Tähtedest ja muust

Meil on pojaraas ligi aasta otsa käinud logopeedi juures. Hirmus tore naine on. Iga kord, kui tädi Tuuli juurest tullakse, on meil majas tehtud poiss: tunnustuseks tehtud töö eest on tal alati kleeps pluusil.
Igatahes on hakanud töö kandma vilja. Nüüd jõulude ajal sai mu tädi Kati, kes seni on pidanud puuduva k-tähe tõttu leppima nimekujuga tädi Tati, endale uue nime. Nüüd tulistatakse meil k-d igale poole, kuhu vähegi võimalik.
Õnneks polnud tädi Kaki oma uue nime üle väga õnnetu.

Eks ta oli saanud oma koguse fekaalinalju juba varem kätte. Ta peaeagu kaheaastane tütretütar Susanna oli tükk aega vaadanud taldrikul kõhutavat verivorsti, puutunud siis sõrmega ning uurinud seejärel küsivalt-kahtlevalt: “Kaka?”

Muidu läheb meil toredasti. Mu herr teinepool on võtnud nõuks põrmustada kõik oma senised suuskamisrekordid. Et tal neid varasemast suurt pole, on tal kerge. Läheb hommikul või õhtul Haanjasse, kütab mõned tunnid treenida ja tuleb koju, hirmus rahul ja rõõsa. Et ilus ilm ja ilusad rajad. No ja ligi 400 kilomeetrit tal juba koos.
Me mõtlesime siis ka õe ja tütrega, et mis see ära pole, törtsuke sõita.
Loodetavasti olid Haanja veebikaamerad tol päeval rikkis. Meil õnnestus kukkuda igal tõusul ja laskumisel ja siledal maal kah. Üksinda ja karjakaupa.
Aga ma ei jäta jonni. Olgugi, et suuskan sama kiirelt kui tigu, plaanin minna veebruaris Alutaguse-kanti maratonile. No seda lühemat otsa sõitma.

Käsitööd olen teinud ka. Et meil on suguvõsas palju armsaid väikseid tütrikuid, said nad endale jõuluks sokid ja nuku. Oma väikeste valgete kätega nikerdasin. Kuus nukku ja kuus paari sokke.
Osad läksid kingikotti enne, kui sain nad pildile püüda.


Pisilased oma sokkide ja nukuga:
Marta ja Susanna:


Ilo:


Agatha:

Agatha ja Ilo jaoks oli see nukk nende elu päris esimene.
Karola ja Annaliisa pilt alles tuleb. Neil, vaesekestel, õnnestus jõuluajaks haigeks jääda.

Pisike müts sai ka tehtud. Läks kingiks.


Ja weike ports suurtemõõdus sokke-susse.



Ilusat ja head teile.