Eowyni väikesed asjad
Foto NAGI's: mytsid2
Kes ei proovi, see ei saa. Nii et tasub proovida;)
.:Eowynist :.
Vanus: Tjah. Juba 34 :)
Asukoht: Eestimaa kagunurk
Tähtkuju: skorpion
.: Meeldib :.
oma pere ja muud loomad.


.: Ei meeldi :.

.: Lingid :.
Mu jutublogi

Mu jutublogi

Jälgi blogi GOGO.EE abil

.: Latest Posts :.
Viimased postitused
Jaanuar 2011
Detsember 2010
Oktoober 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010
Detsember 2009
November 2009
Oktoober 2009
September 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Veebruar 2009
Jaanuar 2009
Detsember 2008
November 2008
Oktoober 2008
September 2008
August 2008
Juuli 2008
Juuni 2008
Mai 2008
Aprill 2008
Märts 2008
Veebruar 2008
Jaanuar 2008
Detsember 2007
November 2007
Oktoober 2007
September 2007
August 2007
Juuli 2007
Juuni 2007
Mai 2007
Aprill 2007
Märts 2007
Veebruar 2007
Jaanuar 2007
Detsember 2006
November 2006
Oktoober 2006
September 2006

.: Currently :.

Reading:
palju

Last Movie:
viimasel ajal enamasti multikad: Lotte, Jääaeg jms. Lapsed on vallutanud dvd-mängija ja teleka;)


Listening to:
kodumaine


.: Visits :.

472465 sõpra on siin käinud

30 November 2006
Heideglämm

Tuhlasin ükspäev netis ringi ja leidsin Manni blogi . Täis imeilusaid asju.
Muidugi hakkas mõte kohe tööle. Et endale ka veidi heideglämmi vaja. Õppisin suisa veiduke vabaheegeldust tegema, et ikka asi kobedam saaks. Ja siin ta on: Foto NAGI's: freekott
Igavese portsu pärlikesi tikkisin ka: Foto NAGI's: parlid
Teab mis pildikvaliteeti pole mõtet nii hilja muidugi taga ajada. Nii et kes tahab pärleid näha, võtke luup appi
Igatahes vurfin ma tulevikus selle kotikesega tüünelt mööda kohvikuid. Panen pärlikee ka kaela ja olen ilus vanainimene.
Eowyn posted @ 21:30 - Link - kommentaarid (40)

29 November 2006
Hajameelepäev

Mulle tundub, et iseloomul on sabast kinni saadud. Sest kui ma saaks ennast kõrvalt vaadata (kõlab kentsakalt küll): oleks eee, virk esimene paslik omadussõna, mis pähe kargaks. Tõsi, väikeste mööndustega.
Palgatöö on peaaegu valmis (väike spurt veel täna öösel ja siis võib öelda, et juba täitsa valmis). Muidugi võiks nüüd teoretiseerida, et kas öö on õige aeg töötamiseks, aga mulle meeldib. Kena, rahulik ja vaikne. Väikesed kõrvalnähud sellel muidugi on. Hajameelsus on üks neist.
Ja et ma eile avastasin (enda jaoks) vabaheegelduse ning harjutasin poole ööni, kuidas neid bullione tehakse, sain magada n a t u k e.
Muidugi ei lasknud hajameel ennast kaua oodata.
Pidin tööasjus kell 11 Tänassilmas olema. Pikk sõit, aga amet selline. Igatahes pakkisin lapse aegsalt autosse, viisin lasteaeda ja sõitsin tanklasse, sest bensiininäidiku tuli vilkus juba täitsa paaniliselt. Toimlesin seal hoogsalt, toppisin püstolit paaki ja juba vajutasin päästikule, kui tuttav müüja aktiivselt aknale kloppima hakkas. Et hallo-hallo, võta ikka bensiini, mitte diislit!
Muidugi olen ma mitu puhku mõelnud, et bensiinipaagi korgil võiks B-täht peal olla. Ja diiselküttel sõitva auto paagi peal siis D-tähega kork. No et ikka poleks mingit eksimisvõimalust. Suudad sa siis iga kord meeles pidada, et sa õigele autole ikka õiget marki annaksid! Eksblondide värk
Igatahes sai auto oma joogi kätte ja ma sõitsin. Rahulikult ja mõnuga, sest minu mäletamist mööda on see Tänassilma nii pooleteisetunnise sõidu kaugusel. Ja mul oli ligi kaks tundi aega.
Kui ma lõpuks kohale jõudsin, vaatas tee servast asulasildilt mulle vastu hoopis “Pikasilla”. Mu hallid ajurakud olid nimed totaalselt sassi ajanud ja nüüd oli paanika-paanika. Otsisin kaardilt otsetee (kruus, jäka) ning spurtisin jõuliselt. Ikka selleks, et õigest teeotsast mööda sõita ning rõõmus veerandtund Viljandimaa metsavaheteedel ekselda. (Tõele au andes pole see esimene kord, kus ma kaarti natuke valesti loen. Aga eksimiste boonus on see, et ma võin nüüd täitsa vabalt orienteeruda Ida-Virumaal, Pärnumaal ja ehk natuke mujal ka).
Muidugi juhtus see, mis juhtuma pidi ja ma sõitsin teist korda veel õigest teeotsast mööda. Aga sel korral oli see raadio 2 saate süü. Peavad nad seal siis nii tobedaid nalju tegema, et mõte kohe sugugi teel ei püsi.
Et mulle hilinemine kohe üldse ei meeldi, põdesin ma tükk-tükk aega, olgugi, et see tore inimene, kellega mul täna kohtumine oli, ootamist pahaks ei pannud. Aga ikkagi vajasin ma väikest turgutust ja tagasi Võrus, käisin käsitööpoest läbi ning ostlesin veiduke. Ikka selleks, et neid bullione harjutada: Foto NAGI's: bullion

Ja nüüd tänase päeva küsimus: Mis on pildil?
Foto NAGI's: kybar
Kui ma oleksin Harry Potter, pakuksin, et tegu on sõõlamiskübaraga (teate küll, see rääkiv kübar, mis võlurikooli kasvandikud majadesse jagas). Aga ma pole Harry, vaid veiduke koba viltija, kes on terve õhtu seebitand ja nühkind villaloori. See on mu esimene palliteokatsetus Teised tulid juba tiba kobedamad välja: Foto NAGI's: pallid


Eowyn posted @ 22:18 - Link - kommentaarid (7)

27 November 2006
Käsitööväline (veidi siiski käsitööst ka) ehk sellest, kuidas ma terve päeva tööd teen
Üks tubli ja tegus kodustöötaja sätib äratuskella varakult helisema, joob enne kukke ja koitu oma hommikukohvi, käib kiire tiiru koertega väljas ja avab oma läppari parimate kavatsustega. Et täna teeb ta oma töö lõpuks valmis.
Esimene pooltund kulub oma meilikastis korda luues. Suhtlema ju peab.
Teine pooltund kuulub ajalehtedele. Kui sa pole ilmaeluga kursis, siis millega sa üldse kursis oled?
Kolmas pooltund ja natuke rohkem kulub tal Isetegijas. Kui sa ikka ei tea uuemaid käsitöötrende, siis mida sa üldse tead?
Siis on aeg esimeseks virgutuseks. Mõte ju lihtsalt ei tööta, kui kohv/tee (sõltuvalt tujust) su tassis ei aura. Hüva rüübet tehes avastad, et kraanikaussi pole mustade nõude hunniku alt nähagi. Muidugi pesed sa nõud puhtaks, sest mis perenaine sa muidu oled?
Värske ja aurava joogiga kirjutuslaua poole tüürides komistad sa oma pesamuna mänguasjade otsa. Muidugi korjad sa mänguasjad kokku, pühid möödaminnes põranda ja tabad end mõttelt, et ega pisike põrandapesugi halba tee.
Kui sa uuesti kirjutuslauani jõuad, on su jook ammu jahtunud. Ja et mõte paremini töötaks, teed sa uue kohvi/tee.
Siis on aeg ajalehed ja BNS-i uudised uuesti üle vaadata. Päevasündmustega pead ju kursis olema.
Seejärel unustad sa ennast jälle tunnikeseks Isetegijasse.
Siis tahavad koerad pissile. Ja laps helistab, et ta tahab kojutoomist. Kui sa uuesti kirjutuslaua taha jõuad, on tegelikult käes aeg lõunasöögiks. Kes ei söö, see ei jaksa ju tööd ka teha, eks. Niisiis sa sööd. Ja pesed enda järel nõud puhtaks.
Nüüd kulub väike puhkus ära. Seda kasutad sa otstarbekalt, surfates mööda veebiilma käsitöökülgi.
Millalgi pärastlõunal avastad sa ehmatusega, et tööd pole sa teinud grammivõrdki. Aga enne seda, kui sa oma tööfailid lahti teed, kiikad sa Isetegijasse. Iial ei või ju teada, millal mõni mõnus asi üles riputatakse.
Ja kui su ülejäänud pere õhtul koju tuleb ning küsib, kuidas läks, vastad sa: Nagu alati.

Igatahes otsib siinkirjutaja taga IseLoomu.

Tundemärgid:
Kasv – turd ja tugev, et jaksaks omanikku õigel rajal (ehk siis tööfailide, mitte Isetegija juures) hoida
Vanus – piisav selleks, et tema ütlustel-utsitustel oleks kaalu (marss tööle!)
Maailmavaade – karm (ikka selleks, et omanikku õigel raja hoida)
Premeerimissüsteem – peab olema motiveeriv (paar tunnikest tööd ja veerandtund Isetegijas ehk oleks sobiv).

Ehk on keegi näinud, ta võiks olla umbes selline
Foto NAGI's: rootsi5
Eowyn posted @ 16:57 - Link - kommentaarid (13)

Ajast ja selle leidmisest
Seda, et täiskasvanud oskavad teinekord olla niiii mõistmatud, sain esimest korda tunda, kui üks õpetajaist ei suutnud uskuda, et mu ema oskab telekat vaadates sokki või kampsi kududa. See lihtsalt polevat võimalik. Ning kui ma käsitöötundi võtsin sokivardad ja –lõnga kaasa, vaatas ta mind rohkem kui skeptiliselt. No teise klassi juntsu ju ei oska, eksole.
Aga mul on vanaema: Foto NAGI's: mamma

Kuldsete kätega mamma, kes on oma viis tütart nagu puped riidesse pannud (neile õmmelnud, kudunud) ning igal aastal on jõuluvana toonud mõne tuttava kirjaga soki- või kindapaari. Kusjuures, ikka kõigile 14 lapselapsele.
Ja pole ju miski ime, et käsitööpisik pärandub vanaemalt lapselapsele. Nii ma siis kudusin oma esimese soki teises klassis. Täitsa ise. Teise soki jaoks mul püsivust ei jagunud. Ja selle, et täitsa eduliselt on võimalik käsitööd teha ja telekat vaadata, tegin ma ka õpetajale selgeks. Näitasin ette. Põrnitsesin tahvlit ning samal ajal kudusin Ninatark.

Olen ükslugu mõelnud, kust ometi võttis mamma käsitöötamiseks aja. Kui sul on viis last, lehm ja seapõrsas, palgatöö ja selleks, et ära elada, ka lisatöö (vanaema ja kadunud vanaisa käisid näiteks ühe lasteaia köögis öösiti kartuleid koorimas), ei peaks ju kõigi arvestuste kohaselt käsitööks aega jaguma.
Aga mamma on vana kooli inimene. Tema õppis oma ema kõrvalt (kellel oli kaheksa last, hiidsuur talu koos sulaste ja teenijatüdrukutega), et kui tahad, jõuad küll. Ja nii jõudis mamma ka. Õmbles öösiti oma piigadele jänesenahkseid kasukaid (piltidel posängitab mu ema, kes siis veel mu ema polnud ): Foto NAGI's: kasuk

sits-pitskleite: Foto NAGI's: kleit
kudus kampsikuid ning lisaks kudus ja heegeldas veel Ukule ka. Ikka öösiti.
Lõigete tegemise ning õmblemise sai mamma selgeks pärast keskkooli Kuresaares ühe õmblejaproua juures õmblusklassis – sealt ka kindlus, et olgu sõda või rahu, õmbleja elab alati ära, sest riideid tahavad ju kõik (ja võib kolm korda arvata, mis ametit soovitas mamma mulle pärast gümnaasiumi lõpetamist.
Ja kogu selle eelneva taustal kõlab mu hala, et käsitööks on aega (jätkuvalt) vähe, kuidagi mannetult. Sest tegelikult on vist nii, et kes tahab, see ka teeb. Õigemini, leiab tegemiseks aja.
Et meie armsatel sõpradel sündis eelmisel nädalal pojaraasuke, võtsin ennast kokku ja sain eile Midsomeri mõrvu (huvitav, et see Midsomer ja seda ümbritsevad külad veel inimestest tühjaks pole jäänud, igas osas saab suur hulk kohalikke hukka) vaadates pisikesele Stenile mütsi valmis. Kampsik-kindad-sokid tulevad ka. Praegu pilti vaadates avastasin, et mütsitutt veel tegemata
Foto NAGI's: stenimyts
Aga enne mütsikudumist ma küpsetasin. Pühapäev kohe sobib selleks. Alustuseks tegin rullkooki (seda vana ja äraproovitut: viis muna, viis supilusikatäit suhkrut ja viis supilusikatäit jahu): Foto NAGI's: rull
ja lõpetuseks lehttainast kaneelisaiakesi:Foto NAGI's: sai . Head said küll.
Eowyn posted @ 08:02 - Link - kommentaarid (11)

20 November 2006
Higi, verd ja pisaraid

Olen püüdnud end täna töölainel hoida. Krabanud küüntega muudkui klaviatuurist kinni, nii et veri väljas ja pisarad silmis.
No on rohkem kui raske sundida ennast töötama, kui sulle vahib vastu selline korv (mehevanemate kingitus mulle): Foto NAGI's: korv
Tunnistan, et olen nõrk. Kohe täitsa nõrk. Sest enamiku päevast tiirutas mu mõte nende heiete juures, et mida kõike saab neist teha. Tegelikult ei peaks ma praegu üldse käsitöötama, sest reedesest söögiteost on käsi veel täitsa haige. Mis teha, ju ma siis olen vana kooli inime, aga mulle meeldib, kui peolaual on omatehtud asjad. Ja nii ma tegin sööke ja muuhulgas kloppisin neli kilo sigaliha šnitsliteks. Kusjuures, väga head said
Aga ikkagi, esimese raksuga kudusin eile pojale sokid. Need vaja veel vanutada, alla kummised pidurid meisterdada ning ongi valmis.
Foto NAGI's: emsusokk
Need on üllatavalt popid, pojaraas on terve õhtupooliku mööda põrandat vuristanud ja sokkidega “uua-uaa” teinud. Tõsi, sihtotstarbelisest kasutamisest (ehk varbaotsas olemisest) on asi kaugel, poja lükkab sokke enda ees ning on kindel, et just sellised ongi õiged autod. Vaat kui vähe on vahel lapsele mängimiseks vaja
Foto NAGI's: emsusokk1

Ja üllatus-üllatus:

.: Visits :.
010000 sõpra on siin käinud
Aitäh!
Eowyn posted @ 19:00 - Link - kommentaarid (12)

18 November 2006
Olen kolmekümnene (laulda vabalt valitud viisil)

Nüüd on need siis käes. Neljakümnendad. Ja oh üllatust, elu on rohkem kui ilus
Muidugi lootsin ma sünnipäevahommikul hirmus kaua magada, aga kell seitse oli familie kõpsti voodi kõrval platsis. Lilled:
Foto NAGI's: slill
(pluss pisike lisakingitus, nädalalõpp spaas) ja kaheksa-aastase tütretirtsu nikerdatud pajalapid. Imeilusad ja millise hoolega tehtud: Foto NAGI's: pajalapp
Pajalappide all on kingituseks saadud hullult armas siidine voodipesu ja kõrval osa ise endale ostetud kingitusest. Lõngast muidugi. Arvatavasti tuleb sellest rohelisekirjust vest. Aga mitte täna. Täna tuleb pidu!

Eowyn posted @ 07:13 - Link - kommentaarid (33)

16 November 2006
Millest on tehtud väikesed tüdrukud

Muidugi, maasikavahust ja muust sellisest armsast kraamist. Et tütreke läheb laupäeval sõbranna sünnipäevale, kes olevat olnud vaimustuses tütre boolerost ja sellel olevast lillest, koon praegu lillekindaid. Selliseid maasikavahuseid. Ja armsaid.
Foto NAGI's: lillekinnas
Annaliisa mütsidest jäi järele Novita roosat lõnga ning valget turuvarblast (pidin kord tööasjus Tõrvas käima ja et jõudsin kokkulepitud ajast varem, käisin ühes sealses poekseses. Üsna tükk aega tagasi, siis, kui olin just isetegijad avastanud ning kibelesin kangesti lõnga ostma. Ja sealt see valge 20kroonine toodud saigi. Nüüd avastasin, et Võru turul müüakse seda ka. 22 krooniga. Kaks krooni justkui maast leitud ). Nii mõtlesin, et koon oma armsale õele ka ühed beibekindad.
Õde on minust 10 aastat noorem. Veel mõni aeg tagasi olin rohkem kui kindel, et ta on oma pühaks kohuseks võtnud mind hulluks ajada. Oma rokkimiste ning muude pubekavärkidega. Aga mida aeg edasi, seda normaalsemaks meie suhe muutub. Ta on muutunud ja ehk olen ma ise ka muutunud.
Igatahes oleks ju raske mitte armastada inimest, kes tuleb autokoolist ja kilkab, et näe, sellel autol kabareetuled ei põle.
Või hüüab ratsutama minnes õrna häälega: “Sutsu, sutsu, tule siia!”
Või siis unustab peol olles ära, et ainukesed võtmed on tema käes ning hommikul näevad naabrid, kuidas kogu pere läheb lasteaeda-kooli-tööle. Väljudes aknast. (Puhas õnn, et me taipasime oma kunagise korteri esimesele korrusele osta.)
Või ostab poest hirmsa korvitäie kaupa ning kodus on ülimalt imestunud, kuidas tal õnnestus kogu kraam poodi unustada.
Või organiseerib oma sõbrannad verekeskusesse verd andma. Sest ta luges, kuidas iial ei või teada, millal endal teiste abi vaja läheb.
Või nutab bussis vanainimest nähes (sest äkki sel vanakesel pole sooja kodu ega lähedasi). Või annab oma viimased sendid kerjusele. Et siis ülima enesestmõistetavusega helistada ja teatada, et tal oleks raha vaja. Ja ruttu.
Beibekindad sobivad talle ülihästi. Ma olen selles kindel.
Juhuks, kui kellelgi tekkis küsimus, siis jah, ta on üks ütlemata armas blond.

Eowyn posted @ 22:05 - Link - kommentaarid (11)

15 November 2006
No ei või olla, müts on napikas
Foto NAGI's: annamyts
Need lapsed ei kasva mitte päevade, vaid tundidega. Ma võin vanduda, et tol korral, kui Annaliisa meil viimati külas käis, oleks see müts talle paras, kui mitte veidi suur olnud. Ausõna
Eowyn posted @ 19:13 - Link - kommentaarid (3)

Beebimüts, vol2

Tegelikult pole ma kunagi fänninud mitme ühesuguse asja tegemist järjepanu. Ja ega ma polekski teinud, kui kibe häda käes poleks. Meie armas silmatera (ikka seesama blond poiss, kes oskab nõnda võluv ja nunnu olla, et isegi kurjustada ei raatsi) Foto NAGI's: emsu kaotas pisikese Annaliisa mütsi nii peenelt ära, et lausa nõutuks teeb. Kogu maja on tagurpidi keeratud, kappidest-panipaikadest rääkimata ja mida pole, seda pole.
Tõenäosus, et ta viskas mütsi kempsupotti, on õnneks väike. Sest müts peaks ju ummistuse tekitama. Nagu tekitasid poja pisikesed saapad mõni aeg tagasi. Või hambaharjad. Või lusikad. Või suure õe Bratznukk.
Tõenäosus, et ta viskas mütsi prügikasti, on samuti väike. Sest olen üritanud hoolega prahti sorteerida. Et põlev kraam läheb ahju, lagunev värk kompostihunnikusse ning ülejäänu siis prügikasti. Iga päev olen sellise innuga prügikasti revideerinud, et kui keegi kõrvalt näeks, oleks selgemast selgem – prükkar
Tõenäosus, et ta andis mütsi koertele mängimiseks, on ka väike. Midagigi oleks ka pärast kõige hoogsamat nätsutamist-tirimist-tõmbamist (sellised mängud on meie pere koerte lemmikud) järele jäänud.
Kui meil just majakratt külas pole käinud ning punast titamütsi oma pessa tirinud, on see müts kusagil alles. Ja kindlasti on ta nõnda lihtsas kohas, et sealt lihtsalt ei oska kohe otsida.
Aga seniks saab Annaliisa käia sellise mütsiga:
Foto NAGI's: myts
Kahevärvilisena on nunnum, eks?

Eowyn posted @ 17:58 - Link - kommentaarid (8)

Hakuna matata
Foto NAGI's: lill

Pojaraas vaatas hommikul Lõvikuninga multikat, kus kuri lõvi tapab oma kuningast venna ning peletab pisikese troonipärija minema. Ja kui see, jaks viimseni otsas ning hing haige, lõpuks sõbraliku põrsa ning pisimutukani jõuab, soovitavad need talle: Hakuna matata! Et võta rahulikult, ära muretse!
Mis tähendab umbes seda, et kui oled kord rattaga pambusse pannud, kirud selle mehe, kes kaherattalise välja mõtles, maa põhja. Ning ennast muidugi ka. Kes see käskis sul rattale istuda. Nüüd põlved marraskil ja hing hell. Mitte iial ei sõida sa enam rattaga, eksole!
Aga läheb päevakesi mööda ning eneselegi üllatuseks leiad end jälle ratta seljas. Sest tegelikult ju sulle meeldib rattaga sõita. Ja olgugi, et alustuseks ehk sinka-vonka ja tasahilju ning veidi häbenedes, et mida need naabrid küll võivad mõelda, pole see tegelikult oluline. Oluline on rattasõidust saadav rõõm.
Nii et hakuna matata. Käsitöös ka!

Ei saa kuidagi kekutamata jätta, et mu orhideeline, mille olin mõttes juba maha kandnud, üllatas meid kahe pontsaka õiega. Ja tundub, et neile tuleb lisa

Eowyn posted @ 12:05 - Link - kommentaarid (3)

14 November 2006
Minu esimesed ... nupud

Elu on kohe ilus, kui mõne esiti nõnda keerukana tundunud asja selgeks saad. Ma katsetasin eile esimest korda elus nupukudumist. Tükk aega võtsin hoogu, sest ikka sosistas vaikne hääleke (kaine mõistus ehk), et ega see kerge ole. Aga Novita sügisnumbris oli igavesti nunnu titemüts, mis nuppudega kaetud, ja müts ilma nendeta poleks olnud enam üldse nõnda nunnu ja nii võtsin ennast käsile ning kudusin mütsi valmis. Nupud koos mütsiga. Ja kõige hullemad need nupud ei tulnudki
Aga et vardad said tiba kõhnad ning lõng õhuke, kahtlustan, et vennatütrele jääb mütsike pisikeseks. Ja võib kolm korda arvata, kes oli hommikul hirmus õnnelik, et tema nukk uue talvemütsi sai (kaks viimast on nagunii valed).
Pealtvaates (no et nupud ka ikka näha oleks )

Foto NAGI's: myts1

Ja küljelt: Foto NAGI's: myts2

Ja elu on kohe ekstrailus seetõttu, et nädalavahetusel sai hulk tööd tehtud: üüratu hunnik puid riita laotud. Lausa talgud olid, oma perega laoks me neid puid nähtavasti tuleva suveni. Tõsi, selg ja käed on tänaseni valusad, aga kui puuriitu vaatan, neid veidi kööbakaid (esimesed ju): Foto NAGI's: riit1
pole sellest veidi valusast olekust tühjagi. Homme peab ainult igaks juhuks vaatama minema, ega tuul ole riitadele saatuslikuks saanud
Eowyn posted @ 15:19 - Link - kommentaarid (8)

13 November 2006
Isadepäevast ja sokkidest

Olen mitut puhku mõelnud, kuidas ja mille põhjal inimesed valivad. Meest ja oma lastele isa. Sõnaga, seda kõige tähtsamat.
Mõned nähtavasti valivad, teadmata esiti, et nad üldse valivad. Nagu mu ema sõbranna, kes kutsekooli esimesel kursusel läks ühe kursavennaga vihma eest küüni peitu. Sadu kiskus pikale, ja üheksa kuu pärast oli sõbranna abielus ning priske põnni ema.
Teised nähtavasti valivad oma isa järgi. Et kui on olnud igavesti tore papa, siis tahaks ju oma lastele ka sellist. Nagu mu sõbranna, kelle isa on tugev ja turd mees, asjalik ning hooliv. Tema mees on ta isa koopia. Tõsi, veidi noorem väljalase.
Kolmandad nähtavasti valivad ka oma isa järgi, aga otsivad sellist, kes millegagi oma isa ei meenutaks. Enda isa ma tegelikult ei mäletagi, vanemad lahutasid, kui ma olin paariaastane. Joodikuga ju ei anna koos elada.
Mõni aasta tagasi jalutasin oma pisikese tütrega Kuressaares, kui üks mees kõndis meist mööda. Ja veidi eemal keeras otsa ringi. Ära tundis. Mina esiti ei tundnud. Aastat kümmekond polnud ma teda näinud.
Mu eelmisel sünnipäeval ta helistas. Soovis õnne ja uuris, kuidas läheb. Kuulnud, et tal on nüüd kaks lapselast, oli ta esiti tasa ning ütles siis, et tal on kahju, et elu on nii läinud, et oma lapsi ja lapselapsi ei saa ta kunagi tundma.
Aga mis olnud, see olnud.
Oluline on ju see, mis on praegu. Ja eilne isadepäevahommik algas meil koogiga, mille tütretirts täitsa ise meisterdas. Küpsistest, kohupiimast ja vaarikamoosist. Igavesti maitsev! Ja issi sai siis kingituseks koogi ning portreepildi (teatav sarnasus ju on, eksole )
Foto NAGI's: issipildiga

lipsu: Foto NAGI's: lips
(selle meisterdas pisipoja koos kasvatajatega lasteaias);

auto: Foto NAGI's: autu

ja kontserdi, mis toimus pärastlõunal. On ikka hirmus küll vaadata, kuidas su oma pisike laps ronib suurele lavale ning laulab saalitäie rahva ees soolot. Aga kenasti sai hakkama!

Ja sokkidest ka: ema kudus oma kõige pisemale lapselapsele sokid.
Foto NAGI's: sokid
Hirmus armsad roosad, tikkis lilled peale ja puha. Ning kui oli aeg sokid jalga tõmmata, selgus kibe tõde: pisike piiga polegi enam nii pisike. Nüüd koob ema uusi sokke. Veidi priskemaid
Eowyn posted @ 09:47 - Link - kommentaarid (4)

09 November 2006
Kallistamiskäpikud

Oma päris esimesi ma ei mäleta, aga mõned käpikupaarid on jäänud lapsepõlvest meelde.
Ma olen üks neist õnnelikest, kes on saanud ka hoidjatädi armastust tunda. Olin napilt paarikuune, kui ema pidi tööle minema ja vanaema töökaaslase eakas õde oli nõus mind vaatama. Armas tädi Dessu, endal tal lapsi polnud ja ehk seetõttu pidas ta neist, keda ta hoidis, eriti palju. Igatahes ehmatas mu ema end ühe õhtul hingetuks, kui ta mulle järele tulles marlimaskis Dessu eest leidis. Aga tädil oli pisike nohu, ta kartis mind nakatada. Ja olgugi, et ma olin titt võrevoodis, näitas Dessu mulle iga päev täheklotse, luges raamatuid ette ning laulis. Tõsi, minu mäletamist mööda polnud tegu mitte kõige parema viisipidamisega. Aga sel polnud vähimatki tähtsust.
Kui mind lasteaeda panema hakati (iga korralik laps käis tol õndsal nõukaajal lasteaias), selgus, et Kuressaares pole mujal aiakohta kui vene rühmas. Istusin päeva paar seal vene lasteaia rühmatoa aknalaual, nutsin ja halasin, et ei taha vene lasteaeda, tahan saksa lasteaeda (saksa puped olid tol ajal popid ja ju ma arvasin, et ka saksa lasteaed on midagi mõnusat) ning Dessu, kes oli samavõrd ahastuses kui mina (tema armas silmatera ja nutab!) pakkus mu emale, et hoiab mind kas või tasuta, aga last kannatamas näha ta ei suuda. Muidugi oli ta need paar päeva sõna otseses mõttes lasteaia värava taga luuranud. Ja muidugi läksin ma pärast seda Dessu juurde tagasi.
Kui me Saaremaalt mandrile kolisime, kudus Dessu mulle käpikud. Punase-roosaträpsulised, seest aasadega. Hirmus soojad ja uhked, teistel selliseid polnud. Kallistamiskäpikud.
Iga kord, kui me suviti Saaremaal vanaema (meie pere armas käsitööguru, temast kirjutan edaspidi kindlasti) juures käies Dessul külas käisime ning tervituspurumine (see oli meie oma keeles kallistamine) tehtud, rääkisime käpikutest. Sest need lihtsalt olid meelde jäänud kui kõige-kõigemad kindad.
Enam kui kolm aastat tagasi Dessu läks. Sinna, kust enam tagasi ei tulda. Ja mul on hirmus kahju, et minu enda lapsed ei saanud teda tundma. Vanasti me ikka viskasime nalja, et ta tuleb ja vaatab ka minu laste järele, kui nad kord sünnivad, ent aeg ja haigused teevad oma, meie pojaraasukest ta ei näinudki.
Ja teine, millest mul hirmus kahju, on see, et tänapäeval on kõigil nii kolehirmus kiire, et ise tehtud käpikuid (just selliseid armsaid, mida kandes tunned, et need on südamega kootud) enam pole.
Vaat just seepärast otsustasin, et meie jõuluvana kotis on sel aastal ka natuke isetehtud asju. Et see südamega tehtud asjade tunne meelest ei läheks.
Üks armas inimene saab meie jõuluvanalt sellised käpikud (lilleke Kreysylt, aitäh Sulle veel kord ).
Foto NAGI's: kinnuk
Eowyn posted @ 19:57 - Link - kommentaarid (15)

08 November 2006
Katariina kampsik

Kampsitegu sai täna väärika lõpu: pisike Katariina (mehe kunagise klassivenna tütreke) saab endale Novita Nalle Colorist kootud kingi. Palmikud ja muud silmad said vardaile (number 2) täitsa meelevaldselt ehk siis minu enda parema äranägemise järgi. Ja ise olen oi kui rahul, esimest korda tegin asja nii, nagu peab: lugesin nädalavahetusel päälinnas käies ühest targast raamatust, et esiti tuleb asjad pressida ja alles siis kokku õmmelda. Olin seni vastupidi teinud ehk siis esiti õmmelnud ja seejärel pressinud. Hoopistükkis mõnusam on juppe pressida, tõesõna.

Foto NAGI's: kata kamps
Et Nalle Colori on irrrrrmus peenike lõng, kulus kudumiseks jupike reedest, esmaspäevast ja tänasest. Tegelikult kulus täna peaaegu terve päev. Taguots on istumisest suisa valus. Tulebki end nüüd virgaks sundida, koertega kiire õuetiir teha ja siis hakata külla sättima. Kena õhtut teilegi!
Eowyn posted @ 14:58 - Link - kommentaarid (7)

06 November 2006
Kampsidest, kuulsusest ja muust

Tallinnas-käik tähendab tänuväärselt pikka retke. Ja et me reedel minnes sõitsime suisa läbi Viljandi, oli mul ekstra aega kudumiseks. Aga vaat, mida tähendab ideedeküllus, peenike lõng ja imekõhnad vardad: neli tundi hüsteerilist vardaklõbistamist ja vaevalt pool seljajuppi sai valmis. Beebikampsi oma.

Alustasin mõttega, et teen samasuguse, nagu tütrekesele millalgi mõne aja eest tehtud sai (pildil paremal, osa esitüki mustrist võtsin ühest kuduajakirjast, ülejäänu aretasin ise).
Foto NAGI's: Sassu kampsid
Võrust välja sõites lõin hoolega silmi ja muudkui kudusin. Aga vussi läks ja polnud üldse kena. Siis mõtlesin, et teen sellise hästi lihtsa, nagu tütrekesele kah millalgi mõne aja eest tehtud sai (pildil vasakul, kasutasin ära kõik kodus olnud lõngajäägid, kudusin 2+2 ehk siis nn kanaihu: kaks silma ühipidi, kaks pahupidi ning iga kahe rea tagant vahetus). Veel enne Viljandit lõin uued silmad ja muudkui kudusin. Ikka ei jäänud ilus. Kuna mulle ikka veel meeldivad hirmsasti palmikud, saigi lõpuks hoolega neid silmi ette- ja tahapoole keerutatud. Ja et neid käike tuleb veel ja veel, võib loota, et see kampsik kord valmis ka saab.
Tegelikult peaks ta suisa ülehomseks valmis saama, sest siis läheme katsikule.

Aga kuulsusest ka: Tallinna-sõit oli meil suuresti seetõttu plaanis, et kuulsusest osa saada, Fame'i käisime vaatamas. No seda muusikali. Tantsud olid kenad, kostüümid ka, aga paljudest lauludest ei saanud mitte mõhkugi aru. Ja ütlemata totter on kavalehel sõrmega järge ajada, et kelle poole see hurmavalt kena, ent paraku mitte nii hurmava aktsendiga JZ Belle parajasti õhkab.
Loomaaias käisime ka. Seal oli hoopis toredam, olgugi, et külm tahtis silmanägemise ära võtta ja enamik loomi nautis siseruume.

Tagasisõit paraku polnud enam nõnda tore. Kurb, kui palju karme õnnetusi juhtub.

And last but not least: et kogemata ei jääks väära muljet, nagu mina üksi oleks peast segi läinud (käsitööd pean silmas), tuleb ära märkida, et ka mu tubli tütretirts on hulga asju valmis saanud. Võrus on üks ülemata armas inime, kes ei pea paljuks lastele käsitööd õpetada. Aila näpustuudios saavad need, kes varem nõelast-niidist kaarega ringi käinud, vajalikud oskused kätte ja nii need asjad siis valmivad:
pisikesele vennale pall: Foto NAGI's: a5

näpunukk: Foto NAGI's: a6

pisijänes: Foto NAGI's: a4

ja beibetamiseks kõrvarõngad: Foto NAGI's: korva


Ja veidi nalja ka: meie pere käib tänavusest sügisest (jälle) lasteaias. Pojaraas tuligi täna õhtul õnnelikult koju, vaatas mulle sügavalt silma ja ütles õnnest särades: "Sitt!"
No uhke tunne ju, kui uue sõna õpid, eks. Seletasin talle, et ainult rumalad räägivad nii ja et tegelikult ajab mõni vähemvänge sõna kah päris hästi asja ära.
Poja läks teise tuppa ja sosistas ikkagi oma sõnavara uusimat kildu. Tuli siis minu juurde ja päris hirmus usalduslikult: "Eks, ma pole ju rumal, sest ma ütlesin hästi tasakesi."
Eowyn posted @ 18:39 - Link - kommentaarid (4)

02 November 2006
Ei saa me läbi kotita

Õnneks ei lähe vanasõnad alati täppi. No et kingsepal pole kingi ja rätsep käib alasti. Selle loogika järgi peaks näiteks kotitegijail rahakott ja load taskus pungitama, sest käekotti lihtsalt pole. Mul ka polnud.
Nüüd võtsin ennast käsile ja heegeldasin-vanutasin endale koti. Heidest muidugi (viimasel ajal kohe ei oska enam millestki muust ).
Foto NAGI's: kott

Vahel on uhkeldavalt värviline ja külluslik igavesti mõnus, aga teinekord tahaks tsipake tagasihoidlikumat. Lumist ja talvist ja karget.
Ilm lihtsalt on selline. Talv on käes, hurraa!

Mis muidugi tähendab seda, et ühe käsitööga oleme irrrrmus hiljaks jäänud: ahjupuud (see lumine hunnik pildi keskel) ootavad riidastamist. Kui laupäeval Fame'i muusikalilt tagasi tuleme, tuleb ühed talgud korraldada.
No läksime veidi hoogu ja tellisime 33 ruumi puid (ema muidugi naeris kõhu kõveraks, sest sellest kogusest pidavat suisa mitmeks aastaks jaguma. Aga esimene kord ju, kust peaks üks (endine) linnavurle teadma, palju puid üks ahi nõuab).
Foto NAGI's: lumi
Eowyn posted @ 18:09 - Link - kommentaarid (4)

01 November 2006
Tore-tore

Esiti ei osanud ma midagi arvata, kui keegi kirus, et jupike lõnga jäi töö valmimisest puudu. No jäi ja siis? Lähed sipsti poodi ja ostad tokikese juurde.
Aga eile Bridget Jonesi päevikut vaadates (vaatad, itsitad ja tunned, kuidas tuju kerib paremaks. Kohe täitsa heaks!) üritasin tütretirtsu boolero varrukaid valmis kududa. Ja tibake enne kangelaslikku finaali (Bridget oli leidmas oma elu armastust ja mul hakkasid varrukad valmis saama) sai selgeks, et mehed on sead ja mul saab kohe lõng otsa. Vastik-vastik-vastik! Napid kaks sentimeetrit vaja kududa ja lõngakorvi nukas kössitab hale pussakas, millest jätkuks ehk varrukate kokkupisteldamiseks.

Nagu kiuste olin ma selle lõnga Harrietist tellinud ja nagu kiuste polnud täna Võrus üheski lõngapoes vajalikku karva 7 venna lõnga. Koo siis või ole! Ostsin hoopis sama värvi oranži angooralõnga ning kudusin varrukad valmis. Julmalt. Ja tirts on rahul, lubas kohe kooli selga panna. No kui vaheaeg läbi saab.
Foto NAGI's: veike kampsik
Eowyn posted @ 18:52 - Link - kommentaarid (16)