Mökerdamislainel ehk lõngavärvimine, vol1

Ma pole üldse originaalne, kui ütlen, et pärast seda, kui Kriuks2 varakevadel lõnga vildikatega värvis, tekkis mul ka jube isu katsetada. Mõni nädal tagasi sain meheemalt portsu maavlillast lõnga, korjasin laste vildikad kokku ja esimene tulemus on selline:

Protsess iseenesest on ütlemata vahva. Mulle kohe meeldib lödistada, plätserdada jne. Sõnaga: esimesel õhtul panime vildikad likku. Et apetiitseid värve oli vaid kolm (lilla, roheline ja punane, ülejäänud pliiatsid olid veel liiga joonistamiskõlblikud), võtsin neljandaks kevadest pärineva munavärvi (sinise).
Teisel päeval: lõng purki, purk potti ja pliidile. Pärast pooletunnist kuumutamist panin törtsu äädikat, lasin veel mõne aja seista ja voilaa! Valmis oligi!
Nüüd olen täie hooga kudumislainel. Katsetasin oma sada korda, mis oleks kõige kabedam muster/koekiri, et lõng mõnusalt esile tuleks. Kudusin, harutasin, kirusin. Lõpeks taipasin, et lõnga kõige suurem väärtus on lõng ise. Ja ei teinud sokile ühtki edevat palmikut ega kabedat nuppu. Hoopis lained tegin. Sokisäärele. See tundub pildil (jessas, kui keeruline on oma jalga pildistada) suts suur, eksole. A ausalt, ma ei põe elevantsustõbe . Lihtsalt hullust entusiasmist lõin tsutike liiga palju silmuseid vardale. Õnneks jalas on mõnus.
Lainemustri võtsin Suurest sokiraamatust, iga kaheksas rida kootakse osaliselt esimesega kokku (pahemal pool võtta pahempidiste silmuste lõimelõngad vasakule vardale ja kududa järgneva silmusega parempidi kokku).

Ahjaa, nii ääremärkuse korras: spordikauged persoonid ikka EI tohi hooga sportlikuks hakata. Kui õhtul hullunult harjutusi teha (nt kõhulihaseid treenida), siis võib mürki võtta, et järgmisel hommikul on nimetet lihased ropult valusad.