Eowyni väikesed asjad
Foto NAGI's: mytsid2
Kes ei proovi, see ei saa. Nii et tasub proovida;)
.:Eowynist :.
Vanus: Tjah. Juba 34 :)
Asukoht: Eestimaa kagunurk
Tähtkuju: skorpion
.: Meeldib :.
oma pere ja muud loomad.


.: Ei meeldi :.

.: Lingid :.
Mu jutublogi

Mu jutublogi

Jälgi blogi GOGO.EE abil

.: Latest Posts :.
Viimased postitused
Jaanuar 2011
Detsember 2010
Oktoober 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010
Detsember 2009
November 2009
Oktoober 2009
September 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Veebruar 2009
Jaanuar 2009
Detsember 2008
November 2008
Oktoober 2008
September 2008
August 2008
Juuli 2008
Juuni 2008
Mai 2008
Aprill 2008
Märts 2008
Veebruar 2008
Jaanuar 2008
Detsember 2007
November 2007
Oktoober 2007
September 2007
August 2007
Juuli 2007
Juuni 2007
Mai 2007
Aprill 2007
Märts 2007
Veebruar 2007
Jaanuar 2007
Detsember 2006
November 2006
Oktoober 2006
September 2006

.: Currently :.

Reading:
palju

Last Movie:
viimasel ajal enamasti multikad: Lotte, Jääaeg jms. Lapsed on vallutanud dvd-mängija ja teleka;)


Listening to:
kodumaine


.: Visits :.

469607 sõpra on siin käinud

28 Veebruar 2007
Grande finale

Nuvot, minu kannatlikkus on kasunud, ausõna, ise ka imestan. Pole mitte väga kaugel need ajad, kui üks persoon virutas õmmelusmassina pooli lõdva randmega vastu seina, sest massin ei olnud absoluutselt koostööaldis. A ajad ja inimesed muutuvad, nagu näha. Igatahes ei teinud see persoon teist nägugi (ainult soigus vaikselt), kui selgus, et ega see pärlilükkimine ja hiljem heegeldamine nõnda nipsti käigi. Harutas ja üritas uuesti. Teisel katsel tuli peaaegu välja. Kolmandaga võib päris rahul olla.
Foto NAGI's: kee
Kasutasin meelega hästi väikseid seemnehelmeid, et heegelniit ka näha jääks. Omamoodi teha on ju põnevam.

Veidi muidujuttu ka: igalt poolt jääb kõrva üks kiun, et valimisnänn trügib uksest ja aknast sisse. Meite pere on vist härrastel ja prouastel kandidaatidel täitsa kahe silma vahele jäänud. Kui mees poleks eile pakikest Ivi kohvi saanud, oleks me täitsa tühjade kätega pühapäevasele valimispäevale vastu läinud. Isegi kesikute hääletoru pole meie postkasti maandunud.
Tõsi, eile kuulsin, kuidas pojaraas vapralt leelotas, et ütsmeelne, ütsmeelne. Keskerakond, kes siis muu. Fui, ma ütlen.
Eowyn posted @ 08:49 - Link - kommentaarid (22)

26 Veebruar 2007
Pikkadest juhtmetest
Üks paar nädalat tagasi tegin ma oma hommikust ringkäiku internetis, kui mu netisirvija gogo.ee aknakeses oli kiri, et võitjad on välja loositud. Klikkisin sinna, lugesin ilusti külje läbi ja surfasin edasi. Käisin mõnes blogis ja siis hakkas midagi kuklas tiksuma. Et seal küljel oli üks tuttav nimi. Et seal küljel oli lausa päris tuttav nimi. Nuvot, ja nii ma siis võitsingi pisikese digifotoka.
Foto NAGI's: fotikas
Enam ei saagi mu kohta öelda, et olematu võiduõnnega persoon. Ma nimelt pole mitte kunagi varem mitte midagi võitnud.
Tegelikult mõtlesin ma juba ammu, et üks selline pisike riistapuu võiks elamises olla. Oma kännut ei raatsi ju kuskile sauna- või muiduprallele kaasa vedada, aga pisike fotokas mahub kenasti taskusse või kotti ja lihtsalt vaatamiseks saab sellega päris ilusaid pilte teha. Jõuluajal valisin isegi väikese pildimassina välja, aga raha sai enne otsa, kui selle ostmiseni jõudsime. Igatahes olen ma väga õnnelik ja tänulik. Aitäh.
Ja eelmisel nädalal ostsime viis Bingoloto piletit, elus esimest korda. Uraaa-uraaa, ühega võitsime 126 krooni, nii ei jäänud päris roppu miinusesse.
Et mu blogi täitsa muujutublogiks ei kvalifitseeruks, pean märkima, et käsitöötan ikka ka. Peamiselt harutan. Alustasin tütrele kampsi kudumist. Urr, see peenike lõng ja need peenikesed vardad on üks rist ja viletsus, kahtlustan ennast juba tükimat aega varjatud masohismis. Võib vaid ette kujutada, kui õnnelik ma olin, avastades pärast kolmepäevast ränka kudumist, et kampsunil on keerd sees. Ausõna, mina ei tea, kes selle sinna tegi. Igatahes tõmbasin oma esimeselt ringselt kootud kampsunilt vardad seest välja, harutasin vaikselt ropendades (kõvasti ei või, need väiksed kõrvad kuulevad imehästi) asja üles ja alustasin uuesti. Nüüd teen nii, nagu vanasti tehti, et alustuseks esimene, siis tagumine tükk ja lõpetuseks varrukad. Kampsuniteemalist soigu kuuleb selles blogis raudselt veel, sest esitükist pole poolgi veel valmis. Aga ilus tuleb ta küll. Kirun juba vaikselt, et veidi rohkem silmi vardale ei pannud, oleks öelnud pärast, et ups, veidi suur sai. Ja oleks kampsiku suurema kärata endale hiivanud.
KataP niäitab foorumis aeg-ajalt oma kriminaalselt ilusaid ehteid. Lugesin ta postid ette- ja tagurpidi läbi, surfasin veidi netis ka ja kukkusin pärleid niidile lükkima. Kolm tundi tubli tööd päädis järjekordse nutu ja halaga. Võtsin liig peenikese niidi heegeldamiseks. Loomulikult harutasin asja üles ja käisin täna poes. Paksema heegelniidi järel. Ei mina jonni jäta.

Eowyn posted @ 15:40 - Link - kommentaarid (10)

25 Veebruar 2007
Lastest
Lapsed on elu õied, eksole. Vahepeal tundub küll, et haisulille omad, aga enamasti ikka siuksed õrna kannikese moodi.
Me panime mõni nädal tagasi puhtad sokid jalga, tõmbasime kammi läbi juuste ja läksime lasteaeda arenguvestlusele. Viis minutit enne minekut tuli meelde, et lasteaiaõpetaja andis n-ö tutvumiseks ja läbitöötamiseks paberikese ka. A see elu, eluke on nõnda kiire, et paber oli korralikult köögiriiulisse torgatud ja ega see viieminutiline paanika, et appi, kui palju küsimusi, nüüd asja päästnud.
Igatahes sai pärast tunniajalist vestlust selgeks tõsiasi, et meil on täiesti tubli ja traksis poisslaps. Väike juht ja organisaator (tõsi, ma oleksin üllatunud, kui meile oleks vastupidist väidetud) ja igavesti tore sell, kes pakub oma kasvatajaile üha ja ikka põnevaid elamusi. Nt on meie lasteaias kombeks, et üks kasvatajaist töötab hommikupoolikul, teine tegeleb lastega õhtul. Vahetus on laste lõunauinaku ajal. Ja ju unustas hommikune kasvataja öelda, mis seisus lapsed magama läksid. Igatahes sai armas ärataja tõelise kreepsu, kui ta (arvates, et meie poja on koos teistega juba kempsuringil) voodist tekki tõmmates leidis eest kaks sulnilt võrksukisse kängitsetud jalga. Pojaraas oli hommikul kapist mu roosa ja musta pitspõlviku kaasa nihverdanud ja keeldus ilma nendeta magamast.
Laused, mis kasvatajad meile lõpetades ütlesid, panid aga mõtlema. Päris täpset sõnastust ma ei mäleta, aga mõte oli selles, et nad oleksid ise hea meelega lapsed kodus, kus neil lubatakse olla lapsed. Maailma avastada ja laps olla.
Jeah.
Enne seda, kui me üldse hakkasime lapsevanemaiks, jalutasime me Tartus Toomel ja rääkisime. Et millised vanemad me oleksime, sõnaga, millist elu me oma lastele tahame. Mind pole eluski füüsiliselt karistatud (jätan meelega välja selle ainuma korra, kui ema puulusikaga vastu mu taguotsa laksas, sest tal oli selleks tuline õigus: värskelt load saanud naga võttis ema tuttuue auto ja läks proovima, kui kiiresti see kihutab. Kihutas küll, 170 km/h. Jala võttis värisema ja mõistuse pani pähe, üle 110 km/h (nt suvel kiirteel) ma nüüd ei sõida).
Ei karista me füüsiliselt oma lapsi ka. Tütrega pole selleks kunagi põhjustki olnud. Nii head last ma teist ei tea. Ausõna. 100 protsenti puhast õnne ja rõõmu (tõsi, see ports kohusetundlikkust, mis temas on, tekitab vahel hämmingut, kellelt see ometi päritud? Päris kindlasti ei nutnud ma külmapüha hommikul kurbusest, et appi, ma ei saa täna kooli.)
Igatahes ei suutnud ma kunagi mõista neid vanemaid, kes pidid enne portsu rahusteid neelama, kui oma lapsest kõnelda said. Küll tegid nende lapsed ühistranspordis kunsttükka, küll ribastasid tapeeti, küll lõhkusid riideid, küll naeratasid juhuslikult kohatud mammile oma paarihamabalist naeratust ja puistasid seejärel välja oma sõnavara pärlid. Need ropumapoolsed.
Päris kindlasti ei suutnud mu tuttavad mõista ka meid. Et mida me ometi möllame ja asjatame, sätime lapsele klotse ja puslesid pihku, loeme raamatuid ette, laulame ja leelotame. Miks me teda igale poole kaasa veame. Ja miks me ometi alati nii rahulikud oleme. No mida karjuda lapsukese peale, kes on paist paim?
Pärast paarikuust tutvust oma pojaraasuga pidin mõnedki asjad ümber hindama. Krutskivend temas andis endast märku ikka väga aegsalt. Küll sai ta mingite kunstnippidega kätte oma mähku ja plötserdas selle sisu endale pähe. Küll andis ta valjuhäälselt märku, kui talle seltskond parajasti ei meeldinud või temast piisavalt kiiresti välja ei tehtud. Kui ta juba kõnelda oskas, teatas ta ühele mammile rõemsalt, et tädi, sa oled vist lollatas. Uh, hea, kui mõni täht veel päris selgelt ei kosta (meil pole veel k tähte tulnud), tädi naeratas kärus turnivale pojale vastu, tegi pai ja jalutas edasi.
Igatahes on põnevust palju. Nii rahulik, kui aegade alguses, ma päris kindlasti pole. Ju see on selle igikestva põnevuse süü. No püüa rahulikuks jääda, kui õhtul pärast hullult väsitavat päeva voodisse vajudes saad kreepsu. Pisikeste püssimeeste vägi, täägid taeva poole, oli aegsalt valmis seatud. Ma tean, et ta lihtsalt unustas, aga seegipärast lased oma sõnavara mahlakaimail paladel kõlada. Või see, kui su heegelhark on valge plastiliiniga kenasti kokku mäkerdatud. Püsse tuleb ju õlitada. Või see, kui ta laseb meie koertebande välisuksest välja ning kommenteerib: “Tutsud tahavad ju joosta ta.” Ja siis sa jooksed võidu oma penidega. Spurdid, lühikesed püksid ja kummikud jalas, ega hooli, et väljas on paarkümmend kraadi külma. Külarahvas tuleb ometi atakist (selle saaks ma ka, kui kaks ülisõbralikku, paraku ka päris kogukat klemmi mind noolima tuleks) päästa. Ja muidugi ei suuda sa sportimast saabudes oma pojaraasu tänada, et ta oskas sellise meeldejääva viisi pühapäeva pärastlõuna sisustamiseks valida. Soojendad oma külmund kintse ja sisistad hammaste plaginal, et sssseda mmmmeee vvvveeeel vvvvaaaatame.
Aga sellised asjad ununevad. Eriti siis, kui su pojaraas ütleb sulle kelgumäel, kui oled kelgu vedamisest rohkem kui rihm (higimull nina otsas ja rabandusest sekundi kaugusel): “Sa oled minu almas ilus emme.” Lapsed, nemad räägivad ju alati tõtt Ja enamasti on nad tõesti kannikese moodi. Ilusad, armsad ja õrnad. Nii sa siis vaatadki kõiki neid tittesid, kes su sõpradel-sugulastel sündinud ja suu jookseb vett.
Foto NAGI's: latsed



Eowyn posted @ 18:07 - Link - kommentaarid (17)

24 Veebruar 2007
Täiesti sillas
Ma olen täiesti sillas, no Evelin Ilvese kleit pani suunukast ila jooksma. Ja ma pole kunagi olnud kleidiinime.
Rohkem ei pläkuta, sünnipäeva ju vaja pidada. Õnne meile kõigile
Eowyn posted @ 21:19 - Link - kommentaarid (6)

23 Veebruar 2007
Retroreede
Ma olin eile õhtuks läbi nagu läti raha. Viimasel ajal on tööd kuidagi palju ja vaba aega seetõttu ekstravähe. Isegi söögiteoks pole aega olnud, käsitööst rääkimata.
Aga juba tänane hommik algas paljutõotavalt. Meie pisike disainer istus köögilaual, käärid ja suure õe valge sokk käes ning nüsis mõnuga. Viimase paari kuu moeröögatus on meil sokid. Kõikvõimalikud sokid kõikvõimalikes kohtades. Nt käes. Peas. Kaelas. Jalas on need harva. Täna siis olid: Foto NAGI's: disainer
Veidi suurem disainer nikerdas samal ajal plastiliinidega. Ma, va kade, ei raatsi neile Cernitit ja Fimot veel kätte anda, need on emme mänguasjad. Nii ostsin Maksimarketist portsu plastiliini, mida nüüd võib kõikvõimalikest ja –võimatutest kohtadest leida. Kempsus oli prill-laud ka ilusasti roosasid plastiliininöpse täis kleebitud.
Igatahes valmis meil ennelõunal perekond. Ema (pildil keskel) hoiab süles titat ning teistel silma peal. Vasakul on isa (tähelepanu pärlitega kaunistet pükstele ja moekale kassile), paremal pere vanem laps. Nu ma igatahes nõnda vinget peret valmis ei teeks:
Foto NAGI's: sassu1
Keskpäeval võtsin oma mänguasjad välja. Aga nostalgik, nagu ma olen, hakkas mul Cernitist kahju. Et nüüd puhuvad Fimo-tuuled ja Cernit kõigil nurka visatud. Ei võtnud mina täna Fimot.
Rullisin ja mätsisin ja nikerdasin retrohõngulisi ruudukesi, et endale suveks kaelakett teha. Kolmnurksetest saab tütretirts ehk käevõru.
Tõsi ta on, et Fimo on ergum ja kirkam, ja küpsemine ei muuda seda tumedamaks. Aga mu retroruudukeste jaoks passis Cernit ka imehästi:
Foto NAGI's: retro1
Ja et retrotuuled nõnda kõvasti puhusid, lõin seejärel portsu pärmi kaussi ja tegin tainast. Krentul olid blogis isuäratavad kaneelisaiad. Tema retsepti järgi tegingi. Nämmad said:
Foto NAGI's: sai
Enda jaoks panen kirja, et alustasin tütrele kampsikudumist. Hirrrmpeenikesest lõngast ja nr 2 varrastega. Ma pole tõesti enam päris kindel, kas ma selle suure töörabamisega oma arunatukesele liiga ei teind.

Eowyn posted @ 20:03 - Link - kommentaarid (9)

21 Veebruar 2007
Ood Mannule

Alul mõtlesin, et kirjutan pika jutu sellest, kuidas ma läksin kord aegu tagasi Jõgevale. Tööasjus. Käisin Mannul ka külas (naised, lugege märtsikuu Eesti Naist, seal palju põnevat ).
Ja et ta elab jätkuvalt Jõgeva kandis ning mul sai villaloor otsa, palusin tal nüüd mõni päev tagasi vabrikust läbi hüpata, et ehk saab ta mulle mõned rullid posti panna.
Siis mõtlesin, et kirjutan pika jutu sellest, kuidas inimestele meeldib head teha. Kurtsin mina ükspäev msn-is, et näed nüüd, mida tähendab aeglane reageering, sõbrapäevakingiüritusest jäin kõrvale. Ja täna tuli postitädi hirmsuure pakiga. Mannult. Heiet ja villaloori sain. Ja Mannu, naljanina, keeldub mulle ütlemast, mitu raha tal vabrikus kulus. Et hiline sõbrapäevakink.
Foto NAGI's: heie1
Ja siis mõtlesin, et äh, ei kirjuta ma midagi sellist. Vaid ütlen ainult: Ma olen hirmus rõõmus, et mul on õnn Mannut tunda.
Eowyn posted @ 17:43 - Link - kommentaarid (12)

17 Veebruar 2007
Fimo
Et kellelgi ei tekiks väärarusaama, siis panen siia must-valgele kirja, et lollused ja ajaraisk on meie peres rangelt ainult minu teema. Viimasel ajal mul lihtsalt juhtub igasuguseid asju. Enne, kui ma kreemidega mäkerdasin, tundsin, et kõrv läks lukku.
Mul on varem ka läinud, nt basseinis, kui vesi kõrva läheb. Ja see tunne, kui kõrv lõpeks lukust lahti, on niivõrd õnnis, et ega ma suurt mõelnud enne tegutsemist. On ju selgemast selgem, et kui vett kõrva pihustada (basseini polnud parajasti käepärast), siis mingil hetkel tuleb see sealt jälle välja ja kõrvgi ehk on oma normaalses olekus tagasi.
Seda mingit hetke, kus vesi rõemsalt kõrvast välja voolab, ootan praeguseni. Olen ära kannatanud kõik nöökivad hüüatused (appikene, ma ei või, mulle vahel tundus juba, et mu laps on täitsa täisealine; kullake, kas sul tõesti midagi muud teha polnud jne jne), proovinud pea peal seista (täissaledal naesterahval, kes viimati ajas koivad taeva poole aastat kümme tagasi, pole see teps mitte kerge) ja ühel jala hüpata. Igatahes loobun ma varsti oma punasest juuksevärvist, sest blondismi ei peida miski.

Aga tänase päeva 10 punkti lähevad Eesti Postile. Jah, ma olen jätkuvalt vihast lilla, et nad jõuluajal jokutasid mu pakiga nii kaua, et armas pakisaaja sai kingi kätte siis, kui pühad ammu läbi, aga täna see ei loe. Olin just pojaraasu saanud lõunaund magama ja kablutasin kööki, juuksed peas püsti (nu magamajäämisrituaal meil selline, et poja keerutab sõrmi mu juustes), kui koputati. Viimati käis sellisel ajal üks naabrimeestest. Ütles, et tema on meie majast mööda sõites ikka vaadanud, et meil on ilus trepp, et kas ta saaks seda ehk vaadata? Aga et naabrinaine (ehk siis mina) maadles parajasti ühe artikliga, miska ta polnud jõudnud peale ihupesu suurt midagi selga panna, pomiseti naabrimehele läbi ukse, et olge armas ja tulge pühapäeval tagasi. No muidugi ta ei tulnud.
Täna ma riskisin, tõmbasin ukse lahti ja voilaa: neljapäeval Helmehaldjast tellitud kraam nagu nipsti kohal!
Foto NAGI's: komm1
Fimo on tore materjal. Et mul oma vett täis kõrvaga nagunii õuesolekust suurt välja ei tulnud, näppisin kile pakikestel ümbert ära ja mäkerdasin mõnuga. Et homme meil vanaemal sünna, siis sihtotstarbeliselt.
Egoistlikult lasin käiku oma lemmikvärvid, rohelised ja pruunikarva. Osa helmeist jääb ikka endale ka, eks näis, mis ma neist teen.
Foto NAGI's: kommid2
Võrreldes Cernitiga on Fimot mõnusam töödelda, Fimo Soft on tunduvalt pehmem (isegi harjumatult pehme), ja Fimo Effect sädeleb ilusti. Pärast küpsetamist jääb sädelus kenasti näha ka. Värvid sulanduvad mõnusalt kokku. Enne vorstikesest jubinate lõikamist tasub “vorst” mõneks ajaks külmkappi panna.
Foto NAGI's: kee2
Eowyn posted @ 20:54 - Link - kommentaarid (15)

Noorus, ae, ae!

Mina kui pealt kolmekümnene naesterahvas vaatsin, et põgenevale noorusele on viimane aeg jalg ette panna. Plärtsatagu või näoli porri, peaasi, et veidukeseks veel siia jääb.
Pori pidigi kasulik olema. Tõmbab ehk kortsud kukla taha või silub mingil teisel moel näonaha siredaks. Igatahes ehmusin ma eile nägu pestes peeglisse vaadates. Et halloo, kes see mutt meite elamisse saabunud on? Täitsa võõras.
Täiesti kurblik, aga seni on nooruse eest hoolitsemine piirdunud regulaarse saunatamise ning mõne korraga kosmeetiku juures. Ajakirjade iluküljed olen seni täiesti vastutustundetult tähelepanuta jätnud. Nüüd lappasin tagantjärele ja sain kreepsu. Hirrrrmus, mis see ilunõudlemine maksab.
No kingiti mulle sünnipäevaks juuksehooldusvahendid. Armas kinkija polnud mind tükk-tükk aega näinud ja oli jahmatusest keeletu, sest mu poolde selga ulatunud blond juuksepahmak oli deformeerunud pruuniks ja seejärel taandunud mõneks punaseks karvaks kuklapiirkonnas. Ta oli investeerinud blondide juuste turgutajaisse.
Äh, võtsin turgutajad juuksevärvist hoolimata kasutusse. Tunnistan ausalt, et peale himuralt magusa lõhna seal suurt pole. Nüüd siis sain teada, et kogu see krempel maksab jube palju. Aga ega see teadmine mu arvamust muuda.
Korralikku näokreemi mul pole. Suure tuhnimise peale leidsin ühe eelmisel aastal meeleheitehoos osetud potsiku. Mäletan selgelt, et ostsin selle päeval, kui õde oma “kaasavara” peoleminekuks valmistudes laiali laotas. Liialdamata võib öelda, et tema asjadega saaks kõik meie küla mutid põsed roosaks vurfitud.
Ühe hirmvana näomaskinätsiku leidsin ka. Kui tuhmunud kirja uskuda, siis passib väsinud näonaha turgutuseks ja annab jõudu, et särada. Igaks juhuks ma seda endale peale ei määrinud, sest sellesama tuhmunud kirja juurest leidsin kuupäeva, nätsik on rohkem kui kuus aastat vana.
Vähemalt huulepulgad on mul värsked. Hügieenilised ja puha. Värvi nad küll ei anna, aga enesetunde teevad heaks.
Igatahes teostasin täna maksimarketis söögi järel käies sealses kosmeetikaletis inventuuri. Enne seda rebisin oma ajakirjadest välja need pildikesed, kus kortsusilendajate pildid peal, sest nagunii läeks mul kreemikese nimi enne koduuksest väljaastumist meelest.
Saagiga ma siin kekutama ei hakka, aga kui ma kunagi mõnd oma kuduüllitist presenteerin, siis ärge imestage, kui pildilt vaatab vastu tundmatuseni noorenend naines.
Ja pärast seda, kui ma kogu krempli ülestikku endale näkku määrisin, vaatas mees mulle tükk aega otsa ja küsis siis, et oot, sa oled vist juukseid värvinud?

PS. Köha pole vaatamata ohtrale küüslaugutarvitamisele taandunud. Aga ma olen jätkuvalt optimistlik. Ja aitäh kõigile heade soovide eest! Tõsi, sauna ma täna ei lähe. Aga see saunapilt lihtsalt sobib siia.
Foto NAGI's: korts

Eowyn posted @ 09:36 - Link - kommentaarid (15)

16 Veebruar 2007
Maa külmund ja kärss kärnas

Nädala algul tundis keegi oma blogis heameelt selle üle, et nädalavahetus möödas. Ma tunnen nüüd heameelt, et see nädalake hakkab mööda saama. Alates eelmise nädala lõpust on mu töid-tegemisi saatnud prõgisevalt kuiv köha, see on nüüdseks arenenud jubevastikuks köhaks.
Täiesti minulikult olin selleks nädalaks plaaninud hirmsa hulga tööd. Esmaspäeval mitu kohtumist, teisipäeval möllasime rohkem kui pool päeva, et autokauplust filmida, kolmapäeval ka mitu kohtumist ja neljapäevaks olin läbi kui läti raha. Nina tilkus, köha võttis hingetuks ja tööasju ajama minna oleks olnud ülim kuritegu. Pisikupommiterrorist või nii.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, ma pole ometi mingi maa-külmund-kärss-kärnas-tüüp. Sest küll see tervis ka tuleb, kuhu ta pääseb. Vaid hoopis sellest, et ma sain oma vesti valmis!
Foto NAGI's: vestvalma
Tõsi, juba nädal aega tagasi ja tibake suurema, kui mulle paras oleks. Õigupoolest mahuks sinna poole priskem mina sisse. Ülesharutamisele ta siiski ei lähe, proovin hoopis, ehk kannatab seda vanutada ja nii veidu väiksemaks muuta. Sest rohekirjud värvid, need on mu lemmikud. Teine variant on ka: kinkida vest emale. Aga kui talle mainida, et mulle sai vest veidi suur, et ehk tahad endale, vastatakse kindlasti, et appikene, ega ma ometi oma tütrest suurem ole. Proovida muidugi võib
Selle veerandtunni, mis mul õnnestus eile ärkvel olla, veetsin Helmehaldja lehel surfates. Ausalt, mu nohuvõetud nina venis järjest pikemaks, no on alles ilusaid värke seal. Ja ma vist läksin tellimisega tiba hoogu, aga keda see raha enne õnnelikuks teind on? Pealegi, palavikus peake genereeris ideid õhtul sellise hooga, et tegevusplaan on kuni hilissügiseni paika pandud.

Eowyn posted @ 11:35 - Link - kommentaarid (9)

11 Veebruar 2007
Esimene õmmelus uue massinaga
Otsustasin, et sel nädalavahetusel ma (palga)tööd ei tee. Vahel on küll tore, kui ühtki tundi tuluta eal ei kuluta, aga veidi peab olema sellistki aega, kus tunned lihtsalt olemisest mõnu. See nädalavahe läks igati asja ette, ma olen suurest mittemidagitegemisest lausa väsinud.
Tänu lebonädalavahetusele sain lõpuks oma uue overloki ära proovida. Niidistamine polnudki teab mis raske, ja õmblus jääb ilus.
Meheema andis mulle tükk aega tagasi kangajuppe. Sihtotstarbeliselt. Nendest saavad söögituppa toolikatted. (Ma ei teagi, kus mu mõistus oli, kui me neid söögitoa toole valisime. Kooslus väikesed lapsed ja valged katted pole eriti mõistlik. Õnneks on katteriie kergesti puhastatav.)
Igatahes õmblesin esimese soojaga kaks kattetoorikut valmis. Õmblused õmblusteks, aga täitsa rahul polnud. Tikkisin pool päeva ja tulemus on hoopis põnevam. Teha oli ka mõnus. Ainus tilk tõrva meepotis on asjaolu, et mitme ühesuguse asja järjepanu nikerdamine pole minu jaoks. Ja ma kohe üldse mitte ei taha mõelda sellele, et katet ootab veel viis tooli. Hirmus hea, et me tol korral kaheksat tooli ei ostnud. Foto NAGI's: toolikate2
Foto NAGI's: toolikate1
Eowyn posted @ 20:08 - Link - kommentaarid (7)

10 Veebruar 2007
Sõltuvused
Avastasin enne, et sõltuvused päranduvad. Kõlab naljakalt, aga nii see on.
Ma olen raamatufriik. Eks seepärast, et meil kodus loeti palju. Ja nüüd märkasin (rõõmuga!), et me pisike 8aastane tütar on ka. Kodustet lasteraamatud on läbi loetud, nüüd laenutab järjekindlalt kooliraamatukogust.
Tänu talle avastasin mõnusalt humoorika ja laheda kujundiloomisoskusega uue tegija meie lastekirjanduses, Kristiina Kassi. Kasperi ja viie targa kassi lugu ning Samueli võlupadi on hooga loetavad ja mis peamine, naljakad. Üksjagu teravad ka, ega lastele peagi alati ninnunännut pakkuma.
Ma vist loen liiga palju lasteraamatuid, aga mulle meeldib ilus ja hea, nagunii on kõike muud siin ilmas liigagi palju. Lindgren, Raud, Pervik ja veel need kümned ja kümned, kes kohe hooga meelde ei tule. Enne, kui pojaraasu päevaund magama panin, lugesin talle Vahtramäe Emilit. Vist sain lausa peatüki loetud, sest kui ärkasin, oli sõrm jäänud kenasti kahe peatüki vahele pidama.
Töötegu meeldib mulle ka (kahtlustan tugevat sõltuvust ).
Ja käsitöötamine. Mmm.
Tundub, et eeskuju nakkab. Saaremaa-mamma kinkis meie tirtsule Manni lapsukese. Ja eile, kui susse viltisime, hakkas tal vist mõte idanema. Igatahes kodistas ta täna hommikul ülevalt oma toast alla, ehteraamat näpus. Küsis sussiteost üle jäänud villaloorinutsaku endale, mässis sinna teist karva heiet ümber ning läks vannituppa. Ausalt, ma olin täiesti sõnatu, milline püsivus! Kõik nutsakud veeratas ta kenasti palliks, sättis pliidiveerele kuivama ning oli silmanähtavalt endaga rahul.
Foto NAGI's: sasupallid
Nüüd õhtul kraamis oma pärlid, niidid ja värgid välja (tubli tips tellis jõuluvanalt käsitöökohvri. Päkapikk käis ehitupoes, tõi sealt kohvri, ostis lõnga-niidipoest kohvri kraami täis ja laps oli hirmus õnnelik). Ja nüüd on meil lapsel esimene päris oma tehtud kaelakee:
Foto NAGI's: sassukee
Tundub, et käsitöösõltuvus hakkab vaikselt teistelegi külge.
Loodetavasti ei nakka Isetegija-sõltuvus, ei jaksa ju kogu aeg arvutissepääsu pärast kah kraagelda.

Eowyn posted @ 18:35 - Link - kommentaarid (12)

Esimesed sussid

Ma olen mitu aega Sussimemme blogis käinud jalavarje imetlemas. Ilusad ja soojad tunduvad. Eile oli aeg lõpuks küps, et tema hea õpetuse järgi ise sussitegu järele proovida.
Nalja on selle tööga nabani: et parajat šablooni elamises polnud, mässisin laste põrandamatist näpatud tähejuppidele kile ümber, kerisin villaloori selle peale ning tütre katkisest sukapüksist lõikasin sääreosa kogu seda kupatust kaitsma. Kogu pere käis kordamööda peumasina juures uudistamas, et mis seal sees sünnib. Peale punasekirju vee polnud suurt midagi näha, ausalt.
Kui massin vilditeoga valmis, hakkasin vildijuppi oma jala järgi vormi ajama. Muudkui seebitasin ja patsutasin ja silusin. Lapsed assisteerisid, st ulatasid kordamööda seepi ja vett. Viimane tekitas küll paraja kaose, aga lõbus peab ju ka olema. Poja on mitu päeva kodus haige olnud, sai ta ka veidi vaheldust sellele tüütule kraadimisele-rohuvõtule-ninanuuskamisele.
Pärast patsutamist loputasin sussid ära ja jätsin ööseks ahju najale kuivama. Et meil tütrega üsna ühesuurune jalg, panin ta kummikud vormiks sisse. Järgmisele sussipaarile tuleb villaloorikihte rohkem panna, esimesed tulid na õhukesed. Aga ma olen täitsa rahul:
Foto NAGI's: suss




Eowyn posted @ 12:11 - Link - kommentaarid (14)

09 Veebruar 2007
Soe
Ma pole kunagi varem eriti suur ahiküttesõber olnud. Keskküte, see on ju mõnus. Ise ei pea lillegi liigutama ja toad on soojad. Aga ajapikku hakkavad keskkütte “lisahüved” ehk siis kuiv õhk ja reguleerimatus (kui kõrvalkorteri mutikesed ikkagi ütlevad, et nendel on liig soe, keeratakse küttekraan kinni) painama.
Igatahes olin ma meie uues kodus alul suht skeptiline. Et kütmine, see on rist ja viletsus. Ja kes see kõik need puud tuppa veab? Ning selleks, et neid puid oleks kuskilt vedada, tuleb puud riita panna. Ja kuskilt tuleb see riidamaterjal ju hankida.
Aga mida päev edasi, seda mõnusam on. Väljas on meil nii külm, et maja seinalauad pauguvad, lastel koolist külmapüha. Ja toas on mõnus. Nii soe, et ole või paljajalu. Ja tegelikult pole see kütminegi väga raske. Lööd ahju puid täis, veeretad tooli ahju manu, kerid ennast selles kerra ja elu on lill.
Õues on praegu nii ilus, et lausa valus on vaadata:
Foto NAGI's: lumi
Kass trotsib meil täna külma: huika palju tahad, tuppa ei tule. Naudib talverõõme vist:
Foto NAGI's: kass
Ma olen vist pentsik, aga mind sunnib see külm rohkem inimesi vaatama. Ja veidi muretsema, kuigi ma ütlen endale küll, et pole minu asi, mis on võõrastel seljas või jalas. Ometi teeb nukraks, kui näed lasteaias, et põnnil on jalas õhukesed niidisokid ja kummikud. Või teel lasteaeda jääb bussipeatuses silma palja peaga tüdruk. Ja bussi tulekuni on kõva veerandtund. Et ma nagunii plaanisin linna sõita, kutsusin piiga autosse. Üks vanapaar sai veel tee pealt autosse palutud, mida ma ikka tühja autoga sõidan, eksole. Neil sai hea ja soe. Mul ka. Vahel on seda tunnet, et südamel on soe, kohe hädasti vaja.
Eile alustasin oma vesti kudumist. Ma olen täiesti armunud sellesse lõnga, mmm, imeilus: otse loomulikult rohelisekirju ja mõnusalt soe. Katia Mexico siis tal nimeks.
Foto NAGI's: vest


Eowyn posted @ 11:30 - Link - kommentaarid (16)

06 Veebruar 2007
Tibinast ja suuskamisest

Tibin (8aastane) sai endale uued suusad. Käisime kõik koos valimas ja puha, et ikka saaks valged saapad ja punased suusad. Suusariietust nõuti ka, aga ma ei murdunud ahastavatele karjetele (stiilis et "kõigil on ja kuidas siis mul pole") vaatamata.
Ja pani siis tibin endale suusad alla, kulges hädaliselt meetrit viis ja ohkas siis sügavalt: "Ma ei saa aru, mida nad ometi selles suusatamises leiavad."
Eowyn posted @ 17:02 - Link - kommentaarid (9)

Meestekad, vol1.

Lõpeks on need mu elu esimesed meestekindad valmis. Ikka rohelised.
Foto NAGI's: ag
See vabatikkimine on niivõrd isuäratav, et kuskil mõnd tühjana tunduvat lapikest nähes hakkab mõte tööle ja nii ma olen siin ehitanud õhulosse. Et tikin toolikatted. Ja asi siis need kardinadki kirjaliseks muuta ole. Vaatab, milline nendest pöörastest plaanidest teoks saab.

Eile sain endale uue mänguasja: overlokmasina. Ma olen seda ihalenud vast nii aastat viis kindlasti, kui mitte sutsuke rohkem, aga raha on alati millegi muu peale kulunud. Lõpuks on ta mul olemas. Ja nüüd ma käin ümber massinakasti, vaatan siit- ja sealtpoolt ja ausalt, paitamisest on vaid natu-natuke puudu
Eowyn posted @ 08:47 - Link - kommentaarid (25)

04 Veebruar 2007
Näitus
Foto NAGI's: uba1
Ja sõnu polegi vaja...

Muidugi oli Uba see, kes teistega ühes rivis, ninad kohtuniku poole reastet (ehk siis vasakule), seismast keeldus.
Viskas Foto NAGI's: uba2 oma neli käppa taeva poole ja viuksus suurest õnnest. Kes siis ei tahaks saalitäiele esineda, eksole?

Jah, seal perenaise põsel pole mitte rohkelt ruuži, vaid veiduke õhetus, kuna selline ports tähelepanu polnud teps mitte oodatud. Aga vaatamata sellele ning mitte just väga esinduslikult käitunud koerale, oli hirmus tore päev. Kohtunik teatas, et Uba on suurepärane ja kinkis talle roosa roseti (tähistab hinnet “suurepärane”). Ja mis saab mul olla selle vastu? Muidugi on meil suurepärane koer.
Ja veel – pisike pai ka mu teisepoole aadressil. Ehk nagu mu ema ütles: ta ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes teaks mõnda meest, kes oleks nõus ärkama hommikul kell pool neli, sõidutama oma hullu naise koos koeraga läbi tuisu ja tormi päälinna, et need saaks tüünelt mööda näitusesaali vurfida.


Eowyn posted @ 19:59 - Link - kommentaarid (14)

02 Veebruar 2007
Mis teeb lapse meele rõõmsaks?

Foto NAGI's: akinnas
Muidugi see, et ema enam ei koo. Vaid nüüd mõtleb, pea paistes, mis nipiga need kindatoorikud ägedaks saaks.
Nii kaua pole ma vist kunagi ühtki kindapaari kudunud – nädalat paar tekitas see rohelisekarva heidenutsak, millel vardad ammu sees, süümepiinu. No et kuidas sa alustad ja lõpuni ei tee.
Üleeile siis võtsin ennast käsile, vaatasin Kondikest ja kudasin. Ma olen täiesti rahul, et nädala algusots pakub sellises koguses krimiseepe. Olgu pealegi, et varsti on igal osariigil oma CSI, põnev on ikkagi.
Ehk millalgi saab need hiidsuured kindad normaalsuurusesse vanutada ja meesterahvale sobiva nänniga katta.
Praegu aga tuleb päeva rosina juurde asuda, homme läeme noorema kutsiga näitusele rahvale nalja tegema (brr, täna üritasime seismist harjutada (nagu me viimased paar nädalat oleme söögi alla ja peale teinud) ja mees ütles seda seismiskomejanti kommenteerides, et ee, ta vist ootab meid autos ).
Päeva rosin on “käsitööga” sisustet tunnike: koerapesu, föönitamine ja kammimine.
Ee, ja ma üritan ikkagi mõelda, et ma olen normaalne. Peaaegu
Eowyn posted @ 20:24 - Link - kommentaarid (3)