tänulik.




Eowyn posted @ 19:10 - Link - kommentaarid (22)