Eowyni väikesed asjad
Foto NAGI's: mytsid2
Kes ei proovi, see ei saa. Nii et tasub proovida;)
.:Eowynist :.
Vanus: Tjah. Juba 34 :)
Asukoht: Eestimaa kagunurk
Tähtkuju: skorpion
.: Meeldib :.
oma pere ja muud loomad.


.: Ei meeldi :.

.: Lingid :.
Mu jutublogi

Mu jutublogi

Jälgi blogi GOGO.EE abil

.: Latest Posts :.
Viimased postitused
Jaanuar 2011
Detsember 2010
Oktoober 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010
Detsember 2009
November 2009
Oktoober 2009
September 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Veebruar 2009
Jaanuar 2009
Detsember 2008
November 2008
Oktoober 2008
September 2008
August 2008
Juuli 2008
Juuni 2008
Mai 2008
Aprill 2008
Märts 2008
Veebruar 2008
Jaanuar 2008
Detsember 2007
November 2007
Oktoober 2007
September 2007
August 2007
Juuli 2007
Juuni 2007
Mai 2007
Aprill 2007
Märts 2007
Veebruar 2007
Jaanuar 2007
Detsember 2006
November 2006
Oktoober 2006
September 2006

.: Currently :.

Reading:
palju

Last Movie:
viimasel ajal enamasti multikad: Lotte, Jääaeg jms. Lapsed on vallutanud dvd-mängija ja teleka;)


Listening to:
kodumaine


.: Visits :.

475116 sõpra on siin käinud

28 Juuni 2007
Mõista, mõista, kes see on…
…kõht augustet kui julmemas lahingus (kui tahta peenemalt väljenduda, võib selle kehaosa kirjeldamiseks kasutada ka nt sõnapaari: untsuläinud harakiri vms), kasutab söögi alla ja peale hullumeelsetes kogustes briljantrohelist ja alkoholi (pealemäärimiseks ikka) ja kes peale kõige muu on oma enam kui kümneaastase tööstaaži juures esimest korda haiguslehel?
Nojah, mina muidugi.
Muidugi oleks nüüd paslik rääkida oma julmadest kannatustest ja muust seesugusest, aga mida siin ikka halada. Valu läeb üle, liigun juba tunduvalt kiiremini kui tigu ja pealegi, kui poleks seda jama olnud, kas oleksin võinud ma aimata, kui kaunis võib üks inimhing olla nt valgetes sukkades ja huultega, mis üle kõige meenutavad Hollywoodi pruntsuid?
Öelge, kas saab tuju olla paha, kui sulle enne operatsiooni ulatatakse sukad. Valged. Trimmivad. No puhas ilu. Ja nende peale tõmmatakse omakorda rohelised. Mmmm. Total bjuuti. Minul läks sellest tuju nõnda heaks, et isegi kaks hetke enne narkoosiunne vajumist tõmbas suu naerule. Nojah, järgmisel hetkel tuli mulle meelde see tore ja hariv dokumentaalfilm nendest persoonidest, kellele narkoos ei mõju. Aga siis sain oma laksu kätte ja ärkasin intensiivraviosakonnas ühe õe karjatuse peale: “Oi, oksendab!” Üks pisike poiss, mitte mina.
Hiljem, kui ma pidin end püsti ajama, tuli seesama õde ja ma sain üle saja aasta kiita. Et tubli ja hakkaja. Mul kõrvad igatahes liikusid. Ausõna. Ja samm, mis esiti kiskus jube töntsiks, venis sentimeetri võrra pikemaks. Esimese korra kohta olid need kaks mikroskoopilist sammu tubli saavutus.
Aga huuled, no sellised, mille saamiseks filmistaarid roppu raha välja käivad (no Botox pole just odav) sain ma narkoosivoolikust. Ma pole tükk aega oma peegelpildiga nõnda rahul olnud. Aga paraku on nii seatud, et kõik ilus saab ruttu otsa. Nii kadusid ka lopsakad huuled, efekt polnud sugugi püsiv.
Aga seda püsivam on veendumus, et pole see ilmaelu hukas ühti. Leida ühest pisikesest haiglast nõnda palju toredaid ja armsaid inimesi – vaat see oli minu jaoks tõeline avastus.
Nüüd ma lähen ja olen haiguslehel edasi. See tähendab seda, et mina lebotan ja ülejäänud familie on eriti tubli. No ja peab märkima, et nad on. Tublid.


Ja suuuuuur aitäh eelmiste kommentaaride hulgas olnud heade soovide eest ka






Eowyn posted @ 16:25 - Link - kommentaarid (18)

21 Juuni 2007
Ikka juhtub
Kui mu blogile oleks võimalik rubriike tekitada, siis kõige rohkem postitusi koguneks kirje alla : “Meiega juhtub alati midagi”. No lihtsalt juhtub.
Käisime poja suvepuhkuse algust tähistamas. Hambaarstil. Algus oli paljutõotav: puurid surisesid, vett pritsis igasse ilmakaarde ja kõik oli põnev. Kuniks tuli suu lahti teha. Tegelikult oli siis ka veel täitsa ilus: hambad täitsa terved, ainult üks pisike auk, mis vajaks veidi puurimist ja siis täidet.
Edasi kulges kõik kui halvas õudusfilmis: arst üritas hambale ligi pääseda, õde tiris poja käsi arsti käe küljest lahti ning korrutas, et ärge hammustage arsti ning kogu tralli saatis poja röökimine. Ja mina, kes ma koos pojaga seal toolis lebasin, sain järjestikku hoope. Alustuseks pojalt, kui see jalaga sellele kandikule äsas, mis puuri küljes on, siis õelt, kui ta poja kätt haarata püüdis ning lõpetuseks sain sortsu vett ka näkku. No puur ei püsinud pojal suus. Aga hammas sai korda ja see on kõige olulisem.
Seejärel otsustas mu õde, et aeg on küps, seega peaks veidi koolilõpu puhul pingutama. Pingutaski, st õppis kolm päeva enne lõpueksameid ning oli sügavalt nördinud, kui üks ta kursaõde, kes tunduvalt varem tubli tulemuse nimel pingutama hakkas, eksamil mõned punktid rohkem korjas. Usutavasti olid kraadivõrra kehvemas tulemuses süüdi meie koerad, kes õe konspektid eksamile eelnenud ööl peeneks hekseldasid.
Penibande on meil nüüd õues. St neile ehitati aedik, 80 ruutmeetrit mõnusat murupinda. Mõtlesin, et nüüd on nad seitsmendas taevas, no et saavad värsket õhku ja puha. Aga võta näpust. Beibed ei kannata õuesolekut silmaotsaski. Sääsed ja parmud ja põrgukuumus. Või umbes nii.
Kui keegi meist õues on, siis saavad nad enam-vähem oldud. Kiun ja ving küll käib, aga mörisevat lõugamist pole. Ent juhtume me tuppa minema, hakkavad daamed kriiskama. Justkui topitaks neile tuliseid orasid küünte alla või tiritaks karvu ükshaaval välja. Usutavasti nad siiski harjuvad ja hakkavad väljasolemist nautima.

Et ma kuni homseni olen ooterežiimil, et kas piisas ravimitest või tuleb siiski opile minna, pole ma ise suurt millegagi hakkama saanud. Hull närvitsemine ning selle maandamiseks korda saadetud koristuskangelasteod ei lähe arvesse.
Eowyn posted @ 06:52 - Link - kommentaarid (17)

16 Juuni 2007
Nutt ja hala ja kala
Eilne päev saab konkurentsitult endale mu elu kõige halvema päeva tiitli. Mõnikord pakub elu (loe: tervis) selliseid eriti halbu üllatusi, et kohe lausa ei usugi, et need halvad asjad su endaga juhtuvad. Aga no oleks võinud veel halvemini, tõesõna.
Ja igatahes saab edasi ainult paremaks minna.
Muidugi ei saa jätta mainimata, et eluke on ikka õiglane küll: et mul oli paha-paha, siis ei saanud ju teistel ka parem olla. Nii käisime õhtul mehe õele sünnipäevaks õnne soovimas ja nägime õemehe kingitud bumerangi. Muidugi lõid mu mehe silmad särama, et oo, kas töötab ka. Töötas küll, pärast paari viset tuli bumerang tagasi. Neljas jupis.
Ja ema käis kalal. Nüüd on perel sügiseni toiduga mureta.
Foto NAGI's: emakala
Eowyn posted @ 16:10 - Link - kommentaarid (7)

11 Juuni 2007
Tervisevimkad ja värske suvekott (ehk siis vol3)
Teagi, kas vanusest, aga tervis on viimasel ajal kuidagi sagedaseks kõneaineks muutunud. Ei, nuttu ja hala ei kuule, aga tõdemus, et tervis tarviline vara, hoia hoolega (parafraseerides teadatuntud ütelust: tarkus tarviline vara, õpi hoolega) on täitsa õige. Ja siis ei või sa ka üldse kindel olla, et hoolimata hullust hoidmisest, see tervis omaalgatuslikult üllatusi ei paku. No mul pakkus. Tegin öösel mõttes juba testamendi valmis, aga näedsa, ei läinudki vaja .
Nüüd on mul tore kohustus tabletikesi neelata. Positiivselt mõelda ka. Seda viimast teen ma enamasti niikuinii.
A reedel käisime pojaga vahval logopeedil külas. Igavesti palju harjutusi saime ja puha. Aga minekule eelnes šokk, sest selgus räige tõde: mul polnud ühtki kotti, kuhu autovõtmed, rahakott ja telefon torgata. Kepslesin siis rõemsalt mööda Tarto liina, ühes püksitaskus dokumendid, teises telefon. Niisiis võtsin end käsile ja nikerdasin endale kotikese.
Motiiv pärineb Novita suvenumbrist (ega vanale karule ikka uusi trikke enam õpeta), mõlemad küljed on motiividest. Sangateoks heegeldasin kolm riba (kaks kirevat, ühe valge) ning põimisin kirjud ümber valge. Igatahes tuleks nüüd endale üks kena valge suvepluus hankida, et saaks uue koti kasutusse võtta.
Foto NAGI's: kott1
Eowyn posted @ 17:31 - Link - kommentaarid (19)

08 Juuni 2007
Laulupidu
Hah, mina olen praegu sõnatu (no peaaegu): kui ma tahan minna laulupeole (no ma tahan), et oma tibina esinemisele kaasa elada ning ma tahan pingil istuda, tuleb mul välja käia vähemalt 400 krooni. Või kui mul isu tibinat tiba paremini näha, siis 500. Täitsa müstika. Tõesõna.
On ütlemata armas vedada last terve aasta vältel laulukoori, osta talle esinemiseks riided ja siis saata Tallinna. Ning ise talle järele kimada ning maksta pool keskmist kuupalka, et kogu familie peole pääseks ning seismisest pepukrampi ei saaks.
Arusaadav, et selline pidu nõuab suuri kulutusi (kas või laste transport ja sealne toitlustamine), aga no kui on isu horde mossis nägudega seisvaid lapsevanemaid näha, siis tõesti tuleb väänata istumiskoha piletile selline ropp hind.
Veike rehkendus: meil on kaks vanavanaema, kaks vanaema, vanaisa, kes tahaksid ehk istuda. No iga juba selline. Ise võin vaevata seista või maas istuda. Mees ka. Poja saaks ehk kellelegi sülle sokutada. Nii et 2000 krooni istumiskoha piletid, seisukohtadele 140 + transport. No nad oleks võinud need hinnad veidi varem teada anda, ma oleks raha koguma hakanud. Nutt und hala, eksole, pidin ma üldse sinna piletilevi kodukale eksima


Veike lisa: et päevake väegade minoorseks ei kisuks, siis törts roosat kah: Laura kingituse teine osa ehk siis beiberätike sai valmis. Muster leitud pärast googeldamist loomulikult Isetegijast Aitäh MariMarikesele, kes mustrit seal jagas.
Foto NAGI's: lauraratt
Eowyn posted @ 05:13 - Link - kommentaarid (11)

07 Juuni 2007
Suvekotike, vol2.
Paar päeva tagasi poetas tütre sõbranna, et tema tahaks sünnipäevaks üle kõige käekotti. Heegeldatud käekotti. Tundus, et ta oli ise ka oma julgusest ehmunud, igatahes oli ta pärast seda tükk aega üllatunult tasa.

Olgugi, et mul on pea täis neid käsitöömõtteid, mis kõik tahavad kiiiiiiresti realiseeruda ehk siis plaanis on mitu suurte inimeste kotti ja üks kampsik ja paar muud vidinat, käisin eile lõngapoes ja ostsin paar tokki puuvillast lõnga. Sest otse loomulikult saab Laura sünnipäevaks käekotikese. Et ta lemmikvärv on roosa, siis on kott ka roosa. Hullutavalt roosa. Aktsendiks tibake valget ka.
Köh-köh, tea, kas nüüd asi vanuses ( ) või muus, aga minu puhul on ikka täiesti tähelepanuväärne, et sünnipäevapidu toimub pühapäeval ja mul juba neljapäeval osa kingist valmis. Tavaliselt on ikka nii, et kui on plaanis midagi isetehtut kinkida, siis möödub viimane ehk siis peoeelne öö hullunult heegeldades või kududes
Foto NAGI's: laurakott
Eowyn posted @ 14:08 - Link - kommentaarid (7)

06 Juuni 2007
Käärifriik
Ilmselgelt oleks vale väita, et kooslus käärid ja kiharad jätavad mind külmaks. Ooei. Olin vast nii paariaastane, kui disainisin endale ülimoeka tuka. Ikka kääridega – punt juukseid pihku, väike käärivälgutus ja kosmoseajastu tukake oligi valmis. Õeraas seevastu läks julmemat teed pidi: keerutas kammi endale juustesse ning ilmselt kartes, et saab lolluste eest riielda, tõmbas kammi peast. Paraku jäi kammi külge ka suurem osa tema tukast. Valus. No aga ilu nõuab ohvreid.
Enamik me suvesid möödus Saaremaal vanaema juures. No ja et saatuse sunnil olen ma üks vanematest lapselastest, siis oli mul tänuväärset katsematerjali küllaga. Nooremad vennad ja õde, tädilapsed.
Algus, see oli pigem hiljukesi kulgemine. Harjutasin patsitegu (õige juuksur peab ju ka punuda oskama, eksole). Sättisin vennale lehvid pähe, panin oma pisikese kleidikese talle selga ning toppisin kärru. Ning patseerisin Kuressaare 1. põhikooli ees ning deklareerisin, et mina oma venda vene sõjaväkke ei luba. Kui vaja, teen temast tüdruku (sõjaväeteema oli tol ajal väga aktuaalne, üks sugulastest saadeti just kuhugi suure kodumaa avarustesse teenima). Rahvas oli koomas. Naerust muidugi.
Tol korral, kui ma avastasin, et kiilakad on hirmvahvad, enam suurt ei naerdud. Mu enda vanaisa, keda ma küll väga harva nägin, oli õnnistatud totaalse karvapuudusega. Miska kasvatas ta endale neist vähestest karvadest lõbusa tutikese ja keerutas seda ümber pea. Kui väga kaugelt vaadata ja silmanägemine ka just kõige parem pole, siis jäi küll mulje, et midagi tal seal peas tõesti kasvab.
Sellisel soengul oli üks häda: väiksemgi tuuleiil sai talle saatuslikuks. Nii polnud harvad korrad, kus vanaisa lehvis nt aias tööd teha ning tema kuklast rippus alla tutike. Mis polnud sugugi ümber pea keerdus, vaid tuletas meelde mongolite parimaid päevi, kus igal vähegi tegijal oli kuklas mõnna pats.
Nii kaugele ma igatahes ei läinud, et õndsal lõunasel uneajal papil selle patsisoru peast oleks kaksanud. Kes see vanainimest ikka kiusata tahab. Tal sai endal ka selgeks, et sellisel moel pähe seatud juuksed meenutavad pigem nülitud hüljest kui jätavad mulje ekstratihedast parukast. Sõnaga: ta ajas ise patsi maha.
Ja mina sain sellest vägeva inspiratsiooni. Võtsin oma noorema venna ette (jajah, sellesama, kes vene sõjaväkke ei tohtinud minna) ning ajasin ta kiilaks. Polnud minu süü, et žilett, millega ma tegutsesin, oli nürivõitu. Kui ema õhtul töölt koju jõudis, leidis ta eest lapse, kes oleks justkui hekslimasinasse sattunud. No oleks väär väita, nagu oleks ta seepeale õnnest minestusse langenud. Igatahes lubas ta tulevikus kõik minu lapsed riburada kiilaks ajada.
Seda lubadust kordas ta mõned korrad hiljemgi. Siis, kui ma nooremale õele hirmnunnu soengu tegin. Või siis, kui ma teisele vennale ruudustiku pähe nikerdasin (no et ruuduke juukseid ja ruuduke kiilast pealappi).
Aga ilmselgelt pole emal vaja hakata mu laste juuste kallal vaeva nägema. Ma saan sellega ise suurepäraselt hakkama.
Asi sai alguse sellest, et Uba, see setteriplika, vajab aeg-ajalt pügamist. No suvel on posu näituseid, kuhu me plaanime minna ja koer peab ju korras olema. Sain sõbranna käest udupeened fileerkäärid ja pool pühapäeva trimmisin koera. Ilus sai küll, midagi pole öelda. Esmaspäeval pidi mees käärid tagasi viima, aga need ununesid koju. Ja eile hommikul, just enne seda, kui poja lasteaeda pidi minema, vaatasin, et tal see tukk na pikavõitu. Lõikasin tuka lühemaks, ja siis tundus, et need kuklapoolt kaunistavad kiharad võiks ka tiba lühemad olla.
No ja nüüd on meil kodus pikajuukselise poisikluti asemel sündsa poisipeaga poja. Tõele au andes tuleb märkida, et seesama sõbranna, kes mulle kääre laenas, andis soengule viimase lihvi. No mu oskused pole veel nii taseme. Aga ma harjutan edasi
Foto NAGI's: emil1
Veike pärastlõunane lisa: täpsustuseks peab märkima, et ma ikka katsetan enda juustel ka kõikvõimalikud värvid-soengud läbi. Tänasest näituseks on mul rajult lühike tukk ja hiiresabasuurune patsijupp. Väga vinks. Ausõna
Eowyn posted @ 06:59 - Link - kommentaarid (10)

04 Juuni 2007
Suvekotike, vol1
Et blogi käsitööosa päris unarusse ei jääks, siis siit üks suvine kotike. Motiivid heegeldet Novita viimases nr-is pakutud mustri järgi, ülejäänu on omalooming. No midagigi peab ju endast ka olema, eksole. Üles serva sai valge organsapael, kinniseks heegeldasin ühe mummu.
Koti sai endale pisikese Marta emme.
Ja kui arvestada seda, mitu tellimust ma pärast seda kotitegu sain, peaks ma ülejäänud suve mööda saatma heegelnõela välgutades.
Foto NAGI's: katukott
Eowyn posted @ 07:58 - Link - kommentaarid (11)