Eowyni väikesed asjad
Foto NAGI's: mytsid2
Kes ei proovi, see ei saa. Nii et tasub proovida;)
.:Eowynist :.
Vanus: Tjah. Juba 34 :)
Asukoht: Eestimaa kagunurk
Tähtkuju: skorpion
.: Meeldib :.
oma pere ja muud loomad.


.: Ei meeldi :.

.: Lingid :.
Mu jutublogi

Mu jutublogi

Jälgi blogi GOGO.EE abil

.: Latest Posts :.
Viimased postitused
Jaanuar 2011
Detsember 2010
Oktoober 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010
Detsember 2009
November 2009
Oktoober 2009
September 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Veebruar 2009
Jaanuar 2009
Detsember 2008
November 2008
Oktoober 2008
September 2008
August 2008
Juuli 2008
Juuni 2008
Mai 2008
Aprill 2008
Märts 2008
Veebruar 2008
Jaanuar 2008
Detsember 2007
November 2007
Oktoober 2007
September 2007
August 2007
Juuli 2007
Juuni 2007
Mai 2007
Aprill 2007
Märts 2007
Veebruar 2007
Jaanuar 2007
Detsember 2006
November 2006
Oktoober 2006
September 2006

.: Currently :.

Reading:
palju

Last Movie:
viimasel ajal enamasti multikad: Lotte, Jääaeg jms. Lapsed on vallutanud dvd-mängija ja teleka;)


Listening to:
kodumaine


.: Visits :.

472465 sõpra on siin käinud

31 Jaanuar 2007
Beebikamps, vol 1
Mida on õnneks vaja? Vahel polegi rohkemat kui tillukest sõnumit su taskutelefonis: Meil sündis täna kell 19.38 tütar, kaal 3160, pikkus 47.
Vaat, mina sain eile endale tuttuue pisikese sugulase: Marta!
Foto NAGI's: marta

Tegelikult läks titatrall lahti üle-eelmisel nädalal, kui Marta issi õde pisikese Susannaga haiglast koju sai. Foto NAGI's: suusi
Rikas suguvõsa, eksole
Igatahes mõtlesin, et kooks värsketele ilmakodanikele üht-teist. Lõngahoolikul peab ju olema põhjus, et lõngapoodi minna. Praegu on seal tõeliselt mõnus käia, on, mille vahel valida.
Mul käib käsitöötegemistuju hooti. Suurem kudumisisu oli nii aastat üheksa tagasi, kui oli selge, et varsti on perelisa oodata. Mäletan seda tunnet, kui ma siis käisin lõngapoes, hoidsin roosat lõngatokki käes ja kujutasin ette, kui mõnusa kampsi sellest saaks. Ja siis panin selle toki riiulisse tagasi.
Tol ajal, kui meil esimene laps sündis, olime me noh, kas just näljas ja paljad, aga tudengid ja see ütleb vist kõik. Tõsi, ma käisin õppimise kõrvalt alul pangas tööl, aga pank läks pankrotti. Mees tegi ka ühes pisikeses vallas üht-teist, aga püsivat sissetulekut polnud tol ajal kummalgi.
Just selle kogemuse pärast (arvutamist ja arvestamist on olnud ikka üksjagu), rõõmustan ma sugulaste-sõprade iga titaotsuse üle, olgu need vanemad verinoored või pole neil parajasti asist töökohta ette näidata. Me olime kõike seda (noored, kool pooleli, tööd polnud) ja kahetsenud pole oma otsust viivukski. Sest tegelikult oli see nii imeilus aeg, et kui päris aus olla, tahaks mõnikord seda tagasi. See tunne, et vahel elad lihtsalt armastusest, on ülim.
Kui tibin käes, läks mees tööle. Esimesest palgast poole jättis ta ehtepoodi. Ostis mulle kõrvarõngad. Ja olgugi, et mulle on hiljem kingitud kordades kallimaid ehteid, on need esimesed mul kogu aeg kõrvas.
Aga tolle lõngapoeskäigu juurde tagasi tulles: vahel (paraku, mida aeg edasi, seda harvem ) suudan ma asjalik ka olla ja rahakotis katastroofi põhjustavad ostud tegemata jätta. Tokk lõnga maksis tol ajal nii palju, et kaltsukast sai selle eest paar-kolm ilusat beebikampsi.
Igatahes sain ma selle aasta esimese beebikampsi nüüd valmis:
Foto NAGI's: kamps1

Allääres argylli ruudud (oi, see tagaküljel lõngade põimimine on tüütu, aga hiidpikad lõngajooksud on kah silmale kehvad vaadata), kraeserv ja nööbid heegeldet. Lõike tegin peast, suuruse sättisin paika silma järgi. Ja nagu näha, veidu suur sai . Küll järgmine tuleb väiksem, selle saab mu pisike 7kuune vennatütar endale.
Lõnga kulus kaks tokki valget ja sutsuke, nii poole toki jagu roosat.

.
Eowyn posted @ 15:43 - Link - kommentaarid (13)

30 Jaanuar 2007
Kohukestest
Lugu sai alguse eile, kui ma leidsin kaltsukast oma blondiinidele tekid. Üks sai sinisetriibulise, teine pruunikirju. Käsitsi tepitud ja puha. Pesin need ära, hommikuks olid kuivad ja läksid kasutusse. Ja kus hakkas mossitamine pihta: alul käis üks, nina vingus, uudistamas, milline tekk teisel on. Siis avastas teine, et ohoo, kuule, sul on hoopis ilusam! Enda oma põlati ära ja lükati kerge ninakirtsutusega nukka.
Natuke aega hiljem leidsin mõlemad magamas. Kaks tekki olid känkras koos, ju siis nii oli kergem leppida, et näed, sel korral ei saanudki ühesuguseid.
Keskpäeval kablutasime metsa. Jalutama. Mõnus ju, värske õhk ja puha. Kaks tundi läks nagu niuhti. Tagasiteel sattusime kitsekarjale. Blondid ei osanud kuidagi seisukohta võtta, et kas nüüd karta või minna uudistama. Ja nii igaks juhuks joondusid mu seljataha. No et julgem oleks. Aga ei aidanud see seljatagant piilumine ka midagi, niipea, kui üks kitsedest ennast liigutas, panid blondid ka ajama. Vastassuunas. Seda tähtsusetut pisiasja, et ma nende jalutusrihma teises otsas tolknesin, ei pannud nad kabuhirmus tähele. No pole midagi öelda, kui sul on kaks koera kogumassiga 90 kilo, pole sul kelku vajagi. Päris hästi libiseb niisama kah.
Blondid on nüüdsest kohukesed, sest ilmselgelt oleks see blondide diskrimineerimine, kui ma nii soodasid koeri blondiks kutsun. Aga kohuke, see passib imehästi. Pealt tume, seest hele, eksole:
Foto NAGI's: kohuke1
Käsitöös tuleb vist pisuke paus. Kohukeste tõttu on istumisega raskusi. Aga äkki saab pikutades kah kududa?
Tegelikult sai beebikamps ka valmis, aga sellest äkki õhtul. Või homme.
Eowyn posted @ 13:25 - Link - kommentaarid (19)

27 Jaanuar 2007
Eurolaul
Ma olen sõnatu. Nõnda mõnusa tasemega eelvooru minu kõrvad varasemast ei mäleta! Enne esimest laulu olin sketpiline. Eelmiste aastate kohalikud võistulaulmised liig hästi meeles. Aga tundub, et pakkumiste tegemine (tänavuseks võistluseks valis tark ˛ürii heliloojad-sõnameistrid välja) oli hea lüke.

Kudusin alul beebikampsi ka, aga no kuidas sa kood, kui:
· Kristjan Kasearu hüppab laval, kitarre käes ja plaksutab kõigi nende teismeliste tütrikute (tundub, et ka veidi vanemate) rõõmuks silmi. Ja laul, see oli täiesti mõnuga kuulatav;
· Päevalille-tüdruk Laura on armas. Ja laul – priima!
· Gerli Padar müristab nii, et kui mul seljakarvad oleks, olnuks need turris Võimas. Miskipärast meenus mulle kohe James Bond. Mmm;

Vaieldamatult kõige naljakama laulu tiitli saab sel korral noorte meeste punt Soul Militia, kes laulu järgi otsustades on naisi tükk aega väääga kaugelt vaadanud. Ja Koit Toome on leidnud üles oma selle mina, kes oskab õõvastavat peenikest häält teha.
Viimaste laulude ajal kudusin kampsi tagatüki valmis.

Eowyn posted @ 20:29 - Link - kommentaarid (12)

26 Jaanuar 2007
Fun, fun, fun


Vahel käivad head asjad kuidagi äraspidist teed pidi: alustuseks ostsin ma täna Tartu Liannist lõnga, roosat ja valget Steinbach Wolle Jumbot. Sihti silme ees ei olnud, st ma ei ostnud millegi konkreetse jaoks.
Tagasi Võrus, nägin Maksimarketi raamaturiiulis uut raamatut. Head raamatut:
Foto NAGI's: rmt2
Kodus seda lehitsedes oli mul pea igal leheküljel oleva mustri/koekirja jaoks rakendus olemas. Liannist ostetud lõngast tuleb beebikamps, proovilapp tehtud, nüüd tuleb varrastele tuld anda:
Foto NAGI's: rmt1
Vana raamatuhoolikuna olen ma uue raamatu lõhnast sõltuvuses. Teagi, kas see on trükivärv või miski muu, mis nõnda hästi lõhnab, aga igatahes sättisin ma raamatu voodis enda padja kõrvale ja õhtune iluuni oli võrratult hea, raamatulõhn oli kuidagi ekstraintensiivne.
Ärgates avastasin, et mees oli raamatu hoolitsevalt riiulile pannud ja mu nina all oli värske Äripäev.

Blogides löövad viimasel ajal laineid nukurõivad. Kui meil tips väiksem oli, tegin ka:
Foto NAGI's: nukk1
(Pidin nukule mütsi pähe joonistama, sest kogemata kombel kustutasin tal pilti töödeldes osa peast ära )
Eowyn posted @ 18:36 - Link - kommentaarid (6)

24 Jaanuar 2007
Veiduke tikkimist

Ma pole rohelisest veel tüdinenud. Tegin endale mütsi-salli-kinnaste manu koti kah.
Kotilugu sai tegelikult alguse möödunud nädalal, kui Mannu, hea hing, mulle Jõgeval villavabriku kätte näitas. Leppisime enne msn-is kokku, et kohe, kui ta täheldab, et ma läen lõnga-heide kokkuahnitsemisega liiale, tirib ta mu vabrikust välja. Suutsin end sel korral talitseda, hullupööra midagi kokku ei krabanud (tõsi, alles eile vaatasin neid lõngu, mis ma Jõgevalt ostsin, ja mõtlesin, et mida ma ometi nendest küll teen).
Villaloori ostsin tol korral ka. Kollast ja rohelist, tagamõttega. Et proovin ära.
Üleüleeile õhtul tekkis mingil kentsakal moel aega. St lapsed mängisid, mees luges ja koerad olid ka rahulikud. Nii sain ma kollase loori rohelise peale patsutatud ja kogu kupatuse linasse keeratud (kõige rohkem aega kulus selle lina leidmiseks, sest päris uut ei raatsi villaga kostitama hakata, aga vanu – need on lihtsalt ära kadunud. Lõpeks leidsin ühe tütre titeajast ja pärast sain veel riielda kah, et see pidavat just see kõige-kõige armsam ja mõnusam lina olema). Rullile mässisin hulga niiti ümber, et see pesumasinas lahti ei tuleks. Tagantjärele võin öelda, et vähe mässisin. Sest kui massin lõpeks oma toimlemise lõpetas, vaatas uksest välja vilditükk, mis oli lina kenasti enda sisse peitnud.
Ei olnud ma selle vilditeoga sugugi rahul. Miskipärast arvasin, et sellest kogusest villaloorist saab veidike rohkem vilti. Mehel oli muidugi nalja kui palju ja nii sai see esimene vilditükk endale nimeks Käkk.
Käkk lebotas kaks päeva koridoripõrandal. Seal on meil põrandaküte (no köögis on ka, aga kui Käkk kööki panna, siis oleks koertel pidu. Kõikvõimalikud ripendused nätsutatakse meie peres lihtsalt ära. Sel lihtsal põhjusel, et unustasin vast valminud kindakaunistuse, lille, ükspäev diivaniservale, jäi mul üks kinnas lillest ilma. Uba, see setteriplika, on teravsilm: mis ripakil, see ära!)
Igatahes olin Käki mõttes maha kandnud. Vaatasin, et ehk viskan mõnel heal päeval koertele küljealuseks. Keerutasin seda Käkki tükk aega peos, ja siis tuli mõte. Et las ta olla pealegi selline veidi ebaühtlane, ehk saab temast siiski asja. Ajasin nõela kuumaks ja tikkisin nii- ja naapidi (kui nüüd tarkust taga ajada, siis said kotile: sämppiste, linnusilmapiste, mõned prantsuse sõlmed ja cretan stich (vaat, selle eestikeelset vastet ei oska öelda, õpetus ise on siin: Sharon B blogi)
Ja Käkk sai selline:
Foto NAGI's: rkott
Eowyn posted @ 09:56 - Link - kommentaarid (22)

21 Jaanuar 2007
Kolmene!
Täna õhtul kolm aastat tagasi istusin ma haiglas, lugesin Tolkieni “Kääbikut” ja ootasin. 4.56 hommikul ta siis sündis. Poisslaps, 3890, 54. Hirmus armas ja tõeline memmekas kohe algusest peale. Nohistas ennast sekunditega sülle ja südamesse.
Olgugi, et asi (st sünnitamine) ei läinud lepse reega (pojaraasu tuli jube kaua oodata, igasugu arstide märgitud tähtajad seljatasime mängleva kergusega, kahtlustasin juba, et tegu on elevandipojaga, kes aastat paar mammi kõhus mõnuleb) ning kell näitas kah ülivarajast hommikutundi, jäävad esimesed minutid oma pojaga nähtavasti alatiseks meelde kui need kõige õrnemad ja armsamad. Vahel saab jaopärast noist toonasteist tunnetest aimu. Siis, kui poja enne magamajäämist teeb veidi kohmakalt pai. Või ütleb, et emme, sa oled almas. Või kui ta vahel poeb telekat vaadates külje alla ja märgib, et emme on ilus. Väike meelitaja, nagu ta on.
Ja naised, nemad sulavad ilusate sõnade peale nagu või: riidle siis selle nunnukaga, et ta oma legoklotsid voodisse teki alla peitis ning sina, päevast hirmväsinud, hooga madratsile maandudes oma kintsu küljest hunniku nõelteravaid jubinaid leidsid. Või kui ta üürgab suure õe toas, et emme, ma jäin kinni! Ja sa lähed ja avastad eest poja, kes võiks vabalt “Merineitsi 2007” tiitlile kandideerida (kui sääraseid tiitleid jagataks). Sest armas pojaraas on avastanud liimipurgi, mätsinud selle sisu oma kahele pisikesele jalale ning ei saa nüüd käia. Sest jalad on kokku kleepunud.
Ilumeel on tal ka täiesti olemas. Sest nendele liimistele jalgadele kleepis ta pisikesi valgeid ja punaseid paberitükke. Ikka selleks, et ilusam oleks.
Hommikuti lasteaeda minnes tõmbab ta sokid kätte. Ja kui sa talle ütled, et võtame nüüd kindad käest ära, vaatab ta sind eriti hukkamõistvalt ning ütleb: “Emme, need on ju sokid!” Ja otse loomulikult ei võta ta neid käest. Sest sokid käes – see on lihtsalt popp. Vahel lõikab ta suure õe sokkidel ninaosa otsast ning teeb endale randmesoojendajad. Ikka selleks, et lasteaias ilusam oleks. Ma vahel ikka mõtlen, et lasteaiaõpetajail pole temaga nähtavasti igav:
Foto NAGI's: emsu3

Et meie puhul on tegu maakatega, on lapsedki maakad ning kingidki temaatilised (traktor, saag jms):
Foto NAGI's: emsu2
Milline keskendumus, eks!
Kogu selle kolmanda sünnipäeva tähistamise juures (sõbrad ja sugulased) tegin lõpeks oma kindad valmis:
Foto NAGI's: kinnas1

Eowyn posted @ 20:55 - Link - kommentaarid (15)

16 Jaanuar 2007
Kui mees puhkab...
...peab naise kannatus venima kui kummilint. Sest entusiastlik puhkaja ärkab enne kukke ja koitu ning tormab õue.
Ma tänan iga päev õnne, et mehe puhkus sattus ajale, mil valgeks läheb alles nii 8 paiku. Mis oleks siis, kui õrn koidupuna saabuks meite õuele nii viie ajal hommikul? Katastroof!

Foto NAGI's: parast
Niigi on keeruline. Sest armas kaasa möllab oja ääres, langetab puid ning laasib. Oja on hirmsasti võssa kasvanud (vaata pilti) ja töö ootas ammu tegemist (aga neid töid, mis selle maja juures tegemist ootasid või veel ootavad, on mustmiljon. No polnud see majake ja selle ümbrus teps mitte kenasti korras, ausalt öeldes oli lausa jube).
Igatahes aegsalt enne puhkust uuris mees, et kas ma viitsiks need mõned oksakesed, mis puuteost järele jäävad, hunnikusse vedada. Vaat, naised, ma ütlen, et enne kui jah-sõna annate, mõelge! Ma olin uisapäisa nõus ja tänane oli teab mitmes hommik, kus ma kell 9 ajasin endale tööriided selga ning tegin käsitööd. Vedasin, higimull otsa ees, neid oksakesi, mida pole teps mitte mõni, hunnikuisse. Õnneks ei jätnud armas puhkaja kogu oksaveomõnu minule, taris ikka ise ka.
Vaade saab muidugi hunnitu: Foto NAGI's: enne
Päike, mis ehk kunagi kõrge kaarega jälle käima hakkab, paistab nüüd kenasti meie tulevasele terrassile ja laste mänguplatsile ning ehk saab nii ka naadist lahti, mis puude vilus rõõmsalt vohas.
Ja ega see väike törts füüsilistki tapa, aga vahel on nii hea natuke kobiseda. Ja siis vaadata õue, kus pisike punase jopega täpike möllab saega (kraaviperv, mida me n-ö rämpspuudest puhastame, on majast tibake eemal). Ja siis mõelda, et homme hommikul on jälle mõni oksake, mis äravedamist ootab.
Mehe puhkuse lõpuni on veel viis päeva.

Eowyn posted @ 09:10 - Link - kommentaarid (14)

14 Jaanuar 2007
Heegelhargil tehtud seelik
Kui ma sain mullu Novita talvenumbri, jättis sealne heegelhargi käsitsemise õpetus mind külmaks. Tundus, et pole minu jaoks.

Aga kui ma nägin Krist68 blogis heegelhargil tehtud salli, mõtlesin siiski ka proovida. Nagunii pidin Tartusse minema, asi see siis sealt kaubamaja Liannist läbi hüpata ole, eks. Et heegelhark on midagi uut ja ehk ka põnevat.
No ja siis hakkasin ka sellel Novita õpetusel sõrmega järge ajama. Vaatasin, et vinge õlasall seal. Ja siis lugesin, et ühe pikiriba jaoks on vaja 652 keerdu. Oijah. Ausalt öeldes on see hargikeerutamine omajagu tüütu. Keerutasin rohelisest merinovillasest lõngast 215 keerdu ära ja vaatasin, et kui ma ühe ribaga piirduda ei taha, siis lõpetan. 652 keeruga õlasall tuleb ehk hiljem, praegu lepin vähemaga. See vähem passis täpselt seelikuks. Tütrele. Ta nimelt tükk aega juba räägib, et tahab endale retuuse. Pidavat olema viimane moeröögatus. Ja nende peale sobiks hästi üks heegeldet seelik.
Tegin seeliku tarbeks kolm riba, heegeldasin törtsu saalomoni ribadele otsa ja voilaa – siin ta on, mu esimene heegelhargikatsetus (tõsi, esiti veel ilma retuusideta, neid pole meil õnnestunud kohalikust kaubandusest tabada, aga küll me need ka leiame): Foto NAGI's: sassiseelik1

Törts lähemalt kah: Foto NAGI's: sassiseelik2
Värskelt hargikeerutamise lõpetanuna ei oska ma praegu öelda, millal ma selle hargi jälle kätte võtan. Millalgi kindlasti.
Eowyn posted @ 19:36 - Link - kommentaarid (17)

10 Jaanuar 2007
Igasugu asjadest, sekka kinnastest kah
Ma siin ükspäev mõtlesin, et mida kõike tänapäeval neidise käe ja südame võitmiseks ei tehta. Küll ostetakse kalleid vidinaid (nt iPod, passib hästi kõrva torgata, pealekauba saab sellega muusikat kuulata) või saadetakse kulleriga sületäis punaseid roose. Meetriseid. Või antakse auto. Või viiakse väiksele tripile Riiga. Kesklinna mitmetärnihotelli.
Ma ei pretendeeri sugugi erilise kännu tiitlile, aga ma vaatan ja imestan, sest tol ajal, kui rohi oli rohelisem ja taevas sinisem, sõnaga, kui ma vaba ja vallatu olin, käis asi suts teistmoodi. No rõhk oli pigem käehoidmisel ja silmavaatamisel ning jalutamisel sumedatel täiskuuöödel. Autosid ma ei mäleta, iPode tol ajal polnud ja Riias käidi emaga. Aga ajad muutuvad.
Igatahes on hirmus põnev kõrvalt vaadata, kes siis lõpeks valitakse. Märksõnaks on õeraas. Rohkem pole vajagi, eksole. (Khm, ja nii ääremärkusena: mina valisin poisi, kes ükskord astus mu ühikatuppa, ketsid pihus. No et hakkame käima või nii. Käimegi. Tänini.)

Ma olen mitu päeva teistmoodi valikuga hädas olnud. Sõbrants kirjutas ükspäev MSN-is, et tema tahaks vanutet kindaid. Ja tütretirtsule kah midagi. Paanikaosakonnaks polnudki rohkem vaja: andke aga blondile vabad käed ja tema ei suuda otsustada, et mis värvi, mida peale teha jne.
Aga et Manni blogist leidsin vihje, et tore Sharon B pakub võimalust igal teisipäeval ühe tikkimisvõtte selgeks õppida, võtsin pakutust kinni. Kudasin kindad ja tikkisin neile kahe esimese nädala võtted, hirmsa hulga pärleid nokkisin kah külge: Foto NAGI's: annikindad
Pisike tibin saab sellised kätte torgata: Foto NAGI's: hannakindad
Nüüd tagantjärele võin öelda, et kui selgemat mustrit tahad, tiki pärast vanutamist. Ma tegin seda osati natuke enne. Rahul olen sellest hoolimata. Tikkides saab põnevaid asju teha. Katsetan kindlasti veel.
Põnevusest kõneldes: käisin täna Tartus tööasjus, ja n-ö lõõgastuseks hüppasin Liannist läbi. Ja veendusin taas, et kokkuhoidlikkus pole mu teine nimi. Heegelhark ja mitu erikarva lõnga oli tänane saak.
Tööasjust natuke ka: käisime täna Antoniuse kildis üht toredat kandlemeistrit filmimas, ja seal peaaegu kõrvaltoas tegi üks naine niplispitsi. Vägev! Aga hirmus keeruline tundus.
Ja tõelise suursaavutusena tuleb enda jaoks üles tähendada, et ma olen sel aastal juba kaks korda kinos käinud (programm: uuel aastal kultuurseks). Esimene oli multikas “Vesi peale” (laste tungival nõudmisel, mulle suurt ei istunud) ja teine “Eragon”. Pole midagi parata, ma lihtsalt olen fantaasiakirjanduse fänn. Igatahes “Eragoni” kannatas täitsa vaadata. Lugeda oli kah normaalne.
Eowyn posted @ 21:10 - Link - kommentaarid (14)

09 Jaanuar 2007
Õeraasust veidi käsitööjutu vahele

Veel eelmise aasta lõpus ostis õe sõber auto. Õeke siis nüüd roolib seda. Üleeile läks Tallinna ja eile helistas, et appi, ma avastasin, et auto esirattad pole bilansis



Eowyn posted @ 08:09 - Link - kommentaarid (8)

07 Jaanuar 2007
Roheline
Ilmselgelt on tänavune aasta alanud rohelise tähe all. Eiei, ma ei mõtle roheliste erakonna jõulist sisenemist (no Tõnis Mägi jt, kes oma sõrme rohekatele häältepüüdmiseks andnud), vaid seda, et mulle endale meeldib tänavu roheline värv miskipärast üle kõige. Vanasti (ehk siis aastat nt kümmekond tagasi) oleks ma arvatavasti selle, kes julgenuks öelda, et roheline rokib, täiega kuu peale saatnud. Tol ajal vaatas mu riidekapist vastu vaid üht karva rõivaid. Musti, ikka musti. Ja juukseid oli mul kah praegusega võrreldes ikka kõvasti vähem. Väike kiilakas. Vend naerab siiani, et ühel hommikul, kui nad keemiaklassis istusid, osutanud ta pinginaaber aknale ja küsinud, et kuule, su õde tuleb või? Ja vend, nähes mind tanksaabaste, erkpunaste sukkade ning musta nahkmantliga, teatas, et eeeei. Pärast seda kolisid nad aknaalusest pingist seina veerde.
Aga inimesed muutuvad. Üllatavalt palju. Just eile mõtlesin, et käreradikaalsest, maailmaasjust kõike teadvast minust (no nii ma tol ajal tõesti mõtlesin) on saanud veidi vähem radikaalne, ja päris-päris palju sallivam (ja ilmselgelt ei tea ma ilmaasjust tuhkegi) inime. Ja vaat, võta nüüd kinni, kas need muutused on head või halvad.
Igatahes on nüüd mu riidekapis kohta värvidele. Päris hea mitu aastat juba on olnud. Aga rohekates toonides mütsi-salli pole mul seni olnud. Lõnga (Mozart) ostsin Paidest, heegelnõela kah ja esimene jupp saalomonisallist valmis sealse Maksimarketi parklas. Mees istus poes koosolekul, ma tegin aega parajaks. No teate ju küll, et ühtki tundi tuluta ära iial kuluta, eks. Tõsi, kõrval seisnud autost piilus veidi kahtlustavalt üks tädike (ma ikka imestan, et koerad ja nende omanikud tõesõna lähevad ühesuguseks: lokitud-mukitud halli juuksepahmakaga tädikese auto tagaistmel istus kaks puudlit, samuti hallid ja lokitud), aga et ta sõrmega otsa ette ei koputanud, heegeldasin edasi. Mütsi kudusin kodus, kahe vardaga ja mustri (ehk siis palmikud ja nende vahele kanaihu) mõtlesin töö käigus välja. Päris hää sai. Soe, pehme ja mõnus. Pildile krabasin poseerima õeraasu: Foto NAGI's: myts-sall
Eowyn posted @ 12:56 - Link - kommentaarid (17)

05 Jaanuar 2007
Aasta algusest

Pärast 2004. aastat pole ma neid aasta esimesi päevi armastanud. Olin tol ajal valurase, tähtaeg käes, aga titat ei kuskil. Ja teate ju neid armsaid sõpru-tuttavaid, kes tulevad ja rõõmsalt õlale patsutades küsivad, et ohoo, sa ikka veel 2 in 1?
Igatahes tolle aasta 2. jaanuaril olin ma parajasti kaltsukas, kui raadiotädi luges oma ilmetul häälel, et uusaastaöö rängas õnnetuses hukkus üks noormees ja nukuteatri kirjandusala toimetaja Triin.
Inimese juhtmed on ikka pikad küll, sest alles tagasi autos, hakkasin mõtlema. Et mu üks ülikooliaegseid paremaid sõbrannasid oli Triin. Kes töötas nukuteatris.
Tolle aasta esimesed päevad läksid kui uimas.

Sest Triin oli see, kes:
· tuli loengus su kõrvale istuma ja juba sellest läks tuju heaks. Ta säras. Väike päike. Parandamatu optimist;
· nikerdas oma ühikatuppa Narva mnt-l punaseruudulised lapitekid. Sest nii on rõõmsam;
· jättis su ühikatoa uksele kirja, et mutid, lähme trenni! Ja kui sa loengust tulid, läksitegi. Pitsat sööma. Sest pitsat mugides oli hoopis lihtsam ilmaasjade üle naerda;
· ostis endale suurte kollaste päevalilledega sinised teksad. Hirmkallid ja viimase raha eest. Aga vahel lihtsalt ju peab endale üht-teist ilusat lubama;
· kutsus sind päälinnas von Krahli kartuliputru sööma. Sest see oli hirmus hää ja kodune;
· saatis sulle sünnipäevaks sõnumi, et vanurid rokivad

Triinu meenutades on nutt alati segi naeruga, sest ta lihtsalt oli üks ütlemata rõõmus ja tore inime.
Põhjus, miks ma temast oma käsitööblogis kirjutan? Vahel lihtsalt tahad oma sõpradest kõnelda. Ainult et hirmus-hirmus kahju on temast minevikus kirjutada.

Sel aastal on kuidagi vähem valusalt läinud. Mitte et ma ei talle ei mõtleks, aga kuidagi rahulikum on. Vaatsin ükspäev tähti (hirmus selge õhtu oli) ja kujutasin ette, et ehk istub ta seal ühe ereda tähe serval ja tal on hea.

Käisin kolmapäeval Paides. Ja et mul oli vaja mitu tundi parajaks teha, surfasin sealses kaubanduses. Lipilapi lõngapoe (eh, nimi ei jäänud vist õigesti meelde) leidsin üles ja ostsin oma viimase aja lemmikvärvides lõngu. Rohelisi.
Ja pärast käisime Tartus Apollos: Foto NAGI's: raamat

Ma juba tunnen, kuidas ma olen igasugu tarkade sõnade võrra rikkam. Mitu ööd juba sõnaraamat padja all magatud

Eowyn posted @ 11:24 - Link - kommentaarid (14)

02 Jaanuar 2007
Õnne ja rõõmu 2007. aastasse!

Pärast seda, kui meil sõpruskond järjepanu lapsi hakkas saama, oleme aastavahetust ikka kellegi kodus tähistanud. No ei raatsi ju neid põnne kuhugi pagendusse saata, ikka koos tuleb aasta uus vastu võtta.
2007. aasta tuli meile Rõuges, siin peaaegu Ööbikuoru veere peal. Ja õnnevalamine (naersime, et ei saa isegi uusaastaööl ilma isetegemiseta) andis kõigile uueks aastaks suuna kätte:
õeraas sai neli täitsa ühesugust triipu (teagi nüüd, mida talle soovida: kahed kaksikud siis või? )
Foto NAGI's: kessu onn
Ja meil tuli midagi, millest me tükk aega mõelnud oleme, aga teoks pole see veel saanud. Küll sellest kuuleb siis sel aastal:
Foto NAGI's: onn1

Et siis kõik soovid täide läeks ja aasta mõnusamast mõnusam tuleks!
Eowyn posted @ 13:05 - Link - kommentaarid (9)