Loomaaed

Käisime Ohhil ja Ahhil külas. Nende loomaaeda vaatamas:





Tõele au andes tuleb tunnistada, et ülalolev tegelane lendas pärast fotosessiooni nelja tuule poole. A no tore kohtuda oli ikkagi.

Lapsesuu, vol n+1

Sassu sai teada, et tema emalgi on olnud oma õnnehetked: 7. klassis valiti ta klassi missiks. Mõtlik vaikus ning seejärel: “Kas teil klassis tõesti ILUSAID tüdrukuid polnud?”

See laps on emasse.

Sünnipäev
Täna saab aastake täis. Blogitud siis. Hommikul oma penibandega tunnisel jalutusringil mõtlesin, miks mulle blogimine meeldib. Päris ühte vastust ei leidnudki, aga arvatavasti seepärast, et:
blogimine on põnev. Nii selle kirjutamise hetkel kui ka aegu hiljem. Blogide lugemine on põnev. Tohutult palju eredaid mõtteid, ideid ja kuhjaga emotsioone. Ja need vaimustavad inimesed, kellest ma ehk muidu midagi ei teakski!
Sõnaga: hääd (blogi)sõbrad, õnne ja rõõmu

Ja see Pipi on siin selleks, et ei jääks muljet, justkui ma ülearuse igavuse üle kurdaksin. Nimelt on meil viimasel ajal käimas mitu projekti koondnimetusega “Totaalne muutumine”. Koerad alustasid eile “Totaalne muutumine – kodueri”, lapsed jätkasid “Totaalne muutumine – kuidas teha poisist Pipi”. Eks näis, mida tänane päevake toob.

Ei mingit kolmandat
Juhul, kui mul peaks tulema isu kolmandama järele, tulen ja loen ma seda:
oled just õndsad kaks tundi juuksuritoolis istunud, tööasjad korda ajanud ja vurfid kodu poole õndsa teadmisega, et teed kiire tiiru koertega väljas ning siis võid suuremate süümepiinadeta peaaegu terve õhtu lugeda. Aga...
Koduuksel võtab sind vastu tappev hais. Tõmbad köögis ninaga: ei miskit. Rohkem pole ninaga tõmmata vaja, sest söögitoast vaatab sulle vastu kaks säravat silmapaari. Ülejäänu enam nõnda särav pole, pehmelt öeldes on ülejäänu pruun.
Üks paskaakidest on maha saanud elu suurima hunnikuga. Ja mõlemad (rõhk sõnal mõlemad!) on hunnikus püherdanud. Mõnuga. Sellise mõnuga, et kaks viimast tundi on kulunud kühveldamisele, kraapimisele ja pesule.

Põrsakari.

Ma viin nad turvakodu ukse taha. Pärast seda, kui ma olen setteri kuivaks föönitanud.

Värvipakivahetus
Ma pole küll teab mis kannatamatu inime, aga viimastel päevadel olen küll lausa nüri järjekindlusega Katu blogis käinud vaatamas, kas tal pakk käes. Nüüd lõpuks on
Täitsa naljakas on see, et ma pole elus üht asja nõnda kaua teinud, kui sinna pakki boolerot. Muudkui heegeldasin ja heegeldasin (motiiv pärineb internetiavarustest). Katu tundus (blogi lugedes) selline inime, kes võiks veidi ebatraditsioonilisest asjast rõõmu tunda. No ja tegingi suts teistmoodi. Vast meeldib.

Ja et Katu ei tahtnud nipet-näpet asju, sai pakki pandud ainult praktilist: lõnga ja villaloori (ikka näputööks), teetass, tee ja küünal (sumedaiks sügisõhtuiks) ja veidike magusat.

Rõõmurõkatus

Haa, arvake ära, kes saab kevadel tädiks

Aga isegi paisuv punu ei takista mu pisikesel blondil õel hilisõhtul helistamast ja küsimast, et onju, kui poes on palju katkist kraami, siis on see defitsiit.

No ei ole lihtsalt teist sellist ilmas, kel võõrsõnad NII lootusetult sassis. Aga ega see olegi oluline, peamine, et süda oleks ilus ja hea ja õige koha peal. Temal on .

Aga et ei jääks muljet, justkui oleks need võõrsõnanaljad ainult õeraasu pärusmaa: mu lemmiktädi pahvatas kord, et oi, Mall (tegelt nimi oli küll teine) on nii erootiline inimene.
Tegelikult tahtis ta öelda, et tegu on väga erudeeritud inimesega.

Pitsid
Alfa tegi oma toreda värvipakiga heegeldamisele tee lahti (vt eelmist postitust) ja nii ma vaatasin, et ei saa ikka kuidagi ilma pitsideta. Sõnaga, heegeldasin natuke. Usutavasti hakkab see laiem söögitoa rulood kaunistama, kitsama õmblen tulevikus köögikardina külge (kui kööki millalgi kardinapuu tekib, kuhu kardina saab riputada ).


(Mustrid pärinevad põhjanaabrite "Kaunitest käsitöödest")

Pakk
Ma olen aegu mõelnud, et võiks mõnele köögirätile pitsi otsa heegeldada. A mõtteks on see üha jäänudki. A nüüd on mul uus kätterätt, pitsiga . Palju muid asju ka (tõele au andes tuleb tunnistada, et kommipakk pildil puhta tühi. No läksid nagu soojad saiad).
Ja asjad - need on siin seepärast, sest ma sain paki .


Suuuur aitäh tegijale! (Et pakis kirja polnud ja saatja nimi kahjuks täitsa võõras, siis pakisaatja, anna endast, palun, märku!)

Kentsakal kombel tegin ise samuti rohelise paki. A sellest siis, kui saajal see kenasti käes.

Ohh ja Ahh

Mul on ema (nagu igal inimesel, eks). Mul on hea ema (nagu ka paljudel). Aga mu emaga juhtub pidevalt midagi. Nagu ka tema sõbrannaga. Nad on kahekesi justkui Ohh ja Ahh.
Nii ostsid Ohh ja Ahh endale maja. Ilusa. Punase.
Alustuseks on oluline ära märkida, et kui sa oled kaks korda järjest endale herne ninna toppinud, siis kolmandat korda seda ei tee (sõnaga, meheleminekumõtteid kummalgi pole). Aga selgus, et naabrimees, see on tõeline pärl. Ühe hamba ja toreda halli juuksetutiga, käib kaheksandat aastakümmet.
Igatahes pani naabrimees kohe mammidele silma peale. Tormas teine ükspäev Ohi-Ahi manu, verest tilkuv rästik käes ja praalis, et päästis nad kindlast hukust, uss oli vongelnud napilt pool kilomeetrit Ohi-Ahi majast eemal.
Ja eile hommikul helistas paanikas Ohh. Et nendel elab külas pervert (otse loomulikult langes esmane kahtlus ühe hambaga naabrimehele). Olid nad oma pesu ilusasti nöörile kuivama sättinud ja hommikuks, oh imet, oli keegi rinnahoidjad teisiti sättinud. Ohh ja Ahh tormasid poodi, ostsid igale aknale pimenduskatted ning uksele igaks petteks ka uue luku. Ja siis, kui me õhtul neile külla läksime ning meid kuriteopaigale viidi, selgus, et kõiges on süüdi … tuul. See oli pesuhilpu nõnda peenelt keerutanud, et eemalt jäi mulje, justkui oleks kellegi kuri käsi selle taga.
Aga ega siis see tähenda, et külas ainult puhta südametunnistusega inimesed elaks. Nii said Ohh ja Ahh jutukalt naabrimammilt teada, et mõni aeg tagasi läinud teiste naabrite perepoeg hoogu ning koksanud oma ema maha. Kirvekangelane pandi küll vangi, aga kauaks? Ning see onku, kes Ohi ja Ahi majas enne elas, armastanud sidumismänge. Alati, kui ta küla peale naistesse või viina võtma läks, sidunud ta oma abikassa kööki torude külge kinni. Et kui tormistel sügisöödel huilgamist kuulda on, siis pidavat see naine seal oma meest siunama.
Igatahes ei mõjunud need jutud just hästi. Ohh ja Ahh pole küll teab mis argpüksid, aga veidi võttis kõhedaks küll. Nii võtsid mammid endale koera. Muidugi uurisid enne pikalt internetist, et millist tõugu (et ikka piisavalt hirmutav oleks, sestap oli üks esimesi valikuid “väike” bullterjer), ja nii saabus mõni aeg tagasi nende õuele Sofi. Muidugi pole Sofi mingi murdja, hoopis “väike” berni alpi karjakoer. Kes suutis mammid nii peenelt ümber oma käpa keerata, et lausa lust. Nimelt deklareerisid Ohh ja Ahh enne koeravõttu hooga, et nende koer ei hakka iial magama diivanil, käib ainult nööri mööda ja üldse on üks ontlik koerapreili.
No ta ongi ontlik, enne diivanileronimist pühib käpad puhtaks:

Ja muidugi kuulsid nad kohe pärast Sofi tulekut eelmainit õõvastavat ulgumist. Tõsi, väga ulg see polnud, pigem selline piiksumine. Naersid Ohh ja Ahh, et tädi endal hääle kähedaks karjunud. Aga piiksumine kestis edasi.

Nüüd on Ohi ja Ahi loomaaed juba kolmepealine. Sest nad said majaga kaasavaraks kassi. Selgus, et emase. Muidugi viisid Ohh ja Ahh kiisu kohe loomaarstile, et soovimatuid pojakesi ei tuleks. Aga tagasi kodus, uimane kassimammi kastis, kostsid piiksud uuesti. Ronisid Ohh ja Ahh pööningule ning seal ta oli. Kassipoeg. Silmad peas ja puha. Kassimammi oli Ohi ja Ahi udupeenelt haneks tõmmanud.
Käsitöörindelt – raporteerin, et olen täitsa virk olnud. Väike vihje ka:



Külas käisin ka. Täitsa esimesel pimekohtinugul. Igavesti vahva oli!