Törts käsitööd

Käed rüpes istumine pole minu moodi. Vaikus blogis ei tähenda, et miskit käsitöölist sündinud poleks. Ikka on.
Näiteks selline kott:

Tegemisõpetuse leiab tuliuuest Eesti Naisest.
Muster pärit "Pitsilistest koekirjadest".
Kuldset sügist!

Ohhi ja Ahhi riiul

Kui sul on lähedaste armsate inimeste hulgas siuksed kanged hinged, nagu Ohh ja Ahh, võid olla kindel, et igav ei hakka sul iial.
Näiteks helistab Ohh õndsal pühapäevahommikul ja teatab rahulolust pakataval häälel, et nende riiul sai valmis. Ei häiri teda see, et kell on häbitult vähe (vanal inimesel läheb ju uni varakult ära) või et telefonile vastaja (ehk mina) kähiseb eriti unise häälega. Nende riiul sai valmis. Oma väikeste kuldsete kätega tegid.
Hurraa igatahes.
Väga uhke riiul on.


Aga mitte see riiul pole tänavuse suve suurteos.
No vaat, kui eluke veereb kenasti ning naabritädi lehm lüpsab eriti rammusat piima, pole midagi imestada, et kõik need kalorid, mis suust sisse pistetakse, ei lahku sündsalt sealt, kust need lahkuda võiks. Nemad jäävad paikseks.
Ning Ohh ja Ahh muutusid üha pringimaks. Põsed punased kui ladvaõunad ning palged siledad. Ei ühtki kortsu. Kui panid sirkli keset nina, said ilusa ümmarguse sõõri tõmmata. Meil oli juba plaan nende talule uus nimi panna. A see oli üks ebasünnis plaan ning lähemalt sellest ei räägi.
Igatahes ei märkand Ohh oma paisunud gabariite enne, kui läks ühel päeval aita mingit tööriista otsima. Seal oli kellegi kuri käsi pihustanud makrofleksipudeli seinale tühjaks.

Või vähemalt nii Ohhile tundus. Ja läks tema lähemalt vaatama seda tompu. Kohe lausa sõrmega katsus. Ja siis nägi, et pisike helikopter võttis otsustavalt sealt tombusuust suuna tema poole. Vaablane!
Ohh surus end maad ligi madalaks. Aga see koht, kus jalad ja selg kokku saavad, jäi ikka põrandast ähvardavalt kõrgele. Kohe nii kõrgele, et Ohh pidas kavalamaks jooksu pista.
Tjah.
Kui sa oled uksest sisse astunud külg ees, sest otse lihtsalt ei mahu, tuleks sealt ka väljuda sel moel.
Aga Ohhil polnud aega.
Vaablasest sai ta lahti. Uksepiitadest ka.

Igatahes nüüd on Ohh ja Ahh ennast käsile võtnud. Söövad hommikuti putru, kablutavad kepikõndi teha ning naabritädi lehma rammusat piima joovad jao pärast. Ohh ja Ahh on nüüd saledad.

Tere!
Mina olen Eowyn. Ma ei kirjuta teile päris esimest korda, küll kirjutan pärast pikemat pausi blogisse esimest korda.
See paus oli üks kentsakas paus. Mõtlesin pikalt, kas ma enam üldse blogin. Milleks ma blogin? Kellele ma blogin?
Päris selgeid ja üheseid vastuseid ma ei leidnudki. Küll ma mõtlen edasi, vahepeal võib blogida ju lihtsalt niisama, ilma sügava mõtte ning maailmapäästvate ideedeta.
Igatahes on tänase loo teema: suvi. Täpselt seesama, mida polnudki. Üks kehv suusailm teise järel. Päikest sai näpuotsaga, moe pärast. Ilm oli sant.

Kindlasti keerutavad mõned sõrme nüüd oimukohal, aga see oli üks ilus suvi Üle pikapika aja on mul lõpuks elamise tunne ja see on super. Kohe tõsiselt.
See suvi oli mosaiik:
väga armsatest inimestest
toredatest sündmustest
muinasjuttudest
laatadest/festivalidest/etendustest
ja veel kord väga armsatest inimestest.

Viimase sutsaka sain Itaaliast. Olin nädal aega vabatahtlikuna ühel hiiglaslikul raamatufestivalil pildistamas. Ja see nädal oli nagu muinasjutt: päike, imeline maa ja toredad inimesed. Need viimased, muide, olid eestlased
Teate, elu on ilus.
Muidugi on pärast iga sellist õnneohet oht, et kuskilt kõrgemalt vaadatakse, et nüüd on seda head aega liiga palju saanud ning et asi ikka tasakaalus oleks, lajatatakse millegi kehvaga. Näiteks tapva nohuga. Aga elame üle, eksole.

Igatahes leidsime keset Milanot ühe pulli. Kelle pehmel kohal keerutades ja miskit soovides pidi soov täide minema. Eks näis

Ilusat sügist!