Eowyni väikesed asjad
Foto NAGI's: mytsid2
Kes ei proovi, see ei saa. Nii et tasub proovida;)
.:Eowynist :.
Vanus: Tjah. Juba 34 :)
Asukoht: Eestimaa kagunurk
Tähtkuju: skorpion
.: Meeldib :.
oma pere ja muud loomad.


.: Ei meeldi :.

.: Lingid :.
Mu jutublogi

Mu jutublogi

Jälgi blogi GOGO.EE abil

.: Latest Posts :.
Viimased postitused
Jaanuar 2011
Detsember 2010
Oktoober 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010
Detsember 2009
November 2009
Oktoober 2009
September 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Veebruar 2009
Jaanuar 2009
Detsember 2008
November 2008
Oktoober 2008
September 2008
August 2008
Juuli 2008
Juuni 2008
Mai 2008
Aprill 2008
Märts 2008
Veebruar 2008
Jaanuar 2008
Detsember 2007
November 2007
Oktoober 2007
September 2007
August 2007
Juuli 2007
Juuni 2007
Mai 2007
Aprill 2007
Märts 2007
Veebruar 2007
Jaanuar 2007
Detsember 2006
November 2006
Oktoober 2006
September 2006

.: Currently :.

Reading:
palju

Last Movie:
viimasel ajal enamasti multikad: Lotte, Jääaeg jms. Lapsed on vallutanud dvd-mängija ja teleka;)


Listening to:
kodumaine


.: Visits :.

472237 sõpra on siin käinud

17 Juuni 2008
Kui ikka kark pole enam nii kepsakas kui noorpõlves, ei tohiks

a) rünnata ambitsioonikalt rula, et peene puusanõksu saatel kaugusse purjetada (muidugi nii, et mitu silmapaari publikumiks) ja siis mõni hetk hiljem asfaldil sirakil olles imestada, et see ratastel kuriloom su alt nii peenelt vehkat tegi, et sa ei saand arugi (tulemuseks see, et peff on õudvalus);
b) rullitada päiksesoojas ja unelda, et elu ongi lill. No tee on sile, samm on käbe ja silm ka särab. Sest raudselt järgnevad sellistele tundmustele märgid karmist reaalsusest. Ropult valus põlveõnnal sel korral. Aitäh, organismus, et oma vananemisprotsessist nõnda toredal moel märku annad;
c) lehvida oma hunnitus dressis mööda kodumetsaradu sündsat kepikõndi tehes ning komistada kivi otsa. Jeah, raight, kark pole tõesti enam nii käbe ja silm ei seleta nii toredalt kui noorpõlves;
d) sukelduda oma kodutiiki ning tunda korraga, et sa pole tiigis üksi. No see ei haaku nüüd enam kepsakuse kaotanud karguga, sest ilmselgelt näitab igaüks pärast sellist tundmust üles erilist kepsakust. Kas just tulejutt taga, a hirmkiirelt ma sealt tiigist välja sain. Ning kobras, kes taas kord me tiiki tee leidnud, vaatas mokk töllakil, et mis sel inimloomal nüüd hakkas. Kiire hakkas, ei muud.

Igatahes on viimased päevad eriti traumeerivad olnud. Kas just hingehaavad alatiseks, a sellest kuradi rulast käin edaspidi ringiga mööda.

Kaalule muidugi mõjub sports toredasti. Eriti siis, kui iga kangelastegu saab saiakese või salašokolaadiga premeeritud. Elu on lill, eksole

Eowyn posted @ 18:44 - Link - kommentaarid (12)

15 Juuni 2008
Käevõru
Eelmise postituse kaelakee sai endale käevõru juurde. Ikka eelpainutet traat, fimopallid (need küll pildilt suurt ei paista, a kaelakeepallide pisemad variandid on), heegelniit ja klaaspärlid.
Foto NAGI's: avoru

Foto NAGI's: avoru1
Eowyn posted @ 16:14 - Link - kommentaarid (7)

Kaelakee

Nikerdasin eelpainutet traadist, heegelniidist, fimopärlitest, seemnehelmestest ja klaaspärlitest kaelaehte. Käevõru tuleb ka. Fimopallid lakkisin ära. Säravad küll kenamini kui varem.
Foto NAGI's: akee1

Foto NAGI's: akee
Eowyn posted @ 08:18 - Link - kommentaarid (12)

13 Juuni 2008
Veidu käsitööd

Meil on viimasel ajal kord nagu Viiburi sõjakoolis. Hommikul kl 7 äratus (virgemad meist on selleks ajaks kepikõnniringilt tagasi), pudruring ja siis tegudele. Ilmselgelt ei kuulu ma nende virgemate hulka, sest hommikune varane ärkamine, no see on piinade edetabelis mul jätkuvalt kas just esimesel kohal, a esikolmikus kindlasti. A igatahes on tore kõrvalt vaadata, kuidas teinepool üha kahaneb. – 20 kilo on praeguseks käes. Ja pudrukeetmine tuleb tal ka juba superkenasti välja. Ei mingit põhjakõrbend ollust pudrupotis ega kärsahaisu.
Moe pärast olen paar õhtust kepikõnniringi ikka kaasa vuhkinud kõndida. Endal kah olemine pärast kabedam, kui törtsuke sportsi tehtud.
Tugitoolisporti teeme ka. Jalka on üllatavalt mõnus, st selle saatel on hea kududa
Tänu Mimmi väga toredale õpetusele proovisin järele mütsikudumise. Emili suvemüts sai mul säärane:
Foto NAGI's: emilimyts1
Ja et Koerkirjade raamatus kiljus üks mustrijupp (Shetlandi pitsiks kutsutu), et tema tahab tekiks saada, siis tekiks ta ka sai. Pisikese Agatha vankritekk sai selline:
Foto NAGI's: agathatekk
Traadiväänamises sain ka käe valgeks. Tehtud kaht sorti hõbetatud traadist ja kavalatest pärlitest, mis muidu on mustad, a teatud nurga all paistavad hoopis hõbedased.
Üle mitme-setme aja olen asjaga sedavõrd rahul, et plaanin seda käevõru isegi kanda
Foto NAGI's: kaevoru
Eowyn posted @ 09:20 - Link - kommentaarid (8)

12 Juuni 2008

Olen tükk aega mõelnud ühele veidi kentsakale tõsiasjale: olgugi, et su ümber võib olla kümneid ja kümneid tuttavaid, on neid, kellega sa rääkida tahad või saad, vähe. Hirmus vähe.
Käisime eile ühe riigiametniku juures. Hästi toreda (s)ilmavaatega inime. Ja alustuseks kõneles ta kümmekond minutit oma murest. Sellest, kuidas temaga on käitutud kehvasti. Ütles siis, et oh, kui hea, et sai mure veidigi südamelt ära rääkida ning hakkas oma tööd tegema.
Või päev mõne nädala eest, kus ühe ettevõtte juht, kellega läksin tööasjus kohtuma, rääkis tööasjad ära ja küsis siis, et kas ta tohib jutustada muust ka. Ning kõneles siis ligi kaks tundi. Oma elust, mõtetest. Sellest, kuidas ta üha tunneb, et tahaks rääkida, aga neid, kellega rääkida ning kes mõistaks, lihtsalt pole. Sest kui ta ütleb, et maadleb parajasti mõne probleemiga, vaadatakse teda mõistmatult: sina ja probleemid? Sinul probleemid?

Ametitega käivad kaasas müüdid. Juhid on alati targad ja tugevad, psühholoogid valmis kuulama-aitama, politseinikud on õiglased, teavad, kuidas toimida. Ühiskond on ameteile külge keevitanud teatud ootused, millest üle astumine on tabu. Millest üle astuda ei saagi. Ometi on ka näiteks firmajuht, politseinik või psühholoog ainult inimene. Inime, kes tahab, et teda võetakse vahelduseks kui inimest, mitte kui ametit. Ent ei. Kui sa juba oled sellise eriala valinud, siis oodatakse sinult, et oled alati tugev, saad alati hakkama. Ning mõistad teisi.
Seda, kuidas sa ise hakkama saad, märkavad küsida vähesed. Kui üldse.


Käsitööisu on tagasi tulnud. Mis lähenevat kuulõppu ning lugude tähtaegu arvestades pole üldse hea. Kui ikka peas tiirutavad mõtted, mida kõike kududa-heegeldada-tikkida-pärlitada võiks, on end tööle sundida hirmus raske.

PS. Nirak, Sassu tervitab
Eowyn posted @ 05:14 - Link - kommentaarid (5)

06 Juuni 2008
Suve algus
See on naljakas, kuidas aeg kaob käest. Igasugu sahmimise ja muu peale. Nii peenelt, et hommikul ärkad ja hops! ongi korraga õhtu koos magamaminekuajaga käes.

Algusest alustades tuleb tähendada, et lastel on vabadus käes. Oivaline pikakoivaline rõõmustas läbinisti viielise tunnistusega meid ja ennast. Tubli on ta. Igavesti tubli. Terane ja tark. Nojah, üks lapsevanem ei saagi öelda teisiti oma lapse kohta, eksole
Veidi vähem pikakoivaline, a siiski väga oivaline lapsuke rõõmustas meid sellega, et suvepuhkuse esimesel ja jubekaua oodatud päeval (te ei kujuta ette, millise järjekindlusega me igal jumala hommikul tõmbasime kriipsu kalendrisse ja lugesime päevi, kaua VEEL jäänud lasteaias käia) ärkas ta punnilisena. Tere tulemast, tuulerõuged!
Õnneks juhtus see sedavõrd parajal ajal, et Uma Pidol, võrulaste aasta tähtsündmusel, olime kohal. Mina ja me oivaline pikakoivaline (ehk siis kokkuvõtlikult öeldes pere naispool) laulsime, õrnalt veel rohelisekirju pojaraas ja abikassa tsillisid niisama. Lõbus ja mõnus oli kõigil.
Uma Pido oli üks ütlemata äge üritus. Kahtlustan, et lauljatel oli toredam kui pealtvaatajail, st see üheslaulmisest saadud tunne oli sedavõrd võimas, et võtab praegugi veel õla võdisema.
Foto NAGI's: umapido
Ei saa jätta uhkustamata, et me tütreraas sõbrannadega oli ühes laulus suisa eeslaulja. Mul vist värises põlv rohkem kui tal. No pabistad ju ikka, et sõnad sassi ei läeks.

Foto NAGI's: agatha
Uma Pido oli esimene pidu tillukese ilmaime Agatha Adeleidi jaoks. Nagu ühele daamile kohane, lasi ta oma tulekut ilmatukaua oodata. Esimene sünnitustähtaeg oli õel märgitud 6. maiks, riburada öeldi neid veel, a Agatha passis õiget hetke. 24. mail ta siis lõpuks tuli. Ilmatuarmas ja nunnu tegelane.
Nikerdasin talle eilseks nimepanekupäevaks mütsi.
Foto NAGI's: agathamyts


Praegu mõnulevad meite lapsed maal vanaema juures. Käivad koos naabrilastega kalal ja söövad siukse hooga pontsikuid, et tütreraas oigas: tulge, palun, järele, enne kui nad mu paksuks söödavad
Foto NAGI's: emsu


Eowyn posted @ 11:58 - Link - kommentaarid (4)