Näitus

Ja sõnu polegi vaja...

Muidugi oli Uba see, kes teistega ühes rivis, ninad kohtuniku poole reastet (ehk siis vasakule), seismast keeldus.
Viskas oma neli käppa taeva poole ja viuksus suurest õnnest. Kes siis ei tahaks saalitäiele esineda, eksole?

Jah, seal perenaise põsel pole mitte rohkelt ruu˛i, vaid veiduke õhetus, kuna selline ports tähelepanu polnud teps mitte oodatud. Aga vaatamata sellele ning mitte just väga esinduslikult käitunud koerale, oli hirmus tore päev. Kohtunik teatas, et Uba on suurepärane ja kinkis talle roosa roseti (tähistab hinnet “suurepärane”). Ja mis saab mul olla selle vastu? Muidugi on meil suurepärane koer.
Ja veel – pisike pai ka mu teisepoole aadressil. Ehk nagu mu ema ütles: ta ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes teaks mõnda meest, kes oleks nõus ärkama hommikul kell pool neli, sõidutama oma hullu naise koos koeraga läbi tuisu ja tormi päälinna, et need saaks tüünelt mööda näitusesaali vurfida.