Veidi hõrgust topist ja muutustest
Ma ei tunne ennast enam ära. Tõesõna. Viimasel ajal aiva vaata ja imesta. Esiteks see, et mul on tekkinud imetabane võime igal võimalikul ja ka võimatul ajahetkel unine olla. Sõltumata sellest, et ma olen nt just ärganud, hakkavad silmad kinni vajuma, suu on suurest haigutamisest valus ja kohv, see mõnus rüübe, ka ei aita.
Või siis aitab eriti hästi. Pärast eileõhtust kohvitassikest (sõbrad käisid külas) vähkresin öösel kella kolmeni, enne kui midagi unesarnast lõpeks saabus.
Mõtlesin siis kuskil kella kahe paiku, et seda va unetust võiks ratsionaalselt ära kasutada ja tiksusin söögitoa diivanile, raamat näpus. Aga lugemiseks, palun väga, olid mu silmad liiga väsinud. Nokk kinni, saba lahti.
Teiseks see, et ma alustasin hõrgu topikese kudumist. Mina, kes ma eelistan ühistegemisi pigem eemalt vaadata ja mustrilehe järgi suurt miskit teha ei taha, pigem ikka omaloomingut. Tõele au andes peab muidugi märkima, et topikest siit ei tule, pigem kampsunilaadne asi, aga asi seegi. Leili33, tänud allääre õpetuse eest, selle järgi oli lausa lust kududa. Alläär ongi tehtud täielikult õpetuse järgi, ülejäänu tuleb loodetavasti selline, nagu ma vaimusilmas seda praegu näen ehk siis ülejäänu pole õpetuse järgi. Mis muidugi, kui nüüd järele mõelda, on natuke riskantne ettevõtmine. Aga põnevust, seda on ju ka vaja.
Kolmandaks ongi see, et mul on tavapärasest villand. Ma päris täpselt veel ei tea, milles see muutus avaldub, aga kuskil kuklas tiksub teadmine, et miski võiks teisiti olla. Ole muudkui väike ontlik vanainimene, see väsitab ju ära.
Pildike pühapäeval alustet kampsikust kah: