Eowyni väikesed asjad
Foto NAGI's: mytsid2
Kes ei proovi, see ei saa. Nii et tasub proovida;)
.:Eowynist :.
Vanus: Tjah. Juba 34 :)
Asukoht: Eestimaa kagunurk
Tähtkuju: skorpion
.: Meeldib :.
oma pere ja muud loomad.


.: Ei meeldi :.

.: Lingid :.
Mu jutublogi

Mu jutublogi

Jälgi blogi GOGO.EE abil

.: Latest Posts :.
Viimased postitused
Veebruar 2007

.: Currently :.

Reading:
palju

Last Movie:
viimasel ajal enamasti multikad: Lotte, Jääaeg jms. Lapsed on vallutanud dvd-mängija ja teleka;)


Listening to:
kodumaine


.: Visits :.

530994 sõpra on siin käinud

25 Veebruar 2007
Lastest
Lapsed on elu õied, eksole. Vahepeal tundub küll, et haisulille omad, aga enamasti ikka siuksed õrna kannikese moodi.
Me panime mõni nädal tagasi puhtad sokid jalga, tõmbasime kammi läbi juuste ja läksime lasteaeda arenguvestlusele. Viis minutit enne minekut tuli meelde, et lasteaiaõpetaja andis n-ö tutvumiseks ja läbitöötamiseks paberikese ka. A see elu, eluke on nõnda kiire, et paber oli korralikult köögiriiulisse torgatud ja ega see viieminutiline paanika, et appi, kui palju küsimusi, nüüd asja päästnud.
Igatahes sai pärast tunniajalist vestlust selgeks tõsiasi, et meil on täiesti tubli ja traksis poisslaps. Väike juht ja organisaator (tõsi, ma oleksin üllatunud, kui meile oleks vastupidist väidetud) ja igavesti tore sell, kes pakub oma kasvatajaile üha ja ikka põnevaid elamusi. Nt on meie lasteaias kombeks, et üks kasvatajaist töötab hommikupoolikul, teine tegeleb lastega õhtul. Vahetus on laste lõunauinaku ajal. Ja ju unustas hommikune kasvataja öelda, mis seisus lapsed magama läksid. Igatahes sai armas ärataja tõelise kreepsu, kui ta (arvates, et meie poja on koos teistega juba kempsuringil) voodist tekki tõmmates leidis eest kaks sulnilt võrksukisse kängitsetud jalga. Pojaraas oli hommikul kapist mu roosa ja musta pitspõlviku kaasa nihverdanud ja keeldus ilma nendeta magamast.
Laused, mis kasvatajad meile lõpetades ütlesid, panid aga mõtlema. Päris täpset sõnastust ma ei mäleta, aga mõte oli selles, et nad oleksid ise hea meelega lapsed kodus, kus neil lubatakse olla lapsed. Maailma avastada ja laps olla.
Jeah.
Enne seda, kui me üldse hakkasime lapsevanemaiks, jalutasime me Tartus Toomel ja rääkisime. Et millised vanemad me oleksime, sõnaga, millist elu me oma lastele tahame. Mind pole eluski füüsiliselt karistatud (jätan meelega välja selle ainuma korra, kui ema puulusikaga vastu mu taguotsa laksas, sest tal oli selleks tuline õigus: värskelt load saanud naga võttis ema tuttuue auto ja läks proovima, kui kiiresti see kihutab. Kihutas küll, 170 km/h. Jala võttis värisema ja mõistuse pani pähe, üle 110 km/h (nt suvel kiirteel) ma nüüd ei sõida).
Ei karista me füüsiliselt oma lapsi ka. Tütrega pole selleks kunagi põhjustki olnud. Nii head last ma teist ei tea. Ausõna. 100 protsenti puhast õnne ja rõõmu (tõsi, see ports kohusetundlikkust, mis temas on, tekitab vahel hämmingut, kellelt see ometi päritud? Päris kindlasti ei nutnud ma külmapüha hommikul kurbusest, et appi, ma ei saa täna kooli.)
Igatahes ei suutnud ma kunagi mõista neid vanemaid, kes pidid enne portsu rahusteid neelama, kui oma lapsest kõnelda said. Küll tegid nende lapsed ühistranspordis kunsttükka, küll ribastasid tapeeti, küll lõhkusid riideid, küll naeratasid juhuslikult kohatud mammile oma paarihamabalist naeratust ja puistasid seejärel välja oma sõnavara pärlid. Need ropumapoolsed.
Päris kindlasti ei suutnud mu tuttavad mõista ka meid. Et mida me ometi möllame ja asjatame, sätime lapsele klotse ja puslesid pihku, loeme raamatuid ette, laulame ja leelotame. Miks me teda igale poole kaasa veame. Ja miks me ometi alati nii rahulikud oleme. No mida karjuda lapsukese peale, kes on paist paim?
Pärast paarikuust tutvust oma pojaraasuga pidin mõnedki asjad ümber hindama. Krutskivend temas andis endast märku ikka väga aegsalt. Küll sai ta mingite kunstnippidega kätte oma mähku ja plötserdas selle sisu endale pähe. Küll andis ta valjuhäälselt märku, kui talle seltskond parajasti ei meeldinud või temast piisavalt kiiresti välja ei tehtud. Kui ta juba kõnelda oskas, teatas ta ühele mammile rõemsalt, et tädi, sa oled vist lollatas. Uh, hea, kui mõni täht veel päris selgelt ei kosta (meil pole veel k tähte tulnud), tädi naeratas kärus turnivale pojale vastu, tegi pai ja jalutas edasi.
Igatahes on põnevust palju. Nii rahulik, kui aegade alguses, ma päris kindlasti pole. Ju see on selle igikestva põnevuse süü. No püüa rahulikuks jääda, kui õhtul pärast hullult väsitavat päeva voodisse vajudes saad kreepsu. Pisikeste püssimeeste vägi, täägid taeva poole, oli aegsalt valmis seatud. Ma tean, et ta lihtsalt unustas, aga seegipärast lased oma sõnavara mahlakaimail paladel kõlada. Või see, kui su heegelhark on valge plastiliiniga kenasti kokku mäkerdatud. Püsse tuleb ju õlitada. Või see, kui ta laseb meie koertebande välisuksest välja ning kommenteerib: “Tutsud tahavad ju joosta ta.” Ja siis sa jooksed võidu oma penidega. Spurdid, lühikesed püksid ja kummikud jalas, ega hooli, et väljas on paarkümmend kraadi külma. Külarahvas tuleb ometi atakist (selle saaks ma ka, kui kaks ülisõbralikku, paraku ka päris kogukat klemmi mind noolima tuleks) päästa. Ja muidugi ei suuda sa sportimast saabudes oma pojaraasu tänada, et ta oskas sellise meeldejääva viisi pühapäeva pärastlõuna sisustamiseks valida. Soojendad oma külmund kintse ja sisistad hammaste plaginal, et sssseda mmmmeee vvvveeeel vvvvaaaatame.
Aga sellised asjad ununevad. Eriti siis, kui su pojaraas ütleb sulle kelgumäel, kui oled kelgu vedamisest rohkem kui rihm (higimull nina otsas ja rabandusest sekundi kaugusel): “Sa oled minu almas ilus emme.” Lapsed, nemad räägivad ju alati tõtt Ja enamasti on nad tõesti kannikese moodi. Ilusad, armsad ja õrnad. Nii sa siis vaatadki kõiki neid tittesid, kes su sõpradel-sugulastel sündinud ja suu jookseb vett.
Foto NAGI's: latsed



Eowyn posted @ 18:07 - Link - kommentaarid (17)