Eowyni väikesed asjad
Foto NAGI's: mytsid2
Kes ei proovi, see ei saa. Nii et tasub proovida;)
.:Eowynist :.
Vanus: Tjah. Juba 34 :)
Asukoht: Eestimaa kagunurk
Tähtkuju: skorpion
.: Meeldib :.
oma pere ja muud loomad.


.: Ei meeldi :.

.: Lingid :.
Mu jutublogi

Mu jutublogi

Jälgi blogi GOGO.EE abil

.: Latest Posts :.
Viimased postitused
Jaanuar 2011
Detsember 2010
Oktoober 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010
Detsember 2009
November 2009
Oktoober 2009
September 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Veebruar 2009
Jaanuar 2009
Detsember 2008
November 2008
Oktoober 2008
September 2008
August 2008
Juuli 2008
Juuni 2008
Mai 2008
Aprill 2008
Märts 2008
Veebruar 2008
Jaanuar 2008
Detsember 2007
November 2007
Oktoober 2007
September 2007
August 2007
Juuli 2007
Juuni 2007
Mai 2007
Aprill 2007
Märts 2007
Veebruar 2007
Jaanuar 2007
Detsember 2006
November 2006
Oktoober 2006
September 2006

.: Currently :.

Reading:
palju

Last Movie:
viimasel ajal enamasti multikad: Lotte, Jääaeg jms. Lapsed on vallutanud dvd-mängija ja teleka;)


Listening to:
kodumaine


.: Visits :.

469607 sõpra on siin käinud

29 Detsember 2007
Aastalõpukontsert

Käisime eile kontserdil, vennad Urbid laulsid. Mööduva aasta sügavaima elamuse saingi sealt. Kui terve saalitäis rahvast seisis püsti ning laulis lahkunud Jaan Krossi mälestuseks tema imeilusast luuletusest tehtud laulu. Teate küll, seda:

Sel künkal algas imeline laas,
veel vastu taevasina must ja paljas,
kuid hiirekõrvus rohi oli maas
nii imevärske ja nii imehaljas.
Sel künkal algas imeline laas...

Me tundsime, kuis puude süda lõi
ja kuulsime, kuis mullast võrsus rohi.
Puud hüüdsid hääletult: Ei või! Ei või!
ja haljas rohi sosistas: Ei tohi....
Me tundsime, kuis puude süda lõi.

Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost,
et sellest laanest tagasi ei tulda?
Me läksime. Ja oksad läksid koost.
Ja tummas õhus lõhnas sooja mulda.
Kas tõesti nüüd saab tõde muinasloost?

Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
me kõnnime, kui kõnniks me legendis:
nüüd õites on me imeline laas,
kuid kõik ta õied õitsevad meis endis,
ehk küll me ümber kivist linn on taas.

Oli ütlemata ilus tunda, et inimesed tõesti hoolivad.

Hoolimist ja armastust teile, head sõbrad!
Eowyn posted @ 17:35 - Link - kommentaarid (9)

15 Detsember 2007
HorsePower

Me käisime eile nukuteatris Bullerby jõule vaatmas. Hästi armas oli. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Hoopis sellest, et Oh ja Ah tulid kah meiega kaasa. Korraks päälinna.
Neil oli kindel siht ka silme ees. Hipodroom. Õigemini sealne poeke.
Sest Oh ja Ah on reklaami ohvrid. Nii kui nad Ekspressist lugesid, et paljud krõbedamas eas daamed kasutavad oma liigeseprobleemide raviks hobestele valmistatud rohtu, olid nad veendunud, et just see on neil õnnest (loe: tervisest) puudu.

Igatahes oli meil sõit ütlemata lõbus. Kui ikka terendab võimalus, et määri aga törts salvikest kabjale ning tsutike hiljem kablutab vana setuka asemel koplis särts sälg...
Nii sööstsid Oh ja Ah pärast Tallinna jõudmist kohe hipodroomile. Sealne velsker polnud mammide kentsakat soovi kuuldes isegi mitte imelikult köhatanud, oli kohe imerohupotikese letile tõstnud, küsinud 600 krooni ning kui me teatrist tagasi jõudsime, särasid Oh ja Ah üksteise võidu ning kibelesid koju minema.

Esimesed teated võitlustandrilt on olnud innustavad. Ahikesel on jalavalu läind nagu nipsti ja ega Oh ka kurta saa. Talle on tänane õhtu omajagu elamusi pakkunud.
Nimelt määris Oh end pärast saunaskäiku üleni hobeserohuga sisse. No nii profülaktika mõttes. Sest tal pole tegelikult ühtki kohta, mis hirmsasti valutaks. Aga noh, määrida ikka võib. Pealegi, ega küll küllale liiga tee, eksole.
Järgmised kümmekond minutit veetis ta teki all lõdisedes. Nimetet rohi mõjub esialgu, kuidas nüüd öeldagi, veidike külmetavalt.
Järgmised kümmekond minutit katkus Oh aknaid lahti. Sest krõbedale külmale järgneb päris krõbe kuumus.
Igatahes oleme me kõik lootusrikkad
Eowyn posted @ 19:03 - Link - kommentaarid (15)

11 Detsember 2007
Rahutus
Ei mina tea, kas tähtede seis või miski muu siin maamuna pääl mõjutab, a mul on rahutus külas. Kuna mõni aeg tagasi sain taas kord aru, et olgugi paar törtsu koolis käidud, ei tea ma tegelt muhvigi, siis mõtlesin, et maandan rahutust õppimisega.

Paduakadeemilist praegu väga ei taha. Seega siis muinasjutud ja vot, nüüd tuleb minu päevade päike (igatahes annan ma 12 tugrikut sellele tublile, kes koolitusele nii särava nime pani): Edu tagavate isiksuseomaduste arendamine.
Nii kui ma lehes kuulutust märkasin, tekkis miskipärast mõte, et seal saab nalja. Nu huumorimeel on mu meelest üks neist omadustest, milleta hakkama ei saa.
Eile oli esimene kord. Kuna ma polnud väga kindel, kas minu ettekujutus ja reaalsus ikka on nagu kaks tilka vett, tegin igaks petteks generaalplaani ka: kui ikka on jama, siis tuleb põgeneda.
Vist ongi kõige targem minna ilma igasugu suurte lootusteta. Sest siis saavad inimesed sind meeldivalt üllatada. Kui me kambakesi õhtul oma krampunud kannikaid tooli küljest lahti kangutasime, oli hää olla küll. Venitasin mehe ja tädi ka koolitusele kaasa (kokku tuleb kümne koolituskorra peale 60 tundi puhast rõõmu, mõtelge ), ja nad olid ka rahul.
Ilmselgelt selle pärast, et naerulihased, need on praegugi veel valusad.

Ja et ma viimasel ajal kuidagi ilma lugudeta ei saa, siis siit üks pisike. Kuuldud tol samal koolitusel (arutleti parajasti, mis kaal on surija viimastel sõnadel).

Nimelt käib üks hingeke siin Maarjamaa pääl kui munas kana, sest ei tea, mida nüüd peale hakata.
Läks temake oma eakat tädikest haiglasse vaatama. Sattus nõnda õigel ajal minema, et juhtus memme viimaste sõnade tunnistajaks. Pärast neid pani rohkem kui üheksa aastakümmet elanud memm silmad kinni ja läks.
Aga vaat need sõnad, need ei anna naisele enam rahu. Memm nimelt märkis, et näed, olen terve elu ühe taadiga elanud. Aga ... oleks võinud ikka kellegi teisega ka proovida, järsku oleks hea olnud.


Eowyn posted @ 15:24 - Link - kommentaarid (9)

09 Detsember 2007
Lumi ja mummumüts

Esimest jagati Otepääl. Tõsi, tundus kunst ja kiilas oli kah, a vähemalt lumi!
Foto NAGI's: lumi
Teise tegin ise oma parema äranägemise järgi. Alul kingiks, a juba tehes vaatsin, et see on üks minulik müts. Ja nii ta mulle jäi
Foto NAGI's: mumm
Eowyn posted @ 16:04 - Link - kommentaarid (8)

08 Detsember 2007
Noobel noormees

Eile pärastlõunal, kui Oh ja Ah meilt korra läbi hüppasid, et Lätist ostetud lehmakomme jagada, ütles meie galantne noormees südamlikult: “Mul on NII hea meel, et te siin olete!”
Võib kolm korda arvata, kes olid korraga pehmed kui sulavõi.

Õhtul, kui end magama sättisime, arutasime, miks on igal inimesel keegi, kes on talle kõige armsam. Et oleks, keda kallistada ja kellega rääkida ja keda hoida ja armastada. Kõige selle jutu peale teatas pojaraas, et temal sellega muret pole. Emme on kõige kallim ja tema armastab emmet juba ammu. Et tema võtab emme naiseks.
Nüüd oli minu kord sulada.
Foto NAGI's: emil1
A muidu. Läeb nagu ikka. Toredalt.
Eowyn posted @ 18:03 - Link - kommentaarid (12)

03 Detsember 2007
Peeglike, peeglike seina peal…

…kellel on kõige mummulisem müts kogu maal?
Peegel vaatab, köhatab piinlikust tundes ja ütleb: “Ilmselgelt mitte sul!”
Foto NAGI's: gmyts
A igatahes ma püüdsin. Te ei kujuta ette, millise aja need mummud võtavad, jube! Ma nikerdasin sada aastat alumist mummurida.
Ja siis, juba finišisirgel, müts puha valmis ja isegi lõngaotsad peidetud, mõtlesin, et oh, olen kordki tubli ja pesen mütsi enne kandmist ära. Siis pidid ju silmused kenasti ühesuguseks minema ja kudum üldse kabedam välja nägema. Igatahes minu kena mütsike, mis mulle ilusti peanupu otsa passis, venis nii välja, et nüüd sobib hiidnaise peakatteks. Aga ma ei heida meelt, lötakad mütsid ongi mulle alati meeldinud.
Üldse on mul viimasel ajal tore eluke. Nimelt olen ma eriliselt turvatud persoon. Viimane nädal aega piisab mul vaid oma ninaots hommikul voodist välja pista, kui turvanaised on kohal. Nad muidugi on öösel ka. Magavad voodi ees.
Igatahes käin ma kempsus, kaks peni kaasas. Teen süüa, koerad valvavad kõrval. Käin posti toomas, ikka koos koertega. Ja seda paanikat, kui ma juhtun näiteks dušši alla minema ja koerad jäävad tuppa! Siuke kiun ja ving, nagu topiks keegi neile tulikuumi orasid küünte alla. Või näevad nad vaimusilmas, kuidas keegi eriti nüri noaga mind juppideks saeb ja nad tunnevad mulle väga häälekalt kaasa.
Sõnaga: koerad on igaks petteks asunud valvesse. Ei või iial teada, millal see reeturlik mammi jälle sääred teeb ja neid üksinda jätab. Pisiasi, et nad mu reisi ajaks mitte üksi ei jäänud, vaid täiesti ontlikult Ohi ja Ahi juures asumisel olid, on neil vist kahe silma vahele jäänud.
Asumisest kõneldes: mul tuleb vist hakata puusepatööd õppima. Nimelt polnud dogiloom absoluutselt nõus õues koera kombel patseerima, vaid nõudis pidevalt tuppalaskmist. Kaks teist peni, meie Uba ning Ohi-Ahi Sofi, lendasid samal ajal mööda õue ringi. Tuppalaskmissoovi suurusest annab märki Ohi-Ahi välisuks, mis on sügavate küünejälgedega kaunistet. Dogiloomal on ju kena, tugev küüs, mis ei kõhvitse mitte õrnalt, vaid tõmbab kabeda vao sisse.
Jalutamiskäigud on meil nüüd ka toredad. Kui vanasti tuiskasid nad eriti hullunult mööda metsi-välju, siis nüüd joostakse moe pärast mõned kiiremad tiirud ning vähemalt Sannu, see meie dogi, tuleb ilma kutsumata ning kõnnib kõrval. Ausõna, ma poleks ealeski uskunud, et minu silmad seda trikki näevad. A näed, nad suudavad üllatada.

Nii ääremärkuse korras: hakkasin jutuvestmiskoolitusel käima. Tõeliselt lahe, ma olen täiesti vaimustuses. Üldse on viimasel ajal imetoredaid asju juhtunud!
Ja lõpetuseks üks looke ka, selle rääkis üks armas muuseumitädi tol samal koolitusel:
Tore naine kiidab seltskonnas teistele oma meest. “Mõelge vaid, kui hooliv ja armas ta on: kui ma mullu suvel meie maja katust lappisin, tõi ta mulle külma Pepsit!”

Jah, kes meist ei igatseks endale sellist küljesoojendajat, eksole



Eowyn posted @ 12:54 - Link - kommentaarid (13)