Soe
Ma pole kunagi varem eriti suur ahiküttesõber olnud. Keskküte, see on ju mõnus. Ise ei pea lillegi liigutama ja toad on soojad. Aga ajapikku hakkavad keskkütte “lisahüved” ehk siis kuiv õhk ja reguleerimatus (kui kõrvalkorteri mutikesed ikkagi ütlevad, et nendel on liig soe, keeratakse küttekraan kinni) painama.
Igatahes olin ma meie uues kodus alul suht skeptiline. Et kütmine, see on rist ja viletsus. Ja kes see kõik need puud tuppa veab? Ning selleks, et neid puid oleks kuskilt vedada, tuleb puud riita panna. Ja kuskilt tuleb see riidamaterjal ju hankida.
Aga mida päev edasi, seda mõnusam on. Väljas on meil nii külm, et maja seinalauad pauguvad, lastel koolist külmapüha. Ja toas on mõnus. Nii soe, et ole või paljajalu. Ja tegelikult pole see kütminegi väga raske. Lööd ahju puid täis, veeretad tooli ahju manu, kerid ennast selles kerra ja elu on lill.
Õues on praegu nii ilus, et lausa valus on vaadata:

Kass trotsib meil täna külma: huika palju tahad, tuppa ei tule. Naudib talverõõme vist:

Ma olen vist pentsik, aga mind sunnib see külm rohkem inimesi vaatama. Ja veidi muretsema, kuigi ma ütlen endale küll, et pole minu asi, mis on võõrastel seljas või jalas. Ometi teeb nukraks, kui näed lasteaias, et põnnil on jalas õhukesed niidisokid ja kummikud. Või teel lasteaeda jääb bussipeatuses silma palja peaga tüdruk. Ja bussi tulekuni on kõva veerandtund. Et ma nagunii plaanisin linna sõita, kutsusin piiga autosse. Üks vanapaar sai veel tee pealt autosse palutud, mida ma ikka tühja autoga sõidan, eksole. Neil sai hea ja soe. Mul ka. Vahel on seda tunnet, et südamel on soe, kohe hädasti vaja.
Eile alustasin oma vesti kudumist. Ma olen täiesti armunud sellesse lõnga, mmm, imeilus: otse loomulikult rohelisekirju ja mõnusalt soe. Katia Mexico siis tal nimeks.