Eowyni väikesed asjad
Foto NAGI's: mytsid2
Kes ei proovi, see ei saa. Nii et tasub proovida;)
.:Eowynist :.
Vanus: Tjah. Juba 34 :)
Asukoht: Eestimaa kagunurk
Tähtkuju: skorpion
.: Meeldib :.
oma pere ja muud loomad.


.: Ei meeldi :.

.: Lingid :.
Mu jutublogi

Mu jutublogi

Jälgi blogi GOGO.EE abil

.: Latest Posts :.
Viimased postitused
Jaanuar 2011
Detsember 2010
Oktoober 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010
Detsember 2009
November 2009
Oktoober 2009
September 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Veebruar 2009
Jaanuar 2009
Detsember 2008
November 2008
Oktoober 2008
September 2008
August 2008
Juuli 2008
Juuni 2008
Mai 2008
Aprill 2008
Märts 2008
Veebruar 2008
Jaanuar 2008
Detsember 2007
November 2007
Oktoober 2007
September 2007
August 2007
Juuli 2007
Juuni 2007
Mai 2007
Aprill 2007
Märts 2007
Veebruar 2007
Jaanuar 2007
Detsember 2006
November 2006
Oktoober 2006
September 2006

.: Currently :.

Reading:
palju

Last Movie:
viimasel ajal enamasti multikad: Lotte, Jääaeg jms. Lapsed on vallutanud dvd-mängija ja teleka;)


Listening to:
kodumaine


.: Visits :.

469607 sõpra on siin käinud

27 Oktoober 2006
Veidi nalja

Muska käis sõpradega Minskis möllamas. Tegidki kohe ekstra meestereisi, rentisid bussi, sõitsid kohale, alustuseks tarbisid veidi kultuuri (käisid autotehases ) ja siis tutvusid kohaliku (öö)eluga. No lõõgastav ja mida kõike veel. Sõnaga, meeste värk.
Tubli mees mõtles, et ostab mulle mõne käsitööajakirja. Käis siis mööda ajakirjalette ja no ei tulnud tal meelde, millised need kootud asjad välja näevad. Arutas sõbraga ja sõber pakkus, et ju see "vjasanie" ikka kudumist tähendab. Sõber aitaski ajakirjad välja valida ning meestel süda rahul.
Foto NAGI's: ajakirjad
(Eria blogist selgus, et vähemalt üks neist müügil ka Eestis.)

Et milles siis nali? Enda naisele, superhüpertublile käsitöötegijale, mehe sõber käsitöönänni ei toonud (no kui aus olla, siis sellist käsitööalaste raamatute-ajakirjade kogu kui sõbra naisel, nähtavasti teist pole ).
Ja vaene sõber sai selle eest kodus riielda, et kuidas mõni teab, milline üks kudumisajakiri on ja oskab neid osta ja mõni ei tea ega oska osta. Kas pole koomiline: hästi koolitatud mees, kes teeb vahet kudumisel-heegeldamisel ning aitab sõbral toredaid ajakirju otsida, saab pahandada, et näh, võiks ju ka teada, milline see kuduajakiri välja näeb
Eowyn posted @ 06:21 - Link - kommentaarid (5)

26 Oktoober 2006
Läänerindel muutusteta


Mina ei saa aru, mis nali see on: kuu lõpp, tööd on ropult palju ja just nüüd tulevad need kõige-kõigemad ideed. No mida ei saa kuidagi tegemata jätta. Veel hullem, need tuleb nüüd ja kohe ära teha, sest muidu lihtsalt pole asu. Nii et Läänerindel muutusteta: kui tööalaselt kõige kiirem, sügelevad sõrmed arvutiklaveril klõbistamise asemel varda ja heegelnõela järele.
Sõnaga, hakkasin tütrele üht hilpu nikerdama. Päris valmis see veel pole, aga kreysy lille katsetasin ära ja õmblesin asjale külge. Ütlemata armas asi see lilleke, tänud, kreysy

Foto NAGI's: lill

Ülejäänud pere käsitöötegemisvalus ei vaevle. Dogiloom sai meil vahepeal hoopis naiseks ning tal valutab kõht. Vähemalt tundub nii. Sest terve möödunud öö trampis ta mööda elamist ringi, justkui jõehobu oleks balletti harjutanud. Müta-müta. Proovi siis nii magada!
Setteriplika on sõbrannat tabanud saatuselöögi tõttu ilmselgelt endast väljas ning suutis teist ööd järjest meie elutoast miinivälja meisterdada. Ja sõbrannad veel imestavad, miks mul elutoas vaipa maas pole...

Nüüd, pärast mitut tundi kraamimist, on tunne, et võin vabalt mõnele puhastusteenuseid pakkuvale firmale oma teeneid pakkuda, elamine läigib nagu prillikivi. Aga läeb päevake mööda, lapsed-loomad möllavad korra ja ma võin jälle otsast alata. Nii et, puhastusfirmad, see diil jääb vist ära, koduski tegemist rohkem kui rubla eest.

Ja kogu selles saginas on sügiskurbus kadunud kõigi nelja tuule poole. Head teed tal minna!
Eowyn posted @ 09:04 - Link - kommentaarid (3)

21 Oktoober 2006
Sügiskurbus
ja sellega võitlemine



Tänavu sain esimest korda tunda, mida tähendab sügiskurbus. Et oled ja tunned, kuidas minnakse. Suvi läheb. Ja ei vaata tagasi. Ja sellest on nii meeletult kahju, et isegi kirjukirevad vahtrad ei tiri tuju plussi. Pidev madalrõhkkond - brrrr! Sõnaga, sügiskurbus - see pole tore. Kohe üldse mitte.

Sõitsin kolmapäeval tööle. Et mu töökoht on Tallinnas, aga ise elan Eesti kaguservas, oli mul ligi neli tundi aega mõelda (pluss tagasisõidule kulunud neli tundi). Päris õigus on sellel targal, kes ütles millalgi, et sa oled see, milliseks sa end mõtled. Eks see laieneb elule ka: su elu on just selline, milliseks sa ta mõtled. Ja välja mõtlesin: mõtetele on roosasid prille vaja

Muidugi, nii kergelt see sügiskurbus ei lahku. Aga üks pisike ports sporti, mõnus raamat, hea ajakiri, tass teed ja soe ahi - kõik need aitavad. Ja käsitöö, üks paremaid hallide mõtete peletajaid!

Kõik oma kahtlused-kõhklused said kolmapäeval salli kootud. No mida sa, hing, seal bussis muud ikka oskad teha kui kududa (lisaks hullult tarkade mõtete mõtlemisele ). Nüüd on mul lillakas sall, mida annab päris mitu keerdu ümber kaela mässida, lai ja soe on ta ka. Lõnga (Novita Hippy) kulus viis tokki. Koekirjaks see kõige lihtsam: kaks silma ühi-, kaks pahupidi ja iga kahe rea tagant vahetus. Päris põnev sai:

Foto NAGI's: sall


Avastasin täna, et mul on sõltuvus. Novita Spektri lõngast. Lõng on nii armsalt värviline, et sellest lausa lust kududa. Nii saigi sellest tütrele komplekt tehtud, nüüd sai pojaraas oma jao, kaeluse ja kindad:

Foto NAGI's: emsu kindad ja sall

Kaelus on omalooming, kudusin viie vardaga, alul soonikuosa, mis jääb ümber kaela ja selle otsa aretasin ühe ummamuudu asja )

Väike täiendus: Kaelus on üle pea tõmmatav. Kudusin tüütult peenikeste sukavarrastega (nr 2 äkki, mul pole enam ümbrist kahjuks alles). Alustuseks tegin kümne silmaga proovilapi, kaks silma ühipidi, kaks pahupidi. Siis mõõtsin poja pea ära ja arvutasin välja, et temale, peaaegu kolmeaastasele põnnile, sobib nii, et ühel vardal on 24 silma (kokku siis neljal vardal 96 silma). Seejärel kudusin seda kaelust nagu suurt sokki ehk siis ringselt, viie vardaga.
Kui kaeluse kõrgus oli paras (meie poja puhul piisas selleks neljast sentimeetrist), kudusin ühe rea nii: pahempidi silmused kudusin ikka pahempidi, ent parempidised silmused kudusin kokku ning kohe pärast kokkukudumist kasvatasin ühe silma (et tekiks augud, siis jääb hiljem, kui kaeluse n-ö kahekorra keerad, see keeramise koht mõnusalt sakiline. Kindlasti on selle asja jaoks mingi peen nimetus ka ja ma isegi tean seda, aga praegu ei tule see sugugi meelde ).
Seejärel kudusin soonikut sama palju juurde (st et see kokkukudumiste ja kasvatamiste rida jääb täpselt keskele).
Siis kasvatasin soonikut kududes iga parempidiste silmuste vahele ühe silma (pahempidised kudusin ikka pahempidistena, st sinna midagi ei kasvatanud).
Järgmisel real kasvatasin: kudusin esimese parempidise silmuse ära, siis kasvatasin ühe silma, jälle kudusin ühe silmuse ära ning jälle kasvatasin. Ehk siis igale parempidisele silmusele järgnes kasvatamine (mina teen seda nii, et sätin lõngakeeru ümber varda ja siis järgmisel real koon selle läbi).
Kolmanda kasvatuste rea tegin veel: Iga parempidise silmuse järel kasvatasin ühe silmuse (ühes parempidi kootud silmuste grupis kasvatasin siis viimasel kasvatamisreal neli silmust juurde).
Kui need kasvatused tehtud, näeb töö välja nagu kortsleht
Seejäre kudusin neli rida nii, et kõik parempidised silmused kudusin ikka parempidi ja pahempidised pahempidi (ebavõrdne soonikkude, et pahupidisilmasid on kaks, parempidi 9).
Seejärel kudusin ühel vardal 33 silma maha (ehk siis ühe õla jagu silmuseid). Seejärel kudusin 99 silma ning kudusin jälle 33 silma maha (ehk siis teise õla jagu silmuseid).
Edasi kudusin valmis kaeluse tagumise osa kahel vardaga. Kõik parempidised silmused ikka parempidi ja pahupidised ikka pahupidi. Esimese nelja rea algul kudusin maha kaks silmust (nii siis, kui ees oli töö n-ö õige pool, kui ka töö pahupoolelt). Järgmisel neljal real kudusin varda algul maha kolm silmust.
Järgmisel real (töö see pool on ees, mis jääb n-ö väljapoole) kudusin maha varda algul neli silmust. Sel real kudusin seal, kus varem oli kaks pahupidi silmust, pahupidi neli silma. Et siis üks pahupidine silmus lisaks ühelt poolt ja teine teiselt poolt. Tagasireal kudusin algul maha neli silmust ja kõik silmused kudusin läbi nii, nagu need eelmisel real kootud said.
Järgmise rea algul kudusin jälle maha neli silma ning pahupidiseid silmuseid sai sinna, kus neid varem oli neli, kootud nüüd kuus. Tagasireal algul maha neli silma ning kõik silmused kudusin läbi nii, nagu need eelmisel real said kootud.
Järgmisel real jälle alustuseks maha neli silma ning pahupidised silmuseid sai sinna, kus neid varem oli kuus, kootud kaheksa. Tagasireal jälle alustuseks maha neli silma ning kõik silmused kudusin läbi, nagu eelmisel real said kootud.
Järgmisel real jälle alustuseks neli silma maha ning seal, kus pahupidiseid silmuseid oli kaheksa, sai neid nüüd kootud üheksa (et parempidiseid silmi jääks kaks pahupidiste vahele). Tagasireal kudusin jälle neli silma alustuseks maha ning kõik silmused läbi nii, nagu need eelmisel real kootud said.
Nüüd kudusin neli rida nii, et rea algul neli silma maha ja kõik silmused kudusin läbi nii, nagu n-ö muster ette näeb, pahupidised ikka pahupidistena ja parempidised parempidistena. Ja lõpetuseks kudusin vardale jäänud silmad lihtsalt maha.
Kaeluse esimese osa tegin samamoodi. Nii et tehke järele

Lõngasõltuvuse vastu pole mul tegelikult vähimatki. Olgu, kui ta tahab. Aga sügiskurbus - seda enam tagasi ei taha.
Eowyn posted @ 21:49 - Link - kommentaarid (12)

17 Oktoober 2006
Oh aegu ammuseid

Tol ajal, kui ma veel noor ja ilus olin (no nüüd olen ainult ilus ), oli aega kuidagi rohkem. Näiteks õmblemiseks. Siis sai enne või pärast loenguid Tartus Abakhanist läbi tiirutatud ning midagi jäi ikka silma. Enamasti Rüütli tänava poe teiselt korruselt, seal, kus pakutakse odavamaid kangajuppe. Algul õmblesin käsitsi (mõned beebiasjad), ja siis ostis mees mulle Husqwarna õmblusmasina. Paigutas oma õppelaenu otstarbekalt (minu oma oli selleks ajaks juba ammu otsas, naiste värk ju ). Esimesed üllitised sai mees endale, õmblesin talle ilmatusuure ja sooja jaki. Pükse sai ta ka päris mitu paari. Ja kui meil tütar sündis, sai enamik asju ise õmmeldud: joped, paksud püksid.

Ainus, mis tollest ajast negatiivsena meeles, on mu kärsitus: kui asi ühe hooga ehk siis päevaga valmis ei saanud, jäi see pahatihti seisma. Kannatust polnud nõnda palju. Nüüd mulle päris meeldib nokitseda, mõelda, teha ja siis jälle mõelda. Ja siis jälle teha. Aga ümbertegemine ei meeldi mulle praegugi, olgugi, et kannatlikkust on juurde tulnud.

Kõige rohkem kaotasin ma oma halle ajurakke õele gümnaasiumi lõpupeoks seelikut õmmeldes. No polnud tal õiget ettekujutust, milline see seelik peaks olema ja nii me käisime kordi raamatukogus Burdasid lappamas. Lõpuks nikerdasin lõike ise valmis: pealmine seelik sai roosakas, alumine valge (meie tolmuseid tänavaid arvestades oli see muidugi ainuõige värv ). Lilled nikerdasin nii ette kui ka taha, taga jooksid mööda alumist õmblust maani välja.
Foto NAGI's: kess

Pojaraasu sündi oodates tegin talle kombeka. Need, mida tol ajal poes pakuti, mulle ei meeldinud. Pojaraas tundus rahul olevat:
Foto NAGI's: ems

Kombekat sai kasutatud päris mitu kuud, ja hiljem ostsis (mu esimene käsitöömüük ) sõbranna selle oma lapsele.

Õmblusmasin teenis mind viksilt ja viisakalt päris mitu head aastat, praegu ootab, et mul õmblemistuhin uuesti peale tuleks. Enne peaks massina kuskile meistri kätte viima. Tahab teine veidi kõpitsemist.

Eowyn posted @ 13:39 - Link - kommentaarid (7)

15 Oktoober 2006
Ega tali taeva jää

Tinglikult võiks tänase postituse pealkirjastada ka: "Oo, kuidas mulle meeldivad pühapäevad!" Ärkad hommikul üles, mõnus ja unine ilm piilub aknast sisse ja kohv aurab laual (eeldusel, et mees on varem ärganud ). Ja siis on sul aega terve päev nii, et ei pea kuhugi kihutama, vaid saad lihtsalt mõnuleda.
Kui mulle oleks keegi kümmekond aastat tagasi öelnud, et pühapäev on tore päev, oleksin ta terves mõistuses kahelnud. No pühapäev sakkis täiega. Sest esmaspäeval pidi kooli minema või kuhu iganes. Pühapäev oli lihtsalt päev, mis tuli üle elada. Päev, mis täitis laupäeva ja esmaspäeva vahelist aega. Tühi päev.
Ju see pühapäevanautimine tuleb vanusega (oh, siitpoolt arvutiekraani levib vaikselt mullahaisu , novembris hakkab neljas kümme jooksma), aga see selleks, igatahes avastasin mõni hea aeg tagasi, et pühapäev on tore päev.
Tänase pühapäeva märksõna oli talv. No ega see tulemata jää. Sain valmis tütre palmikukirjalised kindad, need, mis ta palus nobedalt valmis nokitseda. Sellised:

Foto NAGI's: kindad
Mul on suur rõõm olla pisikese, neljakuuse tibina tädi, ja et temalgi varbad soojas oleks, kudusin talle heidest sokid, vanutasin (käsitsi) ja imede-ime, passisid täitsa jalga tõmmata. Et kudusin n-ö oma parema äranägemise järgi, kartsin, et ehk saavad liig suured või hoopis väikesed.
Aga õnneks läks: Foto NAGI's: anna

Kui me möödunud aastal omale maja ostsime, saime üpris ruttu jälile, et siin kandis on üksjagu metsloomi. Hommikuti, kui ma koertega jalutamas käin, jalutavad kitsed põllul ja korra olen trehvanud põtragi. Ja eelmisel aastal jätsime õunasaagi meelega puude alla, tohutult mõnus oli vaadata, kuidas talvel kitsed puude all nosimas käisid. Juba toona pidas mees plaani, et metsloomadele tuleb söögimajake ehitada. Et paneme selle tiigi kaldale söögitoa akna alla, siis kõigil hea: kitsed saavad süüa ja meie vaadata. Ja täna sai siis hm, meistriteos (esimene tõsisem puutöö, millega muska koos minu vennaga hakkama sai ) valmis

Foto NAGI's: s

Ja ega sellega see mõnus pühapäev veel lõpe: veel natuke ja telekast algab krimisari. Ega rohkem oskagi ühelt päeval tahta
Eowyn posted @ 17:36 - Link - kommentaarid (6)

12 Oktoober 2006
Käed sooja!

Tegelesin terve eilse päeva kudamisega: katsetasin, kuidas heidest kindaid teha. No et kuidas tulemus kõige mõnusam jääks. Esimene katsetus läks sinna, kuhu need esimesed vasikad ikka läevad, harutasin üles, liig lai sai. Teine liig kitsas. Ja kolmas tuli pesumasinast täitsa normaalsena välja!
Et paariline täitsa peegelpildis välja ei tulnud, selles on süüdi mu pesumasin , kes liiga palju vanutas, st teine kinnas tuli tugevasti väiksem kui see esimene. Vanutasin siis öösel (parim aeg, eks) käsitsi ja tulemuseks: kindad passivad täitsa kätte panna.



Kindad saan nüüd pruuni roosikoti saajale kinkida, mõtlesin, et tühja kotti nõnna nadi viia. Ja kätel ju ka soojem, kui kindad käes
Eowyn posted @ 08:23 - Link - kommentaarid (16)

11 Oktoober 2006
Oo, mis õnnis tunne

Õnn ja rõõm tulid meite õuele, minu pisike ultrakonservatiivne tütreke oli nõus, et sall võib veidi keerdus olla ning müts, ime küll, kõlbas ka palmikutega. Kohe supermõnus on omada oma lapsega (peaaegu) ühesugust maitset
Müts läks vardasoojana kasutusse, sall lubati homme kooli kaela panna. Ning veidi häbeliku hääletooniga paluti, et püüaks nüüd nende käpikutega ka kuidagi ühele poole saada.


Sellest, et pilditegu meie peres pole teab mis kerge, väike fotosüüdistus ka:


Koerad, setter Uba (see, kellest selg paistab) ja süledogi Sanna, peavad enda arvates igale pildile pääsema. Püüa siis poseerida, kui kahest küljest rünnatakse!

Ning et õiglus valitseks maa peal, pean kirja panema ka meie kaslased (no et ikka kõik koduloomad saaks ära märgitud): Kribu (punakaskollane noorkass)



ja Kass (tuli meile, kõrvad külmunud ja hirmus hädine, kui olime tänavu kevael just oma uude koju kolinud.) Nüüd on temast kasvanud tõsine hiirekuninganna, kes hommikuti lahkelt oma saaki presenteerib. Sättides selle trepile ilusti rivvi.


Aastaga on meie pere lemmikute arv neljakordistunud. Ma ei julge mõeldagi, mida järgmised aastad toovad (Omalt poolt oleme teinud küll kõik, et ükski soovimatu loomalaps meile ei saabuks, ent elu suudab ju üllatada.)

Ja et mis siis loomi käsitööga seob? No ega üks õige käsitöötegu saa ilma loomadeta toimuda: enamasti saavad asjad tehtud nii, et Uba istub mul ühe jala varvastel, Sannu teisel. Kassid kõnnivad õnneks enamasti omapäi.
Eowyn posted @ 18:57 - Link - kommentaarid (9)

09 Oktoober 2006
Susa hõikas (no õigemini nentis fakti), et meil on kotiaasta. Ja tal on õigus. Ja üks on eilsest juures


Sai ühele armsale inimesele sünnipäevaks nikerdatud. Et oleks armas ja kena ja rõõmus kanda. Ehk siis on ka.
Eowyn posted @ 07:50 - Link - kommentaarid (25)

03 Oktoober 2006
Kui elu kipub liig tõsiseks muutuma, tuleb mingi väike funky aktsent välja mõelda, mis suu kõrvuni venitaks. No mina heegeldasin mütsid

Ja kui need pähe tõmbasime, oli kõigil nalja kui palju. Lapsed itsitasid ja nõudsid endale ka.
Eowyn posted @ 04:33 - Link - kommentaarid (16)