Eowyni väikesed asjad
Foto NAGI's: mytsid2
Kes ei proovi, see ei saa. Nii et tasub proovida;)
.:Eowynist :.
Vanus: Tjah. Juba 34 :)
Asukoht: Eestimaa kagunurk
Tähtkuju: skorpion
.: Meeldib :.
oma pere ja muud loomad.


.: Ei meeldi :.

.: Lingid :.
Mu jutublogi

Mu jutublogi

Jälgi blogi GOGO.EE abil

.: Latest Posts :.
Viimased postitused
Jaanuar 2011
Detsember 2010
Oktoober 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010
Detsember 2009
November 2009
Oktoober 2009
September 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Veebruar 2009
Jaanuar 2009
Detsember 2008
November 2008
Oktoober 2008
September 2008
August 2008
Juuli 2008
Juuni 2008
Mai 2008
Aprill 2008
Märts 2008
Veebruar 2008
Jaanuar 2008
Detsember 2007
November 2007
Oktoober 2007
September 2007
August 2007
Juuli 2007
Juuni 2007
Mai 2007
Aprill 2007
Märts 2007
Veebruar 2007
Jaanuar 2007
Detsember 2006
November 2006
Oktoober 2006
September 2006

.: Currently :.

Reading:
palju

Last Movie:
viimasel ajal enamasti multikad: Lotte, Jääaeg jms. Lapsed on vallutanud dvd-mängija ja teleka;)


Listening to:
kodumaine


.: Visits :.

472465 sõpra on siin käinud

27 Jaanuar 2008
Kaua tehtud, kaunikesed

Kui keegi veel pole näinud inimest, kes on võimeline kuduma peaaegu kuu aega üht paari kindaid, siis palun, vaadake. Mina see olen.
Hirmus palju aega võttis, aga asja ka sai. Nii kui ma ravelrys seda linki nägin, olin kindel, et need kindad ma koon. Tõsi, sõrmede juures vandusin alla, sest lõng sai tsutike liiga jäme.
Foto NAGI's: kinnas
Eowyn posted @ 15:57 - Link - kommentaarid (18)

22 Jaanuar 2008
Neljane

Hirmvalusatel aegadel on üks hea omadus, need tuhmuvad pisitasa natuke vähem valusaks. Eriti siis, kui pingutada, et päev hommikust õhtuni töid ja tegemisi täis oleks. Et poleks aega mõelda ja kurvastada.
Üks tore ja armas töökaaslane ütles, et kõige selle kurva kõrval, mis elu jagab, tasub mõelda sellele, mis elus head ja imelist on.
Üks mu imelistest, pojaraas, saab täna neljaseks.
Foto NAGI's: emsuke
Eowyn posted @ 07:21 - Link - kommentaarid (27)

15 Jaanuar 2008
Enesele ootamatult ning teiste suureks üllatuseks sai Uba tol laupäevasel näitusel iiri setteritest kõige kõrgema hinde, seljatades isegi oma kõrgelt auhinnatud õe.
Ning käitumine oli tal nii mitte-Ubalikult imeline, et mulle tundub: see koer peidab endas varjatud võimet inimhinge (loe: perenaist) mõista. Ju ta tajus, et see inimloom on ülikehvade uudiste tõttu endast niigi väljas, nii et parem on paremini käituda. No ja ta käituski.
Rohkem ei kirjuta, hing on nii haige, et isegi parema tahtmise juures ei suuda blogida.
Eowyn posted @ 10:59 - Link - kommentaarid (10)

09 Jaanuar 2008
Rividrill
Meil on peres parajasti hirmsalt pöördelised ajad. Võtsin ennast käsile, et detsembris võiks aastale tagasi vaadates sellele tinglikult nimeks anda: koer(ad) kombekaks!
No tõele au andes olen ma üsna laisk koeraomanik. Ei torma hommikul kell kuus penidega pissile, vaid keeran teist külge, kui armas mees õues koertega tiiru teeb. Ta algul raius küll nagu rauda, et ise võtad, ise hoolitsed. Või olid need mu enda lubadused, kui ma püüdsin teda veenda, et elu ilma koerteta lihtsalt pole võimalik? No kes seda enam mäletab, eksole.
Esimese pisikese õueskäigu teeme pärast hommikusööki. Sõltuvalt sellest, kas naabrite valge nässu on parajasti oma hoovis või paha peal (loe: meie maja nurkasid kaunistamas), kulgeb väljaskäimine kas rahuliselt või natuke vähem rahuliselt. Miskipärast on meie mõlemad mimmud võtnud pähe, et too valge näss on nende prints. Või kes iganes.
Igatahes püüdlevad nad alati hirmsa hooga tolle koerakese poole (kes ulatub setterile heal juhul poolde säärde, dogiloomast ma parem ei räägigi), ja jätavad täiesti tähelepanuta selle pisiasja, et mina neil rihma teises otsas ripnen. See mitterahuline variant näebki reeglina välja nii, et koerad silmavad oma printsi ja sööstavad. Mina ropendan ja püüan püsti jääda. Libedaga on see törts keeruline.
Lõunati tiirutame veidi ühel küladevahelisel teel. Seal naabrinässut pole ja saab koerad rihmast lahti lasta. Kahe aasta jooksul olen sel teel kohanud üht inimest. Tema tuli jalgrattal ja arendas koeri nähes märkimisväärset kiirust. Tol korral näitasid koerad end tõsiselt heast küljest, käsutasin nad lamama ja nii nad kõhutasid ning vaatasid, kuidas papi hirmsa vungiga pedaalides puude vahele kaob.
Imestasin tol korral ikka hoolega, sest tavaliselt on nad hirmus uudishimulikud. Väikese anatoomilise eripära tõttu tähendab vähemalt dogi uudishimu seda, et objekt (ehk siis see, keda uuritakse) on pärast tibake tatisem kui varem. A no keda see törts tatti ikka häirib, eksole.
Ubaga pole midagi sellist karta. Ehk ainult siis, kui ta joomas käib. Kahtlustan, et tal on mõni (vaimu)puue, mis ei lase tal koera kombel joomist ära õppida. Tema teeb seda nagu mõni kõrbeelanik, kes on tohutu aja janusena liivas sumbanud ning lõpuks pisikese vuliseva allikani jõudnud. Torkab nina vette ning pruuskab suurest õnnest. Mõtle, vesi!
Tavaliselt ujub pärast Uba joomaskäiku pool kööki. Ning hoidku alt need, kes juhtuvad tema lähedusse sattuma, kui ta joomast tuleb.
Iial ei või ju teada, millal jälle vett näeb. Nii püüab ta võimalikult palju väärt kraami endaga kaasa võtta. Osa on põses, osa tilgub mokkadelt ning rippkõrvad mahutavad ka päris kabeda koguse hääd märjukest.
Ausalt, mul on paar korda olnud kiusatus talle ise ette näidata, kuidas võiks üks koer juua. Sündsalt ja perenaisele atakki tekitamata. A kuna tal tegelikult on elav eeskuju olemas, me dogiloom oskab väga peenelt, piisakestki raiskamata juua, siis arvatavasti ei aita ka näitlikud õppetunnid.
Vähemalt käitumise osas need pole aidanud. Kui me dogineidis on valmis mõne küpsise eest presenteerima tõeliselt kombekat olemist, siis setter on veendunud, et kui ta mõne nalja viskab, saab ta küpsisest parema pala.
No ja naljad, need on tal reeglina kas a) naeratamine nii, et ülejäänud seltskond on omakorda naerust koomas; b) vaikne gaasirünnak ehk siis hiilimine söögilaua alla sel ajal, kui ülejäänud seltskond mõnd hõrgutavat pala naudib ning seejärel kõhutuultele vaba voli andmine; c) igal võimalikul ja võimatul hetkel selili (või ka kõhuli, sõltuvalt tujust) viskamine. No ja püüa siis jätta muljet, et koerad, need on meil väga toredalt kasvatatud.

Mingis meeltesegadushoos registreerisin Uba näitusele. Ja mõni aeg tagasi sain kirja, et aeg on kohe kätte jõudmas, tulge ja näidake oma penikest. Igatahes nägin paar korda unes, kuidas Uba käitus seal näitusel täiesti Ubalikult imeliselt: kuniks kohtunik teisi vaatas, seisis Uba kenasti. Ja kui järjega temani jõuti, siputas korraga oma nelja jalga taeva poole ning irvitas rõõmsalt.
Too eelmine kord on mul lihtsalt sedavõrd hästi meeles. Ja mitte ainult mul. Armas mees teatas, et tema jääb vabatahtlikult kodutoimkonda. Muidu seisa seal näitusel ja tee nägu, nagu ei teaks, kellele kuulub see kiire pööruga peni, kes rivis oma parema äranägemise järgi talitab.
Nüüd on meil Ubaga karm kord nagu sõjaväes. Hommikul rividrill, õhtul kehalised katsed. Ma ei saa öelda, et edusammud just pöörased oleks, aga midagi siiski. Mu kehakaalule mõjub see igal juhul toredasti.
Ja aasta esimese otsa tähtsündmus (vähemalt Uba jaoks) on juba sel laupäeval. Õnnjarõõm, ma ütlen, see koerapidamine on õnnjarõõm.
Foto NAGI's: uubi1
Eowyn posted @ 22:06 - Link - kommentaarid (14)

03 Jaanuar 2008
Aasta uus

Ilusat uut, sõbrad!

Meil on lõbus olnud. No teisiti ei saakski, kui sul on siuke vahmiil, et selle kirjeldamiseks lihtsalt pole sõnu.

Jõulurahu algas meil teatega, et noorem vend sai Tartus õrnalt peksa. Mokk lõhki nagu jänesel. Nõudis kolme õmmelust. Aga ellu jäi.

Jõulud olid imeilusad.
Foto NAGI's: emsu
Lund oli ja kuusk oli super ja jõuluvana tore ja Oh ja Ah tegid siukse lõunasöögi, et neelud käivad siiani.
Jäin törtsu ajahätta, seega sai sel korral mütsi ainult Ah. Aga küll ma omadega järjele jõuan ja Oh saab kah mütsikese. Erkroosa
Ma olen nõus vardaid välgutama, sest vaatepilt tõotab tulla imeline: Oh ja Ah aerutavad roosas-punases mummumütsis. Nu teate ju küll, et mida vanem eit, seda roosam... müts.
Foto NAGI's: myts2
Jaanuari esimesel (seega selle aastakese esimesel) päeval helistas paanikas õde. Et kas maailmas on olemas sellist haigust, mis raseda inimese kannikad potisiniseks muudab? Temal on igatahes istmik lilla ja paanikaks polndki rohkem vaja.
Igatahes sai kiirabis tööl olnud tohter end herneks naerda, sest ärevil noorpaar sööstis pärast potisinist avastust arsti juurde...

Koertel on ka lõbus olnud. Tantsisid ja trallisid hirrrmsa hooga (sõbranned käisid sotsialiseerumas), nüüd magavad õiglase und. Tegemata väljagi sellest, et suures hoos löödi toas söögi- ja joogikausid ümber. Muidugi, las kahejalgne koristab, eksole.
Foto NAGI's: koerad

Igatahes, kui nüüd aasta esimestest päevadest mingeid järeldusi teha, siis tõotab põnev tulla see eluke.


Eowyn posted @ 14:46 - Link - kommentaarid (14)