Eowyni väikesed asjad
Foto NAGI's: mytsid2
Kes ei proovi, see ei saa. Nii et tasub proovida;)
.:Eowynist :.
Vanus: Tjah. Juba 34 :)
Asukoht: Eestimaa kagunurk
Tähtkuju: skorpion
.: Meeldib :.
oma pere ja muud loomad.


.: Ei meeldi :.

.: Lingid :.
Mu jutublogi

Mu jutublogi

Jälgi blogi GOGO.EE abil

.: Latest Posts :.
Viimased postitused
Jaanuar 2011
Detsember 2010
Oktoober 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010
Detsember 2009
November 2009
Oktoober 2009
September 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Veebruar 2009
Jaanuar 2009
Detsember 2008
November 2008
Oktoober 2008
September 2008
August 2008
Juuli 2008
Juuni 2008
Mai 2008
Aprill 2008
Märts 2008
Veebruar 2008
Jaanuar 2008
Detsember 2007
November 2007
Oktoober 2007
September 2007
August 2007
Juuli 2007
Juuni 2007
Mai 2007
Aprill 2007
Märts 2007
Veebruar 2007
Jaanuar 2007
Detsember 2006
November 2006
Oktoober 2006
September 2006

.: Currently :.

Reading:
palju

Last Movie:
viimasel ajal enamasti multikad: Lotte, Jääaeg jms. Lapsed on vallutanud dvd-mängija ja teleka;)


Listening to:
kodumaine


.: Visits :.

472237 sõpra on siin käinud

22 Veebruar 2009
Mõttetuulutusaeg ehk Peaaegu Maratonimutt

Kui keegi oleks aastajagu päevi tagasi öelnud, et 15. veebruaril 2009 seisan ma Tartu maratoni 31kilomeetrise distantsi stardis, suusad all ja valmis minema rajale, oleks ma seda heaks naljaks pidanud.

Sport pole minu jaoks.
Vähemalt nii ma mõtlesin.
Kooliajal viilisin kehalise kasvatuse tundidest igal võimalikul ja vahel ka võimatul juhul. Vaevalt teab mu gümnaasiumiaegne spordiõpetaja minust suuremat loodrit.
Mõnel on spordisoolikas. Mõnel seda lihtsalt pole. Nii ma mõtlesin, kui veerandihinde saamiseks kohustuslikke kilomeetreid joosta tampisin. Nii ütles ka mu elutark vanaema, kui kõneles ainumast korrast, mil ta kehalise kasvatuse tunnis suusatamas käis.
Käsk ja sund, need välistavad spordis minu jaoks mõnu.

Pärast gümnaasiumi kulus enam kui kümme aastat, et mõista: veidike liigutamist ei tähenda ainult kobedamat kannikat. Virgemat vaimu tähendab see ka!
Mitte et sellest kõneldud poleks. Ikka on.
A täpselt aasta eest, vabariigi aastapäeval võttis mu teinepool end käsile. Ei teinud suuri sõnu, ei utsitanud teisi endaga kaasa tulema. Ostis endale kõndimiskepid ja alustas vaikselt.
Hea tuju ja rõõmus meel nakkavad.
Mõni aeg hiljem ostsin endalegi kõndimiskepid.

Möödunud suvel käisin päris mitu korda jooksmas. Lihtsalt lusti pärast. See teadmine, et suudan, kui vaid vähegi tahan, on võrratu.
Eesmärke oli mul tol ajal ja on praegugi üks: sport on tujuturgutaja. Kui kehvad mõtted kippusid pähe, läksin. Käima, jooksma, rulluisutama.
Teinepool võttis endale pirakamad eesmärgid. Aasta taguse ajaga võrreldes on ta kaotanud viiendiku oma toonasest kehakaalust. Elurõõmust pole mõtet rääkidagi. Seda on palju rohkem!
Esimese lume aegu hakkas ta kõnelema maratonist. Eesmärgid tuleb võtta suured, siis on nende täitumisel ka rõõm suurem.
Eufooria on õige sõna, kirjeldamaks tundeid, mis valitsesid möödunud pühapäeval Elvas, kui ta jõudis 63kilomeetrise maratoni finišisse.

Kes ei teaks nöökivat ütlust, et kui vanajumal mõistust jagas, olid sportlased trennis. Naljaga pooleks olen ka ise nii kunagi öelnud. Siis ma ei mõistnud, et mitte ainult naljaga pooleks. Kadedusega samuti. Eneseületuse magusalt valus maitse paistab ju kaugele.
Mu jaoks andisid need pühapäevased 31 kilomeetrit mõnusa portsu enesekindlust
Ma sain hakkama!
Sport pole ainus valdkond, kus olen oma tõekspidamisi ümber hinnanud. Teadmine, et saan hakkama, kui vaid vähegi proovin ja pingutan, on avanud silmad ka muudel aladel. Maailm on varasemaga võrreldes palju avaram.
On eluvaldkondi, kus jäikus ja põhimõttekindlus on ainumõeldavad. Kümme käsku, mis inimestele antud, püsivad ikka. Ära tapa ega varasta, ära himusta ligimese kaasat ega vara, austa oma vanemaid, pea hingamispäeva – lihtsad ja teada tõed. Ent lisaks neile on valdkondi, kus jäikus hakkab elamist pärssima.
Foto NAGI's: grethemaraton
(Peaaegu Maratonimutt olen seepärast, et lühikest distantsi sõitsin. Kui kunagi pikaga hakkama saan, siis hakkan Päris Maratonimutiks).

Ausalt, käsitööd teen ka. A et viimasel ajal on mu lemmikuks hullult peenikesed vardad ja veel peenem lõng, siis kulub millegi valmimiseks üüratu aeg. Ja kui asjad valmis, siis ma, va udupea, suudan unustada, et võiks blogi jaoks neid pildistada ka. Nii mul pole pilti ühele armsale inimesele kingit pitssokkidest (kudusin elus esimest korda number 2 varrastega. Aega läks igavik, a ilusad said).
Ehk millalgi tuleb aega, kui udupeandus kaob. Ehk..




Eowyn posted @ 19:51 - Link - kommentaarid (7)

20 Veebruar 2009
Udupea

Ilmselgelt oleks väär väita, nagu vaevaks mu väikest peakest ainult igavikulised teemad. Maist ja argist mahub sinna ikka ka. Ja lollused ning ajaraisk on meie peres jätkuvalt rangelt ainult minu teema. Mingil müstilisel moel on lisandunud nüüd ka hajameel, miska on meil kodus üks totaalne udu. Mina.
Eile näiteks: tegin tööd ja kõht läks hirmsamalt tühjaks. Ahi oli parasjagu köetud, panin sügavkülmast võetud seened sinna sulama. Veidi hiljem võtsin seenepoti kenasti ahjust välja, pirakad pajakindad käes ja puha. Aga koos kinnastega suutsin heita peast ka teadmise, et pott on kuum ning haarasin seejärel kahe käega sellest kinni.
Jaa, see röögatus oli nähtavasti kaugele kuulda.
Penid, kes päikeselaigus õndsaid unesid nägid, igatahes ärkasid seepeale üles. Kindla veendumusega, et pott, va kurjam, püüab mind rünnata. Mu kaks kohukest viskusid ennastohverdavalt ninaga vastu potti. Nüüd on meil kodus haigemaja: mul käed villis, koertel nina. Palju õnne, eksole.
Nagu sellest veel vähe, avastas me vanem koeradaam, et ta on korraga väga daam. Õnnis jooksuaeg, ole sa tänatud, et pole meie maja oma teekonnal vahele jätnud.
Nii istus proua koridoriukse juures, anuv ilme näol ning saatis südantlõhestavaid kriiskeid neile, kes teisel pool ust. Teisel pool koridoriust oli meie kass Triibik, kes ei teinud ahastavast koerast väljagi ning magas ikka keset koridoripõrandat, nii pikk kui lai. Välisukse taga seevastu oli rõõmus peikapoiss. Naabrite valge nässu. Teda ei morjenda karvavõrdki see, et on me koeradaamile jätkuvalt poole sääreni. Tema ootab ikka truult. Ja innustab kepsakate haugatustega me daami läbi ukse tunglema.
Igatahes küttis Daam ennast sedavõrd üles, et Uba, kellel õnneks jooksuaega pole, võttis ka tuld.
Nii juhtuski, et mu teinepool, kes töölt tuli ning nägi koeri köögiuksel rivis, arvas, et neil on hirmsam pissihäda. Ma tutserdasin parasjagu ülemisel korrusel ega saanud öelda ka, et vaata ette ja vaata igaks petteks taha ka Igatahes sai tema vaevalt uksest välja astuda, kui koerad sööstsid. Üks ühele, teine teisele poole. Ja püüa sa takistada kaht eriti ülemeelikus tujus provvat.

Me õhtu oli igatahes pärast seda sisustet. Usutavasti said need kolm autotäit rahvast, kes me õuest mööda sõitsid, omajagu naerda. Beebiroosas hommikumantlis mina, roheline tuttmüts peas, kablutamas kolme koera järel nagu sprinter. Veidi siivsamalt riides teinepool, kes jooksis kord minu järel, kord mu ees. No ta on törts parem jooksja.
Ja siis lustlikud penid. Nagu ikka, nad sellest kõrvast ei kuulnud, mis oli parasjagu kutsuja poole.
No ja nagu ikka, suutsid nad siis, kui meil juba keel tõeliselt vestil, tulla mu juurde, maailma kõige süütum nägu peas. Et siin me nüüd oleme, kaua sa õues kööberdad, läheme juba tuppa. Tjah.
Kogu selle tralli peale suutsin tõsta eilse päeva töö arvuti desktopilt prügikasti. Hea, et mõistus enne koju tuli, kui prügikasti tühjendama hakkasin.
Elagu udud, eksole

Eowyn posted @ 06:05 - Link - kommentaarid (16)

18 Veebruar 2009
Mullimaailm*

Ühel õhtul pärast päevauudiseid istus mu viieaastane poeg tükk aega vaikselt diivaninukas. Istus, mõtles. Ja küsis siis: “Emme, kas keegi võib meid ka tappa?”

Uudistes kõneldakse üha püssikangelastest. Algul tulistavad teisi, seejärel tapavad iseenda. Kiretud faktid: haaras relva, ähvardas, tulistas. Kolm hukkunut. Neli. Viis. Ohvriks perekond. Naabrid. Juhuslikud möödujad.
Surm. Ikka ja üha.
Eks sealt ka see küsimus.
Ma ei osanud midagi vastata. Võtsin pojaraasu sülle, surusin nina ta juustesse. Et aega võita.
Juba oli vastuseta küsimusi mitu.
“Miks juhtuvad avariid? Neis saadakse ju ka surma?”

Mul oli kaks võimalust.

Kõnelda tõtt. Öelda, et iga algav päev võib tõesti jääda viimaseks. Teiste sisse ju ei näe. Eal ei tea, mis toimub teiste mõtteis. Mõrvarid ei käi ringi, neoonkirjas plinkiv silt otsmikul: täna tulistan. Ainult mõrvar teab, miks ta tahab tappa. Ainult roolijoodik teab, mis vägi veab napsisena rooli. Ainult kihutaja teab, mis jõud surub ta päkka rajult gaasipedaalile.

Ometi ei peaks viieaastane tundma surmahirmu. Tema võiks veel arvata, et maailm on imeline paik täis inimesi ilusaid ja häid. Sest mis jääb järele, kui usk homsesse ning ligimeste headusesse on läinud?
Tühjus. Troostitus.
Valetasin talle.
Viieaastane ei peaks tundma surmahirmu.

Kes on mullimaailma valitseja?

Kui laps sünnib, loovad vanemad ta ümber mullimaailma. Pisikese universumi, kus on palju headust. Halba vähe. Luuakse maailm, mida tegelikult pole. Mullid on kõik need jutud, mis oma lastele kõneleme. Kõik need uskumused, mida ütleme end uskuvat.
Vanemad on loojad, ometi pole nad selle maailma valitsejad. Ka väike inimene, keda need mullid turvavad, ei otsusta mullide saatuse üle.
Mõni aeg tagasi istus roosa tuttmütsiga pisike tüdruk Võru suures poes mänguasjariiuli ees põrandal ja vaatas beebinukku. Kohe tükk aega istus ja vaatas. Küsis siis veidi eemal sõbrannaga juttu ajanud emalt: “Emme, kas jõuluvana võiks mulle sellise nuku tuua?”
Kaks täismeest, õllepudelid korvis, paaripäevane habe ees ja räme tubakahais saatjaks kaasas, hakkasid seepeale mürinal naerma. Vaata titte, usub veel jõuluvana. Teda pole ju olemas!
On vaja vaid kellegi mõtlematult poetatud sõna ja kadunud on mull, kus elasid jõuluvana ja päkapikud. Ühtlasi kaob usk imedesse.
Kellegi mõtlematu tegu ning plõks! Katki on mull, mis kinnitas, et ligimesed on head.
Inimene pole oma mullimaailma valitseja. Teistel on voli ja võim teha mullimaailm pihuks ja põrmuks.
Mõned usuvadki, et lapsele pole pehmeid mulle vaja. Milleks headus ja usk? Karm reaalsus on see, milles tuleb saada hakkama nüüd ja hiljemgi. Mida varem hakata terast karastama, seda tugevam see ju saab!
Ent kas ikka on nii?
Vahel tahaks neile mullilõhkujaile käe sõbralikult õlale panna ning öelda: “Rahunege maha!” Mida kauem mullimaailm püsib, seda tugevama tagala saab headus. Usk homsesse.
Seda tervemad kasvavad inimesed.

Kibestunute paradiis

See roosa tuttmütsiga pisike tüdruk vaatas naervaid mehi ja ütles siis väga veendunult: “Jõuluvana ON olemas.” Tõusis põrandalt püsti ning läks oma ema juurde.
Meeste naer sai korraga otsa. Maksid oma õlu eest ning kõndisid poest välja. Oma mullitusse maailma.
Mullitu maailm muudab kibestunuks. Tulevikuusuta elada on raske.
Üha rohkem tuttavaid ütleb, et on loobunud unistamisest. Enam ei julge. Nätaki! annab elu järjest vastu vahtimist ning iga hoop peletab unistamise üha kaugemale. Unistamine on muutumas tabuks. Koondamine, devalveerimine, majanduslangus – igapäevased jubesõnad hoolitsevad selle eest, et kaamos ei valitseks ainult väljas. Hinges on see ka.
Ent kui enam ei unista? Kui pole usku paremasse homsesse? Mis jääb siis järele? Kes saab meist? Kes saavad sel moel meie lastest?
Kibestunute paradiisi Aadamad ja Eevad.
Lootuseta kulgejad.
Lootusetus paneb silmaklapid pähe. Ei näe enam ennast. Veel vähem näed teist oma kõrval. Seda pisikest inimest, kes imeb kui käsn iga su ütluse ja teo. Kes sätib oma maailmapusle sinu järgi kokku.
Loobudes unistamisest võtad endalt võimaluse tuua ellu häid muutusi, turgutada elu elamisväärsemaks.
Ja sa ei võta ainult endalt.

Lihtsad asjad

Kõigist noist jubeuudistest jääb kõrva tuttavate-sugulaste märkus: “Nõnda vaikne inimene oli. Ei tea, mis juhtus, et omadega nii sassi läks, et pidi püssi järele haarama.”
Tõsi, ega teise sisse näe. Ega tea, mis elu ta elab. Ent vahel ... vahel on abi lihtsatest asjadest. Teise märkamisest.
Kas tead, kes elab su kõrvalkorteris? Teretad sa teda? Mitut naeratavat nägu sa näed, kui hommikul tööle lähed? Kas see, kes sulle peeglist vastu vaatab, vahel naeratab?
Ehk ei oleks viieaastase hirmuseguseid küsimisi, kui oleks rohkem hoolivust. Ümbritsevate ja eelkõige enda suhtes.
Ehk on maailm elamiseks imelisem paik, kui siin oleks rohkem unistusi. Usku homsesse.

Kas sina usud homsesse?
Mina usun. Mu viieaastane poeg usub ka.

___________________________________
*Mõni aeg tagasi palus Võrus ilmuv 1Leht mul hakata neile kolumneid kirjutama. Kirjutan teemadel, mis parasjagu südames.
See mullimaailmalugu ilmus küll juba kuid tagasi, ometi mõtlen sellele ikka ja jälle.

Siia riputet 1Lehe loal.

Eowyn posted @ 19:11 - Link - kommentaarid (14)

07 Veebruar 2009
Wäike wiiene mees

Meil on nüüd wiiene mees kodus.
Miska tuleb üles tähendada, et:
tegu on maailma kõige armsama tegelasega, kes valdab väga oskuslikult ümber sõrme keeramise kunsti. Keerab ta muidugi teisi. Ennast laseb ka aeg-ajalt keerata, aga seda juhtub harva. Enamasti juhtub see, et ta istub näiteks õhtul lasteaiast tulles koridoris, õueriided seljas, õnnetu nägu peas ja ohkab: “Ma olen päevast nii väsinud. Palun, ehk aitaksid mind natuke riidest ära?”
Muidugi aitan. Kui viimane hilp saab nagisse riputet, on tema väsimus läinud. Nagu võluväel.
Enamik asju me peres juhtubki viimasel ajal võluväel. Asjad kaovad, teisenevad, rändavad ühest paigast teise. Ikka nagu võluväel. Sest kui sulle vaatavad otsa kaks eriti süütut silma, mis kinnitavad weikese wiiese mehe öeldut: “Oi, ma vist võlusin jälle!”, siis ei jää sul üle muud, kui nõustuda. Võluvärk on võluvärk.
Tegu on ka ühe ütlemata toreda huumorimeelega tegelasega. Temale ei valmista mingit raskust alustada päeva särasilmselt ning meeldejäävalt. Särab tema silm, meelde jätavad teised.
Ükspäev mõtlesin, et viiene võib ise riideid valida küll. Jõin kohvi ja tundsin, et elu on lill: ei mingit hommikust rutlemist enam, kui laps saab ise riidesse, mõtelge!
Lasteaias vaatasid weikese wiiese mehe talvepükste alt vastu mu kõige hurmavamad sukad. Sukahoidja oli ka, ümber kõhu seotud, sest haake ei saanud ta ise kinni.
Wäike wiiene mees on maailma kõige armsam wäike wiiene mees.

Wäikese wiiese mehe tädi Kadri tegi talle ilmatutoreda üllatuskingituse. Tuli koos sõprade ja oma lavastatud etendusega wiiesele mehele lasteaeda külla.
Foto NAGI's: emsu5

Wäikese wiiese mehe suur armas õde tegi oma vennale kingituseks täringu. Võite kolm korda arvata, kas me veeretame seda söögi alla ja söögi peale, et teada saada, mitme sammuga peab nt köögist kempsu jõudma või mitme ampsuga tuleb täna söögiga ühele poole saada?
Foto NAGI's: kuubik

Ma omakorda tegin weikese wiiese mehe suurele armsale õele tuunika. Šnitti võtsin Novita talvenumbrist.
Foto NAGI's: sassutuunika
Eowyn posted @ 09:46 - Link - kommentaarid (16)