Suvekotike, vol2.
Paar päeva tagasi poetas tütre sõbranna, et tema tahaks sünnipäevaks üle kõige käekotti. Heegeldatud käekotti. Tundus, et ta oli ise ka oma julgusest ehmunud, igatahes oli ta pärast seda tükk aega üllatunult tasa.

Olgugi, et mul on pea täis neid käsitöömõtteid, mis kõik tahavad kiiiiiiresti realiseeruda ehk siis plaanis on mitu suurte inimeste kotti ja üks kampsik ja paar muud vidinat, käisin eile lõngapoes ja ostsin paar tokki puuvillast lõnga. Sest otse loomulikult saab Laura sünnipäevaks käekotikese. Et ta lemmikvärv on roosa, siis on kott ka roosa. Hullutavalt roosa. Aktsendiks tibake valget ka.
Köh-köh, tea, kas nüüd asi vanuses ( ) või muus, aga minu puhul on ikka täiesti tähelepanuväärne, et sünnipäevapidu toimub pühapäeval ja mul juba neljapäeval osa kingist valmis. Tavaliselt on ikka nii, et kui on plaanis midagi isetehtut kinkida, siis möödub viimane ehk siis peoeelne öö hullunult heegeldades või kududes