Kui ikka kark pole enam nii kepsakas kui noorpõlves, ei tohiks

a) rünnata ambitsioonikalt rula, et peene puusanõksu saatel kaugusse purjetada (muidugi nii, et mitu silmapaari publikumiks) ja siis mõni hetk hiljem asfaldil sirakil olles imestada, et see ratastel kuriloom su alt nii peenelt vehkat tegi, et sa ei saand arugi (tulemuseks see, et peff on õudvalus);
b) rullitada päiksesoojas ja unelda, et elu ongi lill. No tee on sile, samm on käbe ja silm ka särab. Sest raudselt järgnevad sellistele tundmustele märgid karmist reaalsusest. Ropult valus põlveõnnal sel korral. Aitäh, organismus, et oma vananemisprotsessist nõnda toredal moel märku annad;
c) lehvida oma hunnitus dressis mööda kodumetsaradu sündsat kepikõndi tehes ning komistada kivi otsa. Jeah, raight, kark pole tõesti enam nii käbe ja silm ei seleta nii toredalt kui noorpõlves;
d) sukelduda oma kodutiiki ning tunda korraga, et sa pole tiigis üksi. No see ei haaku nüüd enam kepsakuse kaotanud karguga, sest ilmselgelt näitab igaüks pärast sellist tundmust üles erilist kepsakust. Kas just tulejutt taga, a hirmkiirelt ma sealt tiigist välja sain. Ning kobras, kes taas kord me tiiki tee leidnud, vaatas mokk töllakil, et mis sel inimloomal nüüd hakkas. Kiire hakkas, ei muud.

Igatahes on viimased päevad eriti traumeerivad olnud. Kas just hingehaavad alatiseks, a sellest kuradi rulast käin edaspidi ringiga mööda.

Kaalule muidugi mõjub sports toredasti. Eriti siis, kui iga kangelastegu saab saiakese või salašokolaadiga premeeritud. Elu on lill, eksole

Käevõru
Eelmise postituse kaelakee sai endale käevõru juurde. Ikka eelpainutet traat, fimopallid (need küll pildilt suurt ei paista, a kaelakeepallide pisemad variandid on), heegelniit ja klaaspärlid.

Kaelakee

Nikerdasin eelpainutet traadist, heegelniidist, fimopärlitest, seemnehelmestest ja klaaspärlitest kaelaehte. Käevõru tuleb ka. Fimopallid lakkisin ära. Säravad küll kenamini kui varem.

Veidu käsitööd

Meil on viimasel ajal kord nagu Viiburi sõjakoolis. Hommikul kl 7 äratus (virgemad meist on selleks ajaks kepikõnniringilt tagasi), pudruring ja siis tegudele. Ilmselgelt ei kuulu ma nende virgemate hulka, sest hommikune varane ärkamine, no see on piinade edetabelis mul jätkuvalt kas just esimesel kohal, a esikolmikus kindlasti. A igatahes on tore kõrvalt vaadata, kuidas teinepool üha kahaneb. – 20 kilo on praeguseks käes. Ja pudrukeetmine tuleb tal ka juba superkenasti välja. Ei mingit põhjakõrbend ollust pudrupotis ega kärsahaisu.
Moe pärast olen paar õhtust kepikõnniringi ikka kaasa vuhkinud kõndida. Endal kah olemine pärast kabedam, kui törtsuke sportsi tehtud.
Tugitoolisporti teeme ka. Jalka on üllatavalt mõnus, st selle saatel on hea kududa
Tänu Mimmi väga toredale õpetusele proovisin järele mütsikudumise. Emili suvemüts sai mul säärane:

Ja et Koerkirjade raamatus kiljus üks mustrijupp (Shetlandi pitsiks kutsutu), et tema tahab tekiks saada, siis tekiks ta ka sai. Pisikese Agatha vankritekk sai selline:

Traadiväänamises sain ka käe valgeks. Tehtud kaht sorti hõbetatud traadist ja kavalatest pärlitest, mis muidu on mustad, a teatud nurga all paistavad hoopis hõbedased.
Üle mitme-setme aja olen asjaga sedavõrd rahul, et plaanin seda käevõru isegi kanda

Olen tükk aega mõelnud ühele veidi kentsakale tõsiasjale: olgugi, et su ümber võib olla kümneid ja kümneid tuttavaid, on neid, kellega sa rääkida tahad või saad, vähe. Hirmus vähe.
Käisime eile ühe riigiametniku juures. Hästi toreda (s)ilmavaatega inime. Ja alustuseks kõneles ta kümmekond minutit oma murest. Sellest, kuidas temaga on käitutud kehvasti. Ütles siis, et oh, kui hea, et sai mure veidigi südamelt ära rääkida ning hakkas oma tööd tegema.
Või päev mõne nädala eest, kus ühe ettevõtte juht, kellega läksin tööasjus kohtuma, rääkis tööasjad ära ja küsis siis, et kas ta tohib jutustada muust ka. Ning kõneles siis ligi kaks tundi. Oma elust, mõtetest. Sellest, kuidas ta üha tunneb, et tahaks rääkida, aga neid, kellega rääkida ning kes mõistaks, lihtsalt pole. Sest kui ta ütleb, et maadleb parajasti mõne probleemiga, vaadatakse teda mõistmatult: sina ja probleemid? Sinul probleemid?

Ametitega käivad kaasas müüdid. Juhid on alati targad ja tugevad, psühholoogid valmis kuulama-aitama, politseinikud on õiglased, teavad, kuidas toimida. Ühiskond on ameteile külge keevitanud teatud ootused, millest üle astumine on tabu. Millest üle astuda ei saagi. Ometi on ka näiteks firmajuht, politseinik või psühholoog ainult inimene. Inime, kes tahab, et teda võetakse vahelduseks kui inimest, mitte kui ametit. Ent ei. Kui sa juba oled sellise eriala valinud, siis oodatakse sinult, et oled alati tugev, saad alati hakkama. Ning mõistad teisi.
Seda, kuidas sa ise hakkama saad, märkavad küsida vähesed. Kui üldse.


Käsitööisu on tagasi tulnud. Mis lähenevat kuulõppu ning lugude tähtaegu arvestades pole üldse hea. Kui ikka peas tiirutavad mõtted, mida kõike kududa-heegeldada-tikkida-pärlitada võiks, on end tööle sundida hirmus raske.

PS. Nirak, Sassu tervitab

Suve algus
See on naljakas, kuidas aeg kaob käest. Igasugu sahmimise ja muu peale. Nii peenelt, et hommikul ärkad ja hops! ongi korraga õhtu koos magamaminekuajaga käes.

Algusest alustades tuleb tähendada, et lastel on vabadus käes. Oivaline pikakoivaline rõõmustas läbinisti viielise tunnistusega meid ja ennast. Tubli on ta. Igavesti tubli. Terane ja tark. Nojah, üks lapsevanem ei saagi öelda teisiti oma lapse kohta, eksole
Veidi vähem pikakoivaline, a siiski väga oivaline lapsuke rõõmustas meid sellega, et suvepuhkuse esimesel ja jubekaua oodatud päeval (te ei kujuta ette, millise järjekindlusega me igal jumala hommikul tõmbasime kriipsu kalendrisse ja lugesime päevi, kaua VEEL jäänud lasteaias käia) ärkas ta punnilisena. Tere tulemast, tuulerõuged!
Õnneks juhtus see sedavõrd parajal ajal, et Uma Pidol, võrulaste aasta tähtsündmusel, olime kohal. Mina ja me oivaline pikakoivaline (ehk siis kokkuvõtlikult öeldes pere naispool) laulsime, õrnalt veel rohelisekirju pojaraas ja abikassa tsillisid niisama. Lõbus ja mõnus oli kõigil.
Uma Pido oli üks ütlemata äge üritus. Kahtlustan, et lauljatel oli toredam kui pealtvaatajail, st see üheslaulmisest saadud tunne oli sedavõrd võimas, et võtab praegugi veel õla võdisema.

Ei saa jätta uhkustamata, et me tütreraas sõbrannadega oli ühes laulus suisa eeslaulja. Mul vist värises põlv rohkem kui tal. No pabistad ju ikka, et sõnad sassi ei läeks.


Uma Pido oli esimene pidu tillukese ilmaime Agatha Adeleidi jaoks. Nagu ühele daamile kohane, lasi ta oma tulekut ilmatukaua oodata. Esimene sünnitustähtaeg oli õel märgitud 6. maiks, riburada öeldi neid veel, a Agatha passis õiget hetke. 24. mail ta siis lõpuks tuli. Ilmatuarmas ja nunnu tegelane.
Nikerdasin talle eilseks nimepanekupäevaks mütsi.



Praegu mõnulevad meite lapsed maal vanaema juures. Käivad koos naabrilastega kalal ja söövad siukse hooga pontsikuid, et tütreraas oigas: tulge, palun, järele, enne kui nad mu paksuks söödavad