Eowyni väikesed asjad
Foto NAGI's: mytsid2
Kes ei proovi, see ei saa. Nii et tasub proovida;)
.:Eowynist :.
Vanus: Tjah. Juba 34 :)
Asukoht: Eestimaa kagunurk
Tähtkuju: skorpion
.: Meeldib :.
oma pere ja muud loomad.


.: Ei meeldi :.

.: Lingid :.
Mu jutublogi

Mu jutublogi

Jälgi blogi GOGO.EE abil

.: Latest Posts :.
Viimased postitused
Jaanuar 2011
Detsember 2010
Oktoober 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010
Detsember 2009
November 2009
Oktoober 2009
September 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Veebruar 2009
Jaanuar 2009
Detsember 2008
November 2008
Oktoober 2008
September 2008
August 2008
Juuli 2008
Juuni 2008
Mai 2008
Aprill 2008
Märts 2008
Veebruar 2008
Jaanuar 2008
Detsember 2007
November 2007
Oktoober 2007
September 2007
August 2007
Juuli 2007
Juuni 2007
Mai 2007
Aprill 2007
Märts 2007
Veebruar 2007
Jaanuar 2007
Detsember 2006
November 2006
Oktoober 2006
September 2006

.: Currently :.

Reading:
palju

Last Movie:
viimasel ajal enamasti multikad: Lotte, Jääaeg jms. Lapsed on vallutanud dvd-mängija ja teleka;)


Listening to:
kodumaine


.: Visits :.

475116 sõpra on siin käinud

31 Mai 2007
Natuke kõigest

Sellest, et tehnika ja mina pole just parimad sõbrad, võib igaüks aru saada, kui praeguse ja viimase postituse vahet arvutab. Aga et asi nüüdseks jälle peaaegu ok, saab kiirelt mõned märksõnad kirja panna.

Alustuseks lasteaiapiknikust. No mulle meeldib lasteaias (arvatavasti kompenseerivad mu meeled püüdlikult seda, et lapsena mulle seal kohe üldse ei meeldinud. Röökisin ja trampisin jalgu ning tahtsin oma hoidjatädi juurde. Pealegi, Kuresaares oli tol ajal vaba koht ainult vene lasteaias, nii ma siis istusin seal aknal ja halasin, et ei taha vene lasteaeda, hoopis saksa omasse tahan. No need saksa puped olid tol ajal kuum kaup ja eks ma siis arvasin, et saksa lasteaedki on midagi erilist. Igatahes läks mööda päevakest paar, kus mina nutsin ühel, hoidjatädi teisel pool akent ja mu lasteaiakarjäär sai selleks korraks läbi.)
Foto NAGI's: lasteaias1
Piknik oli vahva, mängisime ja trallisime ja mina sain taas oma sinisilmsuse üle imestada. No kõik vanemad said kirjakese, et hirmus tore oleks, kui nad oksjonile midagigi tooks. Juba vaikselt mõtlesin, et appikene, kui pikaks see võistupakkumine siis kujuneb, kui seal nõnda palju asju on. Aga asjata põdesin. Hoopis vastupidi oli. Kott ja selle sisu läksid väga kenasti kaubaks, ja ehk järgmisel korral on oksjonilaud veidi rikkalikum.

Nüüd natuke sellest, kuidas meist sai Võrumaa sportlikuim pere. Et ei juhtuks nii, nagu viimati juhtus Laulukarusselli eelvoorul, et laps lõõritab laval ja vanemad magavad kodus, lõuad laiali (no tõesõna, meil polnud vähmatki aimu, et tol korral kutsuti lapsed võistlema, miskipärast arvasime, et tegu toredate pensionäride peokesega, kus lastel esineda paluti) läksime tütrega eelmisel pühapäeval Võrumaa perede spordipäevale. Ta esines seal oma võimlemisrühmaga. Kohaliku kultuurimaja aias selgus, et tegu igavesti vahva ettevõtmisega. Ja et aeg libedamalt läeks, võtsime perevõistlusest osa. 30 kraadi palavust ja sport (telgipüstitus jms võluvad alad) ei passi küll väga hästi kokku, aga lõpp hea, kõik hea. Igatahes on mul tunne, et spordiskepsis hakkab vaikselt vaimustusega asenduma.
Foto NAGI's: sport1

Lõpuks jõudis laste mängumaja kohale. Kunagi paar aastat tagasi meil issi ehitas, maale, oma vanemate juurde. Et lastel seal hea mängida. Nüüd saavad nad oma kodus oma isa tehtud mängumajas mängida. Eriti mõnna, eksole.
Foto NAGI's: manugmaja

Viimasena, ent mitte sugugi kõige vähem olulisena, tuleb märkida, et meil on ikka eriti vinks piiga. Tunnistus, see tuleb jälle väga ilus. Ja kirsiks tordi peal on tema esinemine koolinoorte laulupeol. Kus muu hulgas on repertuaaris laul, mis kõneleb Eesti maakondadest. Iga maakonna salmikest laulavad siis sellest maakonnast pärit lapsed. Võrumaa oma laulab meie piiga koos oma sõbrannaga. No täitsa uhke olen, ausõna .
Foto NAGI's: esinemin1
(meite piiga on see, kes seal kõige kõrgemal turnib).
Ja käsitööd, seda pole jõudnud üldse teha. Kui välja arvata gladioolipeenar ja pool heegeldatud kotti. Aga neist ehk järgmisel korral.

Eowyn posted @ 06:46 - Link - kommentaarid (4)

24 Mai 2007
Oksjon
Ilmselgelt oleks see blogi siin jäänud veel mõneks ajaks käsitööta, kui eile poleks poja lasteaias kasvataja teatanud, et tuleb oksjon. Ja see tuleb homme. Ehk siis täna. Ning et hirmus tore oleks, kui lapsevanemad tooks midagi oksjonile. Saadud raha eest täiendatakse aia pillivarusid. Mulle muusika meeldib, ausõna, ja lapsed, kes pilli mängivad, ka.
Nii kulus mu tänane, rangelt töö tähe all kulgema pidanud päevake heegeldamisele. Sest pärst pikki ja viljatuid otsinguid (mida, ometi mida sinna oksjonile viia) suutsin ma välja mõelda: komplekt emale ja tütrele. Viimasele kotike. Heegeldatud roosast ja valgest lõngast, meelega tehtud maasikavahune ja armas. Motiivid Novita viimasest nr-st.
Ema saab kotist endale pooleks aastaks lugemist. Tellin talle Eesti Naise.
Alghinna panemisega on küll raskusi, aga no küll ma midagi kella neljaks välja mõtlen. Siis hakkab piknik-perepidu-oksjon.
Foto NAGI's: lasteaiakott
Eowyn posted @ 11:25 - Link - kommentaarid (12)

21 Mai 2007
Hõrk puhkus
Puhkamine on eriti hõrk, kui su pere on terve. St laupäeva hommikul oli kõigi tervis enam-vähem ja ilm, see oli super. Nii me nädalavahe algas:
Foto NAGI's: maraton1
Ehk siis poja esimene rattamaraton. Ma olen vist kentsakas ema, aga mul tuli pisar silma, no alles ta sündis ja nüüd vudib vaevata rattaga. Tõele au andes tuleb tunnistada, et päris ilma turva ja toeta ta hakkama ei saanud. Maastik polnud just neljarattalisele kõige kohasem.
Pärast finišit:
Foto NAGI's: maraton2
Ehk siis auhinnasokolaadi ja limpsiga.
Pühapäeva oli plaanitult lebopäev, väike trett Munamäele:
Foto NAGI's: munakal
Ohtralt päikest ja grill-tsill peale selle.
Et päris käsitööta ei saa, siis sellestki kaks pildikest. Esiteks liivakast ehk rubriik vanast uus. Vanast suitsusaunast sai täpselt liivakastijagu palke. Mehed tööhoos:
Foto NAGI's: liivakast
Ja tütre meisterdet eriti numsi jänes:
Foto NAGI's: janes
Ja tõesõna, töönädal on kohe eriti mõnus, kui selline mõnna nädalavahe on seljataga.
Eowyn posted @ 17:34 - Link - kommentaarid (11)

16 Mai 2007
Õdus õhtu
Selleks, et see õhtu imetabaselt mõnus tuleks, pead sa enne seda vähemalt paar nädalat haigete lastega kodus olema. Kraadima, rohtu jagama, vastama vähemalt miljon korda küsimusele, miks haiged ei tohi õue batuudile kargama minna ning mängima vähemalt miljon korda pisikeste plastikust sõjameestega nii, et sinu mehed ikka kindlasti vaenlase turmtulele alla jäävad. Jutustama vähemalt sada korda lohe Lembitust ja vaatama sama palju kordi Väikevenna ja Karlssoni dvd-d.
Sõnaga, selleks õhtuks oled sa omadega läbi kui läti raha. Tegelikult natuke rohkem. Nii hakkad sa stoilise rahuga enda jaoks aega planeerima. Selge, et enne laatsareti öörahu see olla ei saa.
Seniks siis ettevalmistused. Sa läed välja, nopid oma õrnades õites õunapuu alt mõned rabarberinupsud, koorid ja tükeldad, segad külmutet kirssidega, kallad segu suhkruga üle ning teed kooki, mis juba küpsemise ajal lõhnab hullutavalt hästi.
Seejärel otsid sa välja ühe oma lemmikutest, Uhkuse ja eelarvamuse. Sätid elutoas põrandalambi nii, et hiljem oleks vaid tulla, nupukest keerata, diivanile visata ja raamat haarata.
Lauamängus saad sa pähe, mõtted on lihtsalt liiga hajevil. Ja kui lõpuks on lastel kook söödud, mängud mängitud, hambad pestud ja kõik see pere voodis, pikutad sa poja kõrval ning ootad, kuniks ta ometi magama jääb.
Et siis minna ja lõigata koogist see kõige mahlasem jupp, kus on priskelt kirsse ja hapukat rabarberit, kallata sinna törts vaniljekreemi ning sättida end diivaninukka kerra. Koos suurest lugemisest veidi kapsastunud raamatuga (just-just, seesama Henno Rajandi tõlge). Natuke sentimentaalne, samas mõõdukalt irooniline, just täpselt see, mida õdusaks õhtuks vaja.
Nii et ma läen nüüd mr Darcyle kaasa elama, kuidas ta “sündsal moel” pr Elizabethile külge lööb. Uh, ma lausa armastan neid mõnnalt vanaaegseid väljendeid. Hääd ja õdusat õhtut.
Eowyn posted @ 20:29 - Link - kommentaarid (9)

Mummuteoõpetus
Igasugu õpetusi pole kunagi liiast, eksole. Ja et pojaraas on jälle haige (neljas nädal kodus, uraaaa!), sedakorda siis ägedas kõrvapõletikus ning suure osa ajast magab, nikerdasin taas kord mumme. Jälle pruuni ja valgega ja jälle kotisangaks. Kotti presenteerin siis, kui see valmis saab. Isegi lõng juba olemas: täna toppisin lapsel kõrvad vatti täis, panin kapuutsi ja selle peale veel mütsi ja käisin linnas. Lõngapoes muidugi, sest hm, mul lihtsalt oli hädasti lõnga vaja
Tegu ise on selline:
mudi valgest Cernitist kuus vorstikest. Seejärel rulli pruunist C-st ristkülik (tainarull on hindamatu abimees savitöil), ja kata sellega viis vorstikest.
Foto NAGI's: pruun1Foto NAGI's: pruun2
Säti valge vorstike südamikuks ja viis pruuni ümber selle. Veereta viis peenemat vorstikest ja täida nendega tühimikud.
Foto NAGI's: pruun3Foto NAGI's: pruun4
Rulli valgest C-st lauale ristkülik ning kata silinder valge C-ga.
Foto NAGI's: pruun5
Pane kogu kupatus mõneks ajaks külmkappi, liiga pehmet on halb lõigata.
Mummude täidiseks võid kasutada C ülejääke, mina kasutasin beeži C-d. Vooli täidiseks mummud, mille ümber säti kaks silindrist lõigatud viilu (kasuta žilettnuga).
Foto NAGI's: pruun6
Veereta palli peopesas:
Foto NAGI's: pruun7
Kuni pall on üleni kaetud (st täidist pole enam kuskilt näha).
Foto NAGI's: pruun8
Augusta mummud, küpseta nagu ikka.
Jaksu


Eowyn posted @ 16:08 - Link - kommentaarid (4)

11 Mai 2007
Igapäevakotike
Ma olen närb kotikandja. Udupeeni käekotte, millega tüünelt mööda linna jalutada, juuksed soengusse sätitud ning nägu ilusaks joonistatud, mul suurt polegi. Linn na kaugel ja pealegi, ega ainult kotist, seatud soengust ja meigist piisa, ülejäänu peab ka samast klassist olema. Seelik ja kontsakingad, või no umbes nii.
Mõni kohe on selline teksapüksiinime. St kui on valida, kas seelik või püks, siis valin ma püksid. Ja kui on valida, kas teksa või muu materjal, valin ma teksa. Selle võib täiesti vabalt kanda isikliku kiiksu arvele.
Aga ole sa teksa või mitte, oma asjad pead sa kuskile ikkagi mahutama. Mõtlesin, et olen hirmus kaval ja ostsin endale fotoka jaoks seljakoti, kus nõnda mõnusalt ruumi, et muu värk (pastakas, vihik, telefon ja rahakott) ära mahub. Tööl käia on sellega hea, aga no pole ma nii virk, et kõik mu käigud ainult tööga seotud oleks.
Igatahes said mu mehe vanad püksid kotiks, mõeldud igapäevaseks tarvitamiseks. Koostöös pojaga, tema paigutas Cerniti-rõngad kotile kaunistuseks, mina õmblesin need kinni ja tikkisin veidi manu.
Foto NAGI's: texakott1
Kotisanga keskmise osa punusin teksaribadest. Kui kott kraami täis, võivad mummud valusalt õlga soonima hakata. Nii mimm ma ka pole, et ilu nimel hirmsuuri ohvreid nõus tooma olen. Valutavat õlga näiteks kannatama
Foto NAGI's: sang
Eowyn posted @ 09:24 - Link - kommentaarid (22)

09 Mai 2007
(Eba)normaalne
Tegelikut peab seda juttu alustama ajast 15 aastat tagasi. Ajast, kui igal eestlasel oli oma soomlane. Või umbes nii. Igatahes käis meie klass toona põhjanaabritel külas ja seal nägin ma esimest korda batuuti. Sellist korralikku, kus täismehedki peal kepslesid kui esimest korda murule saanud vasikad.
Et pikk jutt, teadagi, pole hea lõhnaga jutt, siis lühidalt öeldes ostsime me endale batuudi. Ma olen üldiselt närb postimüügikataloogidest tellija, aga sel korral oli Hobby Hallis batuuut kohe tõeliselt hea hinnaga.
Eile jõudis pakike siis kohale.
Et ilmad on meil tõeliselt sandid, mõtlesime, et mis see siis ära pole, paneme batuudi tuppa üles. Tõstsime elutoa tühjaks ja üles ta saigi. Olgugi, et täiskasvanud praegu n-ö täisvõimsusel hüpata ei saa (lagi tuleb ette), on lõbu ja lusti laialt. Lapsed kablutasid siukse hooga, et isegi koerad jätsid korraks oma armuvalus beibe rolli kus seda ja teist ning rokkisid batuudi all kaasa.
Kuniks kätte jõudis CSI-aeg. Harjumuste ori või mis, aga igahates lebotas kõik see pere lõpuks batuudi all ning vaatas telekat. Jajah, televusser oli ka sinna alla tõstetud, sest muul moel poleks saanud seda vaadata. Õhtul emaga msn-is rääkides naeris ta, et noooh, normaalne või mitte, peaasi, et perel lõbus oleks.
Tegelikult on seda lusti ja rõõmu hädasti vaja. See kevad on kuidagi raske olnud. Kurbust ja kurjust on rõhuvalt palju. Ma ei mõtle siin ainult neid ärevaid aegu, mis nüüdseks ehk möödumas.
Ma rääkisin naisega, kes mattis oma napilt aastase lapse. Elus esimest korda tegin intervjuud nii, et küsisin, kuulasin ja pisarad, need lihtsalt voolasid.
Ja sõbrad, keda sa justkui tunned imehästi, suudavad vahel üllatada. Kahjuks mõnikord ka ebameeldivalt. Ütlemata kurb on kõrvalt vaadata, kuidas pere on katkimineku äärel. Ja aidata sellistes asjades ju ei saa.

Eile õhtul mõtlesin tollele ajale, kui gümnaasium oli just läbi. Et kuidas siis tundusid endale ikka kohe lausa targana. Ehk oma teadmiste poolest see koolilõpetaja ongi tark, aga see va elutarkus, tema tuleb ikka ja ainult aastatega.

Nojah, igatahes on ütlemata mõnus, et tegelikult on seda helgemat värki ikka ka. Õhtul tuli poja, kallistas ja ütles, et emme-issi, te olete nii ammsad (loe: armsad), et te meile abuudi (loe: batuudi) tõite.
Käsitöös valitseb valmisasjade osas jätkuvalt nullseis. Cernitist kotisangamummud ootavad kotte, valge lõng tahab suvekampsikuks saada ja õmmelda oleks ka vaja. Aga kes siis käsitöötab, kui tal on batuut?
Foto NAGI's: batuut

Eowyn posted @ 07:48 - Link - kommentaarid (12)

06 Mai 2007
Veidike voolimist
Foto NAGI's: c1
Eowyn posted @ 14:37 - Link - kommentaarid (7)

01 Mai 2007
Kui juba, siis ikka korralikult
Enamasti võib meie perearst rahulikult teistega tegelda, sest me oleme senini üsna terve olnud. Mõned vaktsineerimised ja muu selline värk. Aga nüüd trehvame tohtriga nii sageli, et tekib tunne, justkui sugulase manu läheks.
Kuigi sel päeval, kui pisipoja haigeks jäi (selguse mõttes täheldan daatumi ka siia üles, möödunud esmaspäeval), teda tööl polnud. Pärast pikki otsinguid saime ühe teise tohtri manu. Retseptid käes, sipsasin möödaminnes hambaravi registratuurist ka läbi.
“Tere, soovin oma lapsele, isikukood...., hambaarstile aega panna, dr AB juurde.”
“Oi, AB läheb beebipuhkusele ja praegu enam patsiente vastu ei võta.”
“Aga ehk soovitate kedagi, kes suhtleks lastega sama mõnusalt?”
Pikk ohe, närviline klaviatuuriklõbin ja nending: “Teate, meil teised arstid ei taha kohe üldse mitte endale võõraid patsiente, eriti lapsi võtta, paari aasta pärast saate uuesti AB juurde minna.”
Siinkohal tundsin, et kops kerkib üle maksa. Ma ei palu ometi midagi võimatut, ei vea skorbuudist veritsevate igemetega pusshammast arstile, vaid mu täiesti tervete hammastega tütre viimasest visiidist on lihtsalt pool aastat möödas, hambad tuleks üle vaadata.
Sama tädi juures olin ma kord varem oodanud, titt kaenlas kõlkumas, kuniks ta kohvijoomise lõpetab, et siis laialt naeratades teatada, et tänaseks on tööpäev läbi.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Arstiaja ma siiski sain, st lähenesin otsustavalt ja ütlesin, et nada, Fedja, nada.
Tagasi kodus, etendasin päeva paar päris kenasti põetaja rolli. Hommikul lusikatäis köharohtu, palavikualandajat. Lõunaajal ja õhtul sama värk.
Kolmapäeval jäi tütar haigeks. Köha, nohu ja palavik. Loid nagu kevadine kärbes ning magas tubli pool päeva ühtejutti.
Neljapäeval leidsin pojalt esimese punni. Võta nüüd kinni, kas tegu on tuulerõugete või higipunnidega, eks aeg annab arutust.
Seepeale murdsid batsillukad mind maha. Peavalu oli nõnda ropp, et teate küll seda reklaami – võtame selle nina maha – no ma oleks võtnud pea. Mhmh, asi oligi täpselt nõnda hull. Alustuseks oli ka tore alapalavik, 34. No nagu ikka, kui ma haige olen. Et siis mõne aja pärast kõrgustesse spurtida. 39,8 oli lagi. Ja kurk, see elas üldse oma kuuma elu.
Aga et ikka ka täpp i-l oleks, algas meie koeradaamedel jooksuaeg. Kes teavad, need teavad, võigastesse üksikasjadesse ma ei süüvi. Piisab ehk märkusest, et kuigi dogiloom lepib taguotsa küljes tilpneva mähkmepüksipaariga stoilise rahuga, siis setteripliks, kel siuke värk esimest korda, ei taha midagi võõrast enda ja looduse vahele. Kas just julm verepulm, aga luuake, mis ise lendleks, kuluks ära küll. Proovi sa oma valutava peaga muudkui küüritada ja nühkida. Ropult raske.
Sellest, et meie pere täiskasvanud meeshing on muutunud koerabande ihaldusobjektiks, ma parem ei räägigi. Too öine voodi all oli avalöök, ma lihtsalt ei mõistnud toda toona. Aga kui beibed end küll üksi, küll duona perepea ette istuma sätivad ning andunud pilguga otsa vahivad, justkui poetaks too suust kuldselt sädelevaid säärekonte, on asi hull.
Sama hull lugu on poja ninanuuskamisega. Sissepoole liigub kõik, aga vaat, väljasaamisega on raskusi. Asi pole selles, et ma ei õpetaks, et puhume nüüd. Ta lihtsalt ei taha. Ning kui ma siis tulen, et pumbaga kogu värk ninast kätte saada, käivitub siuke sireen, justkui läheneksin ma verest tilkuva timukakirvega, mitte ei hüpitaks peos pisikest pehmet kummijullat.
Õnneks üht-teist liigub ikka paremuse poole ka. Paranevad jõnglased on energilised ja see on puhas õnn.
Aga vahel, õnneks ainult vahel, omandab see paranemisprotsessist tingitud eufooria tormi mõõtmed. Nagu eile. Olin terve päeva neid jubedaid gripiteid joonud (teate küll, võtad sõõmu ja juba see maitse viib batsillid ataki äärele) ning kurguvalupastille lutsinud, nii et kannatas õhtul veidi telekat vaadata. Ja õeraas pikutas põrandal. Kui järsku vihises rulli keeratud ning seina äärde püsti seatud põrandavaip nätaki! maha. Möödaminnes laksas õele vastu pead ka. Nind pojaraas, tema seisab õnnelikult ja teatab, et oi, vaip täitsa ise kukkus.
Öösel tabas koeri kergekujuline seedehäire. Mu nohu oli just jõudnud staadiumisse, kus taskurätti on veel vaja, aga haistmismeel on juba tagasi. Pehmelt öeldes pole järjestikku peeretavad koerad just teab mis õnn ja rõõm.
Väikese vahelepõikena lugu ühest lahedast inglise buldogist, kes omale põletiku tõttu uue disaintaguotsa sai (tagumine nahavolt lõigati väiksemaks) ning seetõttu käib kõhutuulte väljutamine erinevalt varasemast hirmsuure purina ning mörinaga. Ning iga jumala kord vaatab koerake imestunult oma taguotsa, et mis imeloom küll see on, kes nõnda jõhkrat häält produtseerib.
Igatahes oli täna hommikul, pärast nädalast põetamist ning põdemist, tõeline paanika, kui poja ärkas nuttes ning teatas, et tal kõrv valutab. Nüüd (pärast valuvaigistit) pole kõrvavalust enam suurt midagi järel ning paraneja kablutab ühest toast teise, ühes jalas rulluisk, teises tennis ning issi käimiskepp käes. No et ikka turv ja tugi omast käest võtta oleks. Ma lähen ja otsin endale veel ühe peavalutableti.

Õhtune lisa: no nüüd uluvad meite penid naabrirahva valge nässu (kes nähtavasti sätib ennast meie akna alla elama, kuidas sa saakski lahkuda, kui läbi klaasi paistab kaks sellist kenadust) poole nõndamoodi: Foto NAGI's: penipepu
Ja minu peavalu - see on lõpeks läinud! Elu on lill, eksole.

Eowyn posted @ 06:46 - Link - kommentaarid (25)