Kohukestest
Lugu sai alguse eile, kui ma leidsin kaltsukast oma blondiinidele tekid. Üks sai sinisetriibulise, teine pruunikirju. Käsitsi tepitud ja puha. Pesin need ära, hommikuks olid kuivad ja läksid kasutusse. Ja kus hakkas mossitamine pihta: alul käis üks, nina vingus, uudistamas, milline tekk teisel on. Siis avastas teine, et ohoo, kuule, sul on hoopis ilusam! Enda oma põlati ära ja lükati kerge ninakirtsutusega nukka.
Natuke aega hiljem leidsin mõlemad magamas. Kaks tekki olid känkras koos, ju siis nii oli kergem leppida, et näed, sel korral ei saanudki ühesuguseid.
Keskpäeval kablutasime metsa. Jalutama. Mõnus ju, värske õhk ja puha. Kaks tundi läks nagu niuhti. Tagasiteel sattusime kitsekarjale. Blondid ei osanud kuidagi seisukohta võtta, et kas nüüd karta või minna uudistama. Ja nii igaks juhuks joondusid mu seljataha. No et julgem oleks. Aga ei aidanud see seljatagant piilumine ka midagi, niipea, kui üks kitsedest ennast liigutas, panid blondid ka ajama. Vastassuunas. Seda tähtsusetut pisiasja, et ma nende jalutusrihma teises otsas tolknesin, ei pannud nad kabuhirmus tähele. No pole midagi öelda, kui sul on kaks koera kogumassiga 90 kilo, pole sul kelku vajagi. Päris hästi libiseb niisama kah.
Blondid on nüüdsest kohukesed, sest ilmselgelt oleks see blondide diskrimineerimine, kui ma nii soodasid koeri blondiks kutsun. Aga kohuke, see passib imehästi. Pealt tume, seest hele, eksole:

Käsitöös tuleb vist pisuke paus. Kohukeste tõttu on istumisega raskusi. Aga äkki saab pikutades kah kududa?
Tegelikult sai beebikamps ka valmis, aga sellest äkki õhtul. Või homme.