Eowyni väikesed asjad
Foto NAGI's: mytsid2
Kes ei proovi, see ei saa. Nii et tasub proovida;)
.:Eowynist :.
Vanus: Tjah. Juba 34 :)
Asukoht: Eestimaa kagunurk
Tähtkuju: skorpion
.: Meeldib :.
oma pere ja muud loomad.


.: Ei meeldi :.

.: Lingid :.
Mu jutublogi

Mu jutublogi

Jälgi blogi GOGO.EE abil

.: Latest Posts :.
Viimased postitused
Jaanuar 2008

.: Currently :.

Reading:
palju

Last Movie:
viimasel ajal enamasti multikad: Lotte, Jääaeg jms. Lapsed on vallutanud dvd-mängija ja teleka;)


Listening to:
kodumaine


.: Visits :.

531104 sõpra on siin käinud

09 Jaanuar 2008
Rividrill
Meil on peres parajasti hirmsalt pöördelised ajad. Võtsin ennast käsile, et detsembris võiks aastale tagasi vaadates sellele tinglikult nimeks anda: koer(ad) kombekaks!
No tõele au andes olen ma üsna laisk koeraomanik. Ei torma hommikul kell kuus penidega pissile, vaid keeran teist külge, kui armas mees õues koertega tiiru teeb. Ta algul raius küll nagu rauda, et ise võtad, ise hoolitsed. Või olid need mu enda lubadused, kui ma püüdsin teda veenda, et elu ilma koerteta lihtsalt pole võimalik? No kes seda enam mäletab, eksole.
Esimese pisikese õueskäigu teeme pärast hommikusööki. Sõltuvalt sellest, kas naabrite valge nässu on parajasti oma hoovis või paha peal (loe: meie maja nurkasid kaunistamas), kulgeb väljaskäimine kas rahuliselt või natuke vähem rahuliselt. Miskipärast on meie mõlemad mimmud võtnud pähe, et too valge näss on nende prints. Või kes iganes.
Igatahes püüdlevad nad alati hirmsa hooga tolle koerakese poole (kes ulatub setterile heal juhul poolde säärde, dogiloomast ma parem ei räägigi), ja jätavad täiesti tähelepanuta selle pisiasja, et mina neil rihma teises otsas ripnen. See mitterahuline variant näebki reeglina välja nii, et koerad silmavad oma printsi ja sööstavad. Mina ropendan ja püüan püsti jääda. Libedaga on see törts keeruline.
Lõunati tiirutame veidi ühel küladevahelisel teel. Seal naabrinässut pole ja saab koerad rihmast lahti lasta. Kahe aasta jooksul olen sel teel kohanud üht inimest. Tema tuli jalgrattal ja arendas koeri nähes märkimisväärset kiirust. Tol korral näitasid koerad end tõsiselt heast küljest, käsutasin nad lamama ja nii nad kõhutasid ning vaatasid, kuidas papi hirmsa vungiga pedaalides puude vahele kaob.
Imestasin tol korral ikka hoolega, sest tavaliselt on nad hirmus uudishimulikud. Väikese anatoomilise eripära tõttu tähendab vähemalt dogi uudishimu seda, et objekt (ehk siis see, keda uuritakse) on pärast tibake tatisem kui varem. A no keda see törts tatti ikka häirib, eksole.
Ubaga pole midagi sellist karta. Ehk ainult siis, kui ta joomas käib. Kahtlustan, et tal on mõni (vaimu)puue, mis ei lase tal koera kombel joomist ära õppida. Tema teeb seda nagu mõni kõrbeelanik, kes on tohutu aja janusena liivas sumbanud ning lõpuks pisikese vuliseva allikani jõudnud. Torkab nina vette ning pruuskab suurest õnnest. Mõtle, vesi!
Tavaliselt ujub pärast Uba joomaskäiku pool kööki. Ning hoidku alt need, kes juhtuvad tema lähedusse sattuma, kui ta joomast tuleb.
Iial ei või ju teada, millal jälle vett näeb. Nii püüab ta võimalikult palju väärt kraami endaga kaasa võtta. Osa on põses, osa tilgub mokkadelt ning rippkõrvad mahutavad ka päris kabeda koguse hääd märjukest.
Ausalt, mul on paar korda olnud kiusatus talle ise ette näidata, kuidas võiks üks koer juua. Sündsalt ja perenaisele atakki tekitamata. A kuna tal tegelikult on elav eeskuju olemas, me dogiloom oskab väga peenelt, piisakestki raiskamata juua, siis arvatavasti ei aita ka näitlikud õppetunnid.
Vähemalt käitumise osas need pole aidanud. Kui me dogineidis on valmis mõne küpsise eest presenteerima tõeliselt kombekat olemist, siis setter on veendunud, et kui ta mõne nalja viskab, saab ta küpsisest parema pala.
No ja naljad, need on tal reeglina kas a) naeratamine nii, et ülejäänud seltskond on omakorda naerust koomas; b) vaikne gaasirünnak ehk siis hiilimine söögilaua alla sel ajal, kui ülejäänud seltskond mõnd hõrgutavat pala naudib ning seejärel kõhutuultele vaba voli andmine; c) igal võimalikul ja võimatul hetkel selili (või ka kõhuli, sõltuvalt tujust) viskamine. No ja püüa siis jätta muljet, et koerad, need on meil väga toredalt kasvatatud.

Mingis meeltesegadushoos registreerisin Uba näitusele. Ja mõni aeg tagasi sain kirja, et aeg on kohe kätte jõudmas, tulge ja näidake oma penikest. Igatahes nägin paar korda unes, kuidas Uba käitus seal näitusel täiesti Ubalikult imeliselt: kuniks kohtunik teisi vaatas, seisis Uba kenasti. Ja kui järjega temani jõuti, siputas korraga oma nelja jalga taeva poole ning irvitas rõõmsalt.
Too eelmine kord on mul lihtsalt sedavõrd hästi meeles. Ja mitte ainult mul. Armas mees teatas, et tema jääb vabatahtlikult kodutoimkonda. Muidu seisa seal näitusel ja tee nägu, nagu ei teaks, kellele kuulub see kiire pööruga peni, kes rivis oma parema äranägemise järgi talitab.
Nüüd on meil Ubaga karm kord nagu sõjaväes. Hommikul rividrill, õhtul kehalised katsed. Ma ei saa öelda, et edusammud just pöörased oleks, aga midagi siiski. Mu kehakaalule mõjub see igal juhul toredasti.
Ja aasta esimese otsa tähtsündmus (vähemalt Uba jaoks) on juba sel laupäeval. Õnnjarõõm, ma ütlen, see koerapidamine on õnnjarõõm.
Foto NAGI's: uubi1
Eowyn posted @ 22:06 - Link - kommentaarid (14)