Aastalõpukontsert

Käisime eile kontserdil, vennad Urbid laulsid. Mööduva aasta sügavaima elamuse saingi sealt. Kui terve saalitäis rahvast seisis püsti ning laulis lahkunud Jaan Krossi mälestuseks tema imeilusast luuletusest tehtud laulu. Teate küll, seda:

Sel künkal algas imeline laas,
veel vastu taevasina must ja paljas,
kuid hiirekõrvus rohi oli maas
nii imevärske ja nii imehaljas.
Sel künkal algas imeline laas...

Me tundsime, kuis puude süda lõi
ja kuulsime, kuis mullast võrsus rohi.
Puud hüüdsid hääletult: Ei või! Ei või!
ja haljas rohi sosistas: Ei tohi....
Me tundsime, kuis puude süda lõi.

Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost,
et sellest laanest tagasi ei tulda?
Me läksime. Ja oksad läksid koost.
Ja tummas õhus lõhnas sooja mulda.
Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost?

Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
me kõnnime, kui kõnniks me legendis:
nüüd õites on me imeline laas,
kuid kõik ta õied õitsevad meis endis,
ehk küll me ümber kivist linn on taas.

Oli ütlemata ilus tunda, et inimesed tõesti hoolivad.

Hoolimist ja armastust teile, head sõbrad!