Eowyni väikesed asjad
Foto NAGI's: mytsid2
Kes ei proovi, see ei saa. Nii et tasub proovida;)
.:Eowynist :.
Vanus: Tjah. Juba 34 :)
Asukoht: Eestimaa kagunurk
Tähtkuju: skorpion
.: Meeldib :.
oma pere ja muud loomad.


.: Ei meeldi :.

.: Lingid :.
Mu jutublogi

Mu jutublogi

Jälgi blogi GOGO.EE abil

.: Latest Posts :.
Viimased postitused
Juuli 2007

.: Currently :.

Reading:
palju

Last Movie:
viimasel ajal enamasti multikad: Lotte, Jääaeg jms. Lapsed on vallutanud dvd-mängija ja teleka;)


Listening to:
kodumaine


.: Visits :.

524909 sõpra on siin käinud

05 Juuli 2007
Kiiksudest
No ma olen täiesti ahastuses. Tahaks hirmsasti kiiksutada, aga keegi ei viska mulle kinnast. No ma siis kirjutan ilma kindata.

Alustuseks muudest kiiksudest:
1. Mina pole vahel mina. Ehk ma mõtlen end aeg-ajalt kellekski teiseks. Väiksemana lugesin mõnd raamatut ja hops, ühel hetkel polnud enam raamatut lugevat last, vaid hoopis tegelane raamatust. Otse loomulikult ei saanud ma siis hetkega oma uuest minast lahti ja oma parematel päevadel olen ma emale, kes mind sööma kutsus, vastu hõiganud: “Hau, suur pealik on rääkinud!” (muidugi lugesin ma tol korral Winnetoud), või märkinud kõrgilt, et palun, serveerige tee mulle terrassile (raamatut enam ei mäleta, usutavasti oli see mõne inglase väljapeetud teos).
Nüüd pole mulle enam raamatut vaja, et end kellekski teiseks mõelda. Piisab mõnest eriti lahedast inimesest, kellest ma lugu kirjutan ja ühel hetkel ma taban end mõtlemas umbes nii, nagu see inimene võiks mõelda. Või rääkimas nii, nagu see inimene räägib. Usutavasti ei saa mu mees üksluisuse üle kurta. Viimaste aegade toredamad kohtumised, mis päris jälgi jätmata ei möödunud, olid rõõmurullist arst, mototädi, eksbeibe ja vinge vanaemaga.

2. Mulle meeldib muutuda. Mängida soengu ja juuksevärviga. Siniseid juukseid mul pole olnud, ülejäänud toonid (alustades valublondist ja lõpetades sitikmustaga, nende vahele erinevat tooni punased ja pruunid, rohelised) küll.
Hooti tundub mulle, et ma kasutan liig vähe kosmeetikat ning siis viin ma suurema osa oma palgast mõnda peenesse poodi. Et siis mõni aeg hiljem avastada, et enamik tol korral ostetud nätsikuist seisab kasutuna. Praegu on mul see n-ö kogumisperiood. Et kui te näete kuskil mind ladumas letilt kreemipurke kotti, siis vedage mind julmalt poest välja. Nagunii ma neid kreeme suurt ei kasuta. Mul lihtsalt ununeb ära, et hea oleks pisike hommikune turgutus, õhtusest rääkimata.

3. Kehvavõitu mälu (või oleks õigem öelda selektiivne mälu?) on mu nuhtlus. Et midagi elutähtsat meelest ei läeks, on mul märkmik. Mis paraku enamasti on kadunud. Vahel kahtlustan ma oma põngerjaid märkmiku peitmises ning siis peidan ma selle nende eest ise ära. Otse loomulikult ei suuda ma seda pärast enam leida, sest peidukohad läevad meelest. Nii on mul parematel aegadel olnud aasta jooksul kaheksa märkmikku. Sel aastal on alles teine. Sinna ma kirjutan üles kõik kohtumised (kuhu ma üritan jõuda tsutike varem, ma lihtsalt ei kannata hilinemist ja mul on alati jube piinlik, kui ma jubedalt pingutan, et õigeks ajaks jõuda ja siis on nt teeremont, millest ma muhvigi ei teadnud ja ma jään hiljaks); telefoninumbrid ja sõprade sünnipäevad. Mul on muidugi ka tore sünnipäevamärkmik, kuhu on kuude kaupa sünnipäevalapsed üles tähendatud. Aga see märkmik on veel sagedamini kadunud.
Nimed kirjutan ma ka üles, sest nimemälu on mul paraku olematu. Mõnikord nt kinos käies kulub mul pool tundi, enne kui ma suudan välja mõelda, kes oli see onku, kes mind nõnda rõõmsalt teretas. Enamasti ma ei mõtlegi seda välja. Nii et ärge väga pahandage, kui ma mõnel toredal päeval tulen ja küsin, et kuule, kust ma sind tean. No mu meelest on hirmus piin käia nagu munas kana ja mõelda, et ma ometi olen seda inimest kuskil näinud, temaga ehk rääkinud ja no nüüd ei tule meelde, kes ta on. Ja küsija suu pihta ju ei lööda. Ükskord üks kullassepp oli küll väga solvunud. Ta nikerdas mulle mitu kuud Sõrmuste isanda filmist nähtud sõrmust, kus haldjakeelsed kirjad peal. Ja siis, pärast tohutuid proove ja kohtumisi, astusin ma ühel päeval poes ta juurde ning küsisin, et ütle, palun, kes sa oled?

4. Mulle meeldivad inimesed ja mulle meeldib mõelda, et inimesed on ilusad ja head. Skeptik minus on muidugi alati naerust kõveras, kui ma neid tore-helgeid mõtteid mõtlen, aga no olgu temalgi oma rõõmuhetked, eks.

Söögikiiksud:

5. Mulle meeldib süüa. Eriti nii, et kogu pere on koos. Ma lasin endale sünnipäevaks ontliku serviisi kinkida, et kogu pere saaks tarvitada ühesuguseid lauatarbeid, aga paraku ei ole ma eriti virk nõudepesija ja nõudepesumasinat mul pole (st kui nõudekapis on mõni puhas nõu, mis küll ei sobitu teiste nõudega, mis parajasti laual, läheb käiku see kapis olnud nõu). Seega on meie söögilaud alati kui Tootsi peenar, st erakordselt kirev.

6. Ma joon oma hommikukohvi alati mehe tassist (tema päev algab tunduvalt varem, nii saan ma ta tassi ekspluateerida). No kohv on seal tassis kohe õige maitsega.

7. Ma käin aeg-ajalt mõnes kohvikus latet joomas. Üksi. Mulle meeldib inimesi vaadata ja kohvikuis on alati väga palju vaatamisväärset.

Majapidamisveidrused:

8. Mulle ei meeldi koristamine, aga mulle meeldib, kui need ruumid, kus ma parajasti olen, on korras. Ja kuna ma töötan kodus, siis koristan iga päev, sest ma ei kannata seda, kui pean tööd tegema toas, mis on sassis. Nii veeretan ma juba tükk aega mõttekest majapidajannast. Paraku kardan ma seda, et enne tema tulekut tuleb elamine nagunii korda teha. No et ta atakki ei saaks. Kaks täiskasvanut, kaks last ja kaks peni suudavad produtseerida arvestataval hulgal segadust.

9. Ma ei kannata korras kappe. St mu kapid pole isegi siis korras, kui ma olen neid koristanud. Ja mulle ei meeldi triikida nii, et mul on hunnik pesu ja ma haaran härjal sarvist ning hakkan otsast triikima. Milleks? Et kapis korralikud virnad oleks ning rõivaile voltimiskortsud sisse tuleks? Ma ärkan hommikul pigem tsutike varem ja triigin päevaks vajalikud asjad ära.

10. Raamaturiiul seevastu on mul enamasti korras. Ja ma tean, kus miski asub. Ja ma jumaladan värske raamatu lõhna. Seepärast ma pigem ostan raamatuid. Raamatukogus meeldis mulle kunagi ka, aga pärast seda, kui üks vanahärra, kes lisaks raamatuile armastas ka alkoholi, lugemissaalis mu koti peale oksendas, on mul teatud tõrge. Päris kindlasti ei ole kõik Eestimaa lugemissaalid täis oksendavaid vanamehi, ent kindlam on lugeda oma kodus oma raamatut.

11. Ja otse loomulikult peab kempsupaber jooksma altpoolt. Pole harvad korrad, kus ma külas kempsus käies sätin paberi õigesti jooksma. Mhmh, ma küll püüan end talitseda, aga on täiesti talumatu, kui paber on valesti.



Eowyn posted @ 19:24 - Link - kommentaarid (33)