Eowyni väikesed asjad
Foto NAGI's: mytsid2
Kes ei proovi, see ei saa. Nii et tasub proovida;)
.:Eowynist :.
Vanus: Tjah. Juba 34 :)
Asukoht: Eestimaa kagunurk
Tähtkuju: skorpion
.: Meeldib :.
oma pere ja muud loomad.


.: Ei meeldi :.

.: Lingid :.
Mu jutublogi

Mu jutublogi

Jälgi blogi GOGO.EE abil

.: Latest Posts :.
Viimased postitused
Jaanuar 2011
Detsember 2010
Oktoober 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010
Detsember 2009
November 2009
Oktoober 2009
September 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Veebruar 2009
Jaanuar 2009
Detsember 2008
November 2008
Oktoober 2008
September 2008
August 2008
Juuli 2008
Juuni 2008
Mai 2008
Aprill 2008
Märts 2008
Veebruar 2008
Jaanuar 2008
Detsember 2007
November 2007
Oktoober 2007
September 2007
August 2007
Juuli 2007
Juuni 2007
Mai 2007
Aprill 2007
Märts 2007
Veebruar 2007
Jaanuar 2007
Detsember 2006
November 2006
Oktoober 2006
September 2006

.: Currently :.

Reading:
palju

Last Movie:
viimasel ajal enamasti multikad: Lotte, Jääaeg jms. Lapsed on vallutanud dvd-mängija ja teleka;)


Listening to:
kodumaine


.: Visits :.

475116 sõpra on siin käinud

31 Mai 2009
Mis vahepeal on juhtunud?

Ühtpidi hästi palju ja teistpidi hästi vähe. Päike tõuseb õnneks ikka ja linnud siristavad ja üldse. Kui ilma vaadata, siis elu on lill.

A mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, et Oh ja Ah on võtnud nõuks rajada endale loomaaia. Sohvi oli neil juba enne. Hirmusnunnu ja tark berni alpi karjakoer. Kaks kassi ka: Karmen ja Joosep. Esimene on viimase ema. Ja viimasega juhtus see lugu, et ta sai oma nime selgeks ja siis mindi temaga arsti juurde. Seal selgus, et Joosep on tegelikult Josefiine. A paraku polnud Joosep nimemuutusega nõus. Nii et olid Sohvi, Karmen ja Joosep. Loomaaia alustalad.

Mõni aeg tagasi helistasin memmedele. Hirmus ähkimine käis ja Oh teatas, et ei-ei, nemad ei saa praegu rääkida, sest panevad just Oobaamat bussi.
Õhtul siis helistas ta ise ja teatas õnnest väriseval häälel, et neil on nüüd lambad. Teate, hirmus tark on tegu ära teha ja alles siis sellest rääkida. Muidu on oht, et need, kelle mõtted uitavad maiseid radu, laidavad lennukad ideed maha. Igatahes, kui lambad juba kodus, pole enam midagi köbiseda. Oobaama (just niipidi kirjutet) on jäärapoiss, teised, kaks utekest, on veel nimetud.

Ilmselge, et pärast kolme lambukese tulekut ei saa maadamid enam liigse vaba aja üle kurta. Olime meie kõik pisikese Agatha 1. sünnipäeval (mille puhul sai talle õmmeldud kleidike),
Foto NAGI's: agatuska
kui Oh sai äreva telefonikõne: lambad on jooksus! Olgugi, et Oh on jätkuvalt täissale naisterahvas (jah, kepikõnnile vaatamata), arendas ta autoni jõudmiseks märkimisväärset kiirust. Kodus selgus, et kiirustamine oli asjatu: lambukesi polnud enam kuskil. Tegid kurvad Oh ja Ah kümneid tiire, ent keda pole, seda ikka pole. Mitu-mitu tundi hiljem helistas naabertalu emand, et kadunud kolmik sörgib nende aiamaal. Selgus, et kuus kilomeetrit pole lambukeste jaoks mingi maa joosta.
Pakkusin pärast seda, et paslik oleks memmedele suveks õmmelda karjusekeebid, et oleks hea lammaste juures valvata, a see mõte ei läinud siiski loosi. Oobaama on nüüd ketis.
Kuna karjusekeepe ei vajatud, kudusin vahelduseks hoopis endale. Suvine see jupstükk küll pole, aga hirmus mõnus seljas ikkagi. Hirmus kaua kulus tegemiseks aega ka, varras 2,5 ja lõng kah peenike. A ma olen rahul.
Foto NAGI's: kasitoo (4)

Mõni aeg hiljem värises memmekese hääl taas suurest õnnest: meil on nüüd kanad! Mõtle, kui tore: iga päev värsked munad, saab kooki ja koogelmoogelit teha! Vihje sellele, et koos munadega hakkab ka mammide kehakaal paisuma kut pärmitainas, ei teinud kellegi tuju kehvaks. Kui paisub, siis paisub. Mis seal ikka.

Esialgu on kanad mammide kehakaalu ainult vähendanud. Esiteks tuli ehitada kanadele kiskjakindel aedik (Oh sai sellega suurepäraselt hakkama, vahel ei pääse ta ise ka sinna sisse), teiseks tuli leida kanakarjale õige kukk.
Esimene neist, Kirkorov, oli küll tore kireja, ent paraku ei sallinud ta teisena saabunut, udupeene tõuga selli, kelle nime ma meenutada ei suuda, silmaotsaski.
Päris mitu nädalat üritasid memmed kukki lepitada, aga ei miskit. Kirkorov pagendati mõneks ajaks kanaaedikust memmede kaubikbussi (sinna ehitati isegi õrs ning pandi õled põrandale), aga ikka oli ta uue kuke peale tige kui pull. Nii jooksis Oh hommikul, et lasta Kirkorov õue kanaaedikusse ja viia udupeene nimega kukk lauta aedikusse. Ja siis vastupidi. Ja jälle vastupidi.
Olgugi, et memmede kannatus on veniv kui kummipael, sai see ühel ilusal päeval siiski otsa. Kirkorovist sai supikukk.
Nii see käib.

Ent ikkagi oli Ohi ja Ahi meel kurb ja neile tundus, et õu on kuidagi tühi. Kolmas õnnest värisev kõne andis teada, et neil on nüüd tibud ka.

Neljandat kõnet pole veel tulnud. Eelmäng on küll alanud: ükspäev helistas Saaremaalt vanaema ja andis teada, et kuna suur kriis ja masu ja mis kõik veel on kohale jõudnud, on tema otsustanud. Oh ja Ah peavad võtma seapõrsa, et raskeid aegu üle elada.

Eowyn posted @ 15:15 - Link - kommentaarid (12)