Lihtsalt lohe

Pojaraas palus päeval, et tal võiks olla üks lohe. "Sa oled mu kõige parem heegeldaja," ütles ka veel. Ise kaval nagu tammetõru

Pärast pikki vaidlusi sai lohe välimuses kokku lepitud. Tõsi, aeg-ajalt kostsid karjatused, et lohe jalal on KOLM varvast, mitte kaks. A tühja neist.
Vahepeal käidi lohelt küsimas, et ega äkki haiget saa, kui veidi õmmeldakse (no jalad ja tiivad tuli külge traageldada). Lohe vastas armulikult, et oh, pole häda midagist.
Veel enne, kui jõudsin niidi nõela tagant ära kaksata, sai lohe endale voodi. Ports villaloori võeti käiku ning praegu kostab mu kõrvalt kudumistugitoolist õrn unelaul. Väga vaba viisi ning eriti armsate sõnadega: "Minu väike loheke, almas oled minule"

Agatha müts ja nukk


Kui Agats tädile (loe: mulle) külla jõudis, oli müts juba väikeseks jäänud
Ega muud, kui varrastele uuesti hääled sisse. Tuleb suurem kududa.

Teised meie pere käsitöötajad on tublimad
Tütretirts nikerdas ühe ilmatuarmsa nuku valmis:

Meisterpuruja*

Täna on ühe mu elu väga tähtsa armashinge sünniaastapäev. Ja nagu ikka sellel kuupäeval tavaks, nägin teda öösel unes. Purus mind kõvasti-kõvasti ja küsis, et kuule, ega sa mu nime unustanud ole?
Muidugi ei ole.

Tädi Dessu oli mu hoidjatädi. Väga väikest kasvu ja hästi suure südamega. Elas Kuressaares lahmakas pruunis majas Pärna tänava otsas ja ta aias kasvasid murul Marie-roosid.

Tema juures oli alati soe.

Meil olid Dessuga oma mängud ja tegemised.
Kunagi ei käinud me lihtsalt jalutamas või läinud lihtsalt õue mängima. Meil olid lood kaasas ja nii oli otsatult põnev. Mitte et ta oleks muinasjutte rääkinud, aga ta kohe oskas sättida asjad nii, et mulle tundus, nagu oleks too pikk sirge ja tegelikult üsna tavaline tänav, kus me kõndisime, maailma kõige põnevam paik.
Või nood pruunid puuklotsid, kus tähed peal. Ei olnud meil lihtsalt klotsid. Igal oli oma lugu. Ja kui sa tead näiteks G-tähe lugu, siis jääb sulle see täht kohe võrratult kergemini meelde.
Eks tema süü see oli, et ma nii vara lugemise selgeks sain. Tema ütles ikka, et väga väikese vaevaga (eks ta seda täheõppimist mõtles) saad väga suurele maailmale ligi.
Õigus oli tal.

Me polnud Dessuga sugulased ega midagi. Saaremaa-Mamma toonase töökaaslase õde oli ta. Omal tal peret polnud, pensioniaeg kah oli käes ja nii ta mu võttis.
Tol ajal pidid emad ju varakult tööle minema.
Ma olin jubeväike vääks, kisasin võrevoodis ja tema nuttis minuga koos. Alguse värk. Pärast me muidugi enam ei nutnud. Ma küll ise ei mäleta, aga tuju oli mul ikka hea olnud, kui sai selgeks, et täna läheme jälle Dessu juurde.

Ju me siis koos kasvasime.

Kui me mandrile kolisime, käisin tal suviti külas. Ma ei pruukinud ette teatadagi, et täna ma tulen. Tema justkui teadis alati oodata. Ütles ikka, et näed, just mõtlesin sinust ja siin sa mul oledki.

Kui ma tal viimast korda külas käisin, näitas ta mulle üht pilti. Minust ja mu pisikesest perest.
Ta oli sellele raami ümber pannud ja oma voodi juurde seinale riputanud. Ütles, et tahab armsad enda lähedal hoida.

Kuni tolle korrani polnud mul temast ühtegi pilti. Sellist reaalset, mida saab käega katsuda. Tol korral tegime. Sellise päris-tema pildi saime: rätt kuklas, silmad naeru täis ja käega rehmamas. Mis sa ikka pildistad, parem purume veel ühe korra.

Praegu mõtlen, et vast nii ongi, et neid pilte tegelikult väga vaja polegi. Südames on need kõige armsamad ju tallel nagunii.

_______________________________________________________________

Puruma* - väga kõvasti kallistama

Hea tuju jakk

Ühel öösel nägin unes, et mul on uus sügisjakk. Roosat oli seal ja nööpe omajagu ja mugav tundus. See võis olla nii kuu aega tagasi. Hirmus jakiisu tuli selle une peale.
Poes sellist jakki polnud. Käisin ja vaatasin järele.
No ja siis võtsin endal natist kinni ja lõin käärid kangasse. Enne kõhklesin mitu head aega. No ma lihtsalt olen üks kärsitumaid õmblejaid siin maamunal. Et kui ikka välja ei tule, siis pool piraki! vastu seina pooleks.
Häbi tunnistada, et nii juhtus tegelikult tõesti kunagi. Aastat paarkümmend tagasi, kui ma endale udupeenest kollase-roosakirjust flanellist särki õmblesin.
A näed, selgus, et need paarkümmend aastat on mind kasvatanud. Igatahes võtsin viimasest Burdast lõike, sain jaki valmis ja massinad on ka täiesti terved edasi.
Olen täitsa rahul. Isegi vooder on sees ja puha
A heatujujakk on tal nimeks seepärast, et kui mõleda sellele ütlusele: mida vanem eit, seda roosam kleit, läeb ju tuju heaks. Mul kleiti veel pole, aga roosad nööbid juba on. Ja väga roosa müts on varrastel