Eowyni väikesed asjad
Foto NAGI's: mytsid2
Kes ei proovi, see ei saa. Nii et tasub proovida;)
.:Eowynist :.
Vanus: Tjah. Juba 34 :)
Asukoht: Eestimaa kagunurk
Tähtkuju: skorpion
.: Meeldib :.
oma pere ja muud loomad.


.: Ei meeldi :.

.: Lingid :.
Mu jutublogi

Mu jutublogi

Jälgi blogi GOGO.EE abil

.: Latest Posts :.
Viimased postitused
Juuni 2007

.: Currently :.

Reading:
palju

Last Movie:
viimasel ajal enamasti multikad: Lotte, Jääaeg jms. Lapsed on vallutanud dvd-mängija ja teleka;)


Listening to:
kodumaine


.: Visits :.

531100 sõpra on siin käinud

21 Juuni 2007
Ikka juhtub
Kui mu blogile oleks võimalik rubriike tekitada, siis kõige rohkem postitusi koguneks kirje alla : “Meiega juhtub alati midagi”. No lihtsalt juhtub.
Käisime poja suvepuhkuse algust tähistamas. Hambaarstil. Algus oli paljutõotav: puurid surisesid, vett pritsis igasse ilmakaarde ja kõik oli põnev. Kuniks tuli suu lahti teha. Tegelikult oli siis ka veel täitsa ilus: hambad täitsa terved, ainult üks pisike auk, mis vajaks veidi puurimist ja siis täidet.
Edasi kulges kõik kui halvas õudusfilmis: arst üritas hambale ligi pääseda, õde tiris poja käsi arsti käe küljest lahti ning korrutas, et ärge hammustage arsti ning kogu tralli saatis poja röökimine. Ja mina, kes ma koos pojaga seal toolis lebasin, sain järjestikku hoope. Alustuseks pojalt, kui see jalaga sellele kandikule äsas, mis puuri küljes on, siis õelt, kui ta poja kätt haarata püüdis ning lõpetuseks sain sortsu vett ka näkku. No puur ei püsinud pojal suus. Aga hammas sai korda ja see on kõige olulisem.
Seejärel otsustas mu õde, et aeg on küps, seega peaks veidi koolilõpu puhul pingutama. Pingutaski, st õppis kolm päeva enne lõpueksameid ning oli sügavalt nördinud, kui üks ta kursaõde, kes tunduvalt varem tubli tulemuse nimel pingutama hakkas, eksamil mõned punktid rohkem korjas. Usutavasti olid kraadivõrra kehvemas tulemuses süüdi meie koerad, kes õe konspektid eksamile eelnenud ööl peeneks hekseldasid.
Penibande on meil nüüd õues. St neile ehitati aedik, 80 ruutmeetrit mõnusat murupinda. Mõtlesin, et nüüd on nad seitsmendas taevas, no et saavad värsket õhku ja puha. Aga võta näpust. Beibed ei kannata õuesolekut silmaotsaski. Sääsed ja parmud ja põrgukuumus. Või umbes nii.
Kui keegi meist õues on, siis saavad nad enam-vähem oldud. Kiun ja ving küll käib, aga mörisevat lõugamist pole. Ent juhtume me tuppa minema, hakkavad daamed kriiskama. Justkui topitaks neile tuliseid orasid küünte alla või tiritaks karvu ükshaaval välja. Usutavasti nad siiski harjuvad ja hakkavad väljasolemist nautima.

Et ma kuni homseni olen ootere˛iimil, et kas piisas ravimitest või tuleb siiski opile minna, pole ma ise suurt millegagi hakkama saanud. Hull närvitsemine ning selle maandamiseks korda saadetud koristuskangelasteod ei lähe arvesse.
Eowyn posted @ 06:52 - Link - kommentaarid (17)