Koos, see on kõik

Ma ei ole enam ammu lugenud raamatut, mis suudaks mind üheaegselt nutma ja naerma ajada. Tekitada sedavõrd võimsaid emotsioone, et süda on lugemise ajal kurgus ning ähvardab iga hetk sealt välja karata. Ja et lugeda on nii ilusvalus, et vahepeal tuleb silmad kinni pigistada.

Ma ei ole enam ammu lugenud raamatut, mida on kahju lugeda. Sest siis jõuab lõpp kätte.

Ma ei ole enam ammu lugenud sedavõrd head raamatut, et julgeks seda teistele soovitada.

Seda ma soovitan. Lugege ja andke teada, kuidas see raamat teile mõjus.

Anna Gavalda “Koos, see on kõik”

Hiina piinad ehk esimene pitssall

Ilmselgelt puudub inimesel ettekujutus, mida üks sallitegu tähendab, kui see inimene pole varem ühtki pitssalli kudunud. Jutt käib muidugi minust.
Pildilt vaadata on sallid hirmus ilusad. Nii ma siis vaatsin seda Lilly Smuuli lehesalli. Vaatsin ühe, teistki korda ja mõtlesin, et mis ta siis ära ole: kood aga silmus silmuse järel ja küll ta kunagi ikka kootud saab. Ja mis siis, et varem pole kunagi pitssalli kudunud. Kõik need uhked sallimeistridki pidid ju kunagi algusest, st esimesest sallist alustama.
Sain lahkelt sallimustri ning alustasin. Ausalt, algus oli vaevaline. Nonde esimeste ridade juures ristisin oma salli, nimeks sai too Hiina piinad Kuna mulle kohe üldse ei meeldi harutamine, siis püüdsin hirmsasti, et saaks kohe kõik esimese korraga õigesti. See aga tähendas pidevalt näpuga järje ajamist, et milline silmus nüüd siis teha. Suurt suhtlejat seega minust polnud. Kuidas sa ikka lobised või seltskondlikult telekatki vaatad, kui vaja sallimustris järge ajada.
Salli kuduma hakates tegin strateegilise vea, ei arvestanud sellega, et see kudumine võtab sind sedavõrd enda lummusesse, et lausa raske on end sellest lahti tõmmata. Ja nii vehkisin ma pea nädal aega õhtuti varrastega, pere- ja seltsielu käis ilma minuta. Väga hea oli kududa, muster jäi lõpeks pähe, ei pidanudki grande finaleni sõrmega mustris järge ajama. Aitäh, Ille!
See tunne, kui sallinatuke lõpeks valmis ja nõelanöpsidega põrandale laiali tõmmatud, oli super. Ma olin endaga hirrrrrmus rahul
Ühtlasi loen tehtuks ka oma veebruari värvispektri asja.


Pühapäeval sai sall endale uue omaniku, meheemal oli sünnipäev. Loodetavast sai ta meel rõõmsaks.

Leedi ehk Rebase-Leida

Mees mul naerab vahel, et meil tunneb suguvõsa liikmed üsna täpselt ära. Varem või hiljem avalduvat meil koerageen. Ehk et koerad olevat see nõrk koht. Ju siis on ka.

A mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda. Hoopis Leedist ehk Rebase-Leidast.
Sellest, kui vana ta on või kus tema eluke alguse sai, suurt ei teata. Armashing täditütar märkas teda esimest korda ehk nii pool aastat tagasi ühe suure ettevõtte väravas möödujaid vaatamas. Hirmus haleda pilguga. Mitte just eriti pika keti otsas.
Igatahes sätiti järgmiste päevade jalutuskäigud (kui pisike piiga majas, käiakse ju pea iga päev jalutamas) tolle haleda koerakese juurest mööda. Suur toidukott osteti endale koju, et oleks koerale meelepärast kaasa võtta.
Mõni aeg hiljem palus täditütar ettevõtte töötajailt luba, et järsku võiks ta nende koera oma jalutuskäikudele kaasa võtta. Koer tahab ju liikuda. Nii ta siis jalutas, ühe käega tüüris vankrit, teisega hoidis koera. Kes, vaatamata oma senisele ketikoeraelule, oskas ju siis loomulikust tarkusest üsna kenasti jalutajatega sammu pidada.
Muidugi pole võõra koeraga majandamine teab mis kerge töö. Eriti siis, kui endal koer peres. Nii käidi siis alustuseks tiirud enda kutskiniga, siis pakiti koeratoit kaasa ja mindi pikemale tiirule selle halearmsa ketikoeraga.
Sügaval talvel, väljas oli juba hirmus külm, hakkas paistma, et koer ootab kutsikaid. Üsna külmalt ja kalgilt teatati ettevõttest, et jah, emane tõesti. Eelmine pesakond surnud üsna kohe pärast sündimist, ega neil uutelgi pikka pidu ole. Ja steriliseerimisele pole mõtet küll raha raisata, sest kus seda enne nähtud, et krantsile nõnda peeneid operatsioone tehakse.
Edasi sai selgeks seegi, et tegelikult koera eest keegi ei hoolitsegi, n-ö omanikku tal pole. Istub teine väravas, keegi ehk ikka palakese süüa toob ja nii ta päevakesed veerevad.

Inimesed võivad vahel olla hirmus koledad.

Igatahes on koeramammi Leedi teist nädalat oma uues kodus mu tädi juures. Enne seda käidi temaga arstil (kutsikaid siiski ei sündinud, koera paisumisel olid muud põhjused), poputati ja toodi uude koju. Nüüd on tal päris oma magamisvaip soojas koridoris, voli olla perega koos toas ning voli käia perega koos õues. Õues, kus on jooksuruumi kohe küllaga.
Ja Leedi, koduse nimega Rebase-Leida (no ta lihtsalt on Rebase-Leida moodi), oskab seda hinnata. Nõnda toredat inimlembi pole mina enne näinud. Tuleb ja vaatab toasolijad üle ja sätib end nende juurde lamama. Ja mida päev edasi, seda õnnelikuma näoga ta on.

Igatahes olen ma hirmus õnnelik, et üks tore koer on endale toreda kodu leidnud. Ja selle üle, et mu ümber on nii armsad inimesed, olen ma lihtsalt tänulik.

Hingesoojad ja Buratiino

Mulle meeldib tohutult Ilukuduja tava öelda vesti asemel hingesoe. Tõesõna on hingel soojem, kui armastusega kootud asi seljas.
Me suguvõsa kaks kõige pisemat nääpsu said hiljuti aastaseks. Et nende hingel soe oleks, kudusin neile vestikesed. Šnitti võtsin Ravelryst nähtud pildikeselt (a et ma jätkuvalt ei oska ravelryst linkida, siis võtsin lingi flicryst )

Vest kootud põikipidi, üllataval kombel on nii päris põnev kududa.

Servad heegeldatud. Valge hingesoojaga sai mu jaanuarikuine värvispekter tehtud.


Emadel pole vist veste vajagi. Nende hingele annab sooja, kui lapsed on tublid ja tragid. Meie tublike tõi pisivennale sünnipäevakingiks oma kätega tehtud Buratiino.


Tõesõna, ma olen oma nobenäpu üle uhke. Ja tänulik Ailale, kes Võrus toredat näpustuudiot veab. Seal see Buratiino valmiski. Mis õpetaks paremini püsivust kui üks tore nukk, mille tegemiseks kulus tütreraasul ligi kaks kuud.


Ilusat on veel. See kõige kallim kinkis mulle mõned päevakesed tagasi uue objektiivi. Ja nüüd katsetan. Selle postituse pildid on uue 100millimeetrisega tehtud.