Eowyni väikesed asjad
Foto NAGI's: mytsid2
Kes ei proovi, see ei saa. Nii et tasub proovida;)
.:Eowynist :.
Vanus: Tjah. Juba 34 :)
Asukoht: Eestimaa kagunurk
Tähtkuju: skorpion
.: Meeldib :.
oma pere ja muud loomad.


.: Ei meeldi :.

.: Lingid :.
Mu jutublogi

Mu jutublogi

Jälgi blogi GOGO.EE abil

.: Latest Posts :.
Viimased postitused
Jaanuar 2011
Detsember 2010
Oktoober 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010
Detsember 2009
November 2009
Oktoober 2009
September 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Veebruar 2009
Jaanuar 2009
Detsember 2008
November 2008
Oktoober 2008
September 2008
August 2008
Juuli 2008
Juuni 2008
Mai 2008
Aprill 2008
Märts 2008
Veebruar 2008
Jaanuar 2008
Detsember 2007
November 2007
Oktoober 2007
September 2007
August 2007
Juuli 2007
Juuni 2007
Mai 2007
Aprill 2007
Märts 2007
Veebruar 2007
Jaanuar 2007
Detsember 2006
November 2006
Oktoober 2006
September 2006

.: Currently :.

Reading:
palju

Last Movie:
viimasel ajal enamasti multikad: Lotte, Jääaeg jms. Lapsed on vallutanud dvd-mängija ja teleka;)


Listening to:
kodumaine


.: Visits :.

472237 sõpra on siin käinud

26 Detsember 2006
2006

Foorumis algatati teema, et milline ta siis oli, see aasta 2006. Aga et mu aju ei suuda välja mõelda, mis nipiga ma saaks sinna foorumisse teksti juurde pilte panna, harutan oma aasta lahti blogis.
Igatahes saab praegu viimaseid päevi tiksuvale aastale tagasi vaadates öelda, et polnud ta teps mitte kerge.
Aga oli üüratult põnev:

*kolisime päris oma majja (brr, mulle ei meeldi kolimine, aga et sai kolida päris oma koju, suutsin end kokku võtta. Peaaegu. Sest tõele au andes tuleb tunnistada, et osa asju on siiani kastides ). Igatahes võin nüüd öelda, et elukohamuutus lööb mõneks ajaks rivist välja küll. Ehk siis harjumine võtab aega, olgugi, et oled end varem igati kiireks kohanejaks pidanud.

*Suvel lisandus meie perre kaks naasklit, setter Uba ja kass Kribu. Mõlemad on paras peavalu (armastavad lollusi), aga ilmselgelt oleks elu nendeta igavam.

*Meie esiklaps läks sügisel teise klassi ning mõlemad tunnistused on sel aastal olnud "igavad", puhtalt viied. Ujee, ma olen rohkem kui rahul

*Pesamuna astus sügisel nende laste ridadesse, kes lasteaias käivad. Nüüd talle juba natuke meeldib. Kuigi igal hommikul küsib ta mesimagusa häälega: "Emme, puhtame täna natute?" (K-täht pole ikka veel suvatsenud ilmuda pojaraasu suhu, aga muidu on sõnavara igati tasemel - superluks!)

*Lisahüvena mööduvast aastast tuleb märkida Isetegija avastamise ning koos sellega ka oma (roostes)käsitööoskuse (taas)avastamise. Ma olen selle hobiga rahul. Väga.

*Pipratera: kuigi koduümbruse haljastusplaan on olemas ja pool hekist kah, on ülejäänud kõik veel tegemata. Ehk et õue peaks tuleval aastal rohkem jõudma. Aga nagu mu ema ütleb: Mis asja sa muretsed selle pärast, mis veel tegemata, küll jõuab. Naudi seda, mis juba tehtud! Ja tegelikult on tal õigus, tehtud sai sel aastal päris palju.
Kui arvestada seda, et veel möödunud hilissügisel oli me maja selline: Foto NAGI's: maja1

vahepeal suisa täitsa paljas: Foto NAGI's: vanamaja

ja nüüd on selline: Foto NAGI's: uusmaja2
Uus aasta võiks, hm, rahulik tulla
Eowyn posted @ 22:00 - Link - kommentaarid (9)

Lihtsalt ilusad asjad


Esimese tegin ise jõuluvana kingikotti torkamiseks:Foto NAGI's: kee
(Manni blogi pani mõtte tööle ) Lisaks eri värvi heegelniitidele kasutasin Cernitist voolitud lille, selle torkasin heegeldet lille südamikuks (paremal).

Teise tõi jõuluvana mulle (uurisin järele, Vastseliina tubli klaasimeistri tehtud): Foto NAGI's: kell
Eowyn posted @ 09:47 - Link - kommentaarid (4)

19 Detsember 2006
Marge Malbe oma epuvärkidega
Foto NAGI's: g1.1
Et päkats endast märku ei andnud, siis pidin kergema vastupanu teed minema ja küsima targematelt. Nii et mina juba tean, kes selle uhke salli ja vinge koti tegi
Eowyn posted @ 21:20 - Link - kommentaarid (9)

Hullult ekspluateerit mr Salomon

Nagu saarlased ei saa hiidlasteta (teate, miks Hiiumaal ei saa kanu pidada? Neil pidi nõnda väike saar olema, et kanad siblivad selle laiali - nii Saaremaal kõneldakse, tõesõna ) ja eestlased lätlasteta (no ei tule praegu ühtki lätlaste kulul lõõpimist meelde, päike on täna erakordselt ere, see takistab keskendumisvõimet vist ), ei saa isetegijad mr Salomonita hakkama.
Pusisin siinse foorumi õpetuse järgi ja sain selgeks, urraa-uraa. Lilleidee Rändlinnu pesast, ainult õieosa tegin ühekordsete sammastega. Pärlid tikkisin hallikatele lilledele peale täitsa omal algatusel: Foto NAGI's: sall
Ja nüüd koertega metsa, saavad nad ka veidi värsket lund nautida!
Eowyn posted @ 10:33 - Link - kommentaarid (5)

18 Detsember 2006
Inimesed on ilusad ja head!
Ma pean alustama hästi kaugelt. Rohkem kui paarikümne aasta tagustest jõuludest. Ikka jõuludest jah, mitte nääridest, sest meie peres on ikka ja alati jõuluvana käinud.
Kuressaares meie mamma kõrvalmajas elas üks ilusa lauluhäälega õmblejaproua ja meid, lapsi, saadeti ühtlugu tema juurde laulutundi. Et meie mamma on usklik, oli ka repertuaar vaimulik, pärines mingist hirmvanast koltunud lehtedega laulikust.
Ja oli üks laul, mis algas sõnadega:
Ameerikamaal üks usklik ema
kord elas väikese tütrega
ja ikka lapsele laulis tema,
et on üks raudtee, mis maksuta
viib maa pealt usklikud taevalinna,
kus saavad rahus kõik elada.
Ema läkski sinna taevalinna ja tütreke väike istus raudteejaamas esimesse rongi, et emale järele minna. Ning oli väga imestunud, kui temalt piletit nõudma tuldi.
Üüratult pikk lugulaul lõppes sellega, et esiti koletuna tundunud kontrolör (mees, muide) võttis pisikese orvu enda juurde elama.
Olgugi, et lõpp oli ilus ja armas, mõjus see laul nii, et ma pole eriti suur jõulufänn olnud. Sest need tundusid minu jaoks kuidagi nii ebaõiglased pühad: globaalselt võttes oli ilmselgelt ebaaus rõõmutseda, kui suur osa ilmakodanikest peab lähedastest eemal olema ja kannatab nälja ning viletsuse käes.
Ning veidi vähem globaalsemalt võttes oli see kingivärk igavesti kehvalt korraldet. Mõni sai ilmatusuure paki ja teine tibatillu. No ja oskasin siis ma lapsena mõelda asja sisu ja väärtuse üle. Suurus oli toona see, mis luges. Eks loeb lastele praegugi, ja endalgi vajub suu imestusest lahti, kui lasteaia jõulupeol tirib rõõmus taat kotist välja paki mõõtmetes meeter korda meeter (olgugi, et varem leppisid päkakad kokku, et kingipakk olgu maksimaalselt A4 suurune). Laps, kes selle hiidpaki saab, on õnnest sirakil. Ülejäänud paarkümmend last lihtsalt istub, suu üllatusest lahti. Ning veidi aja pärast on vanemad kimbatuses: mida vastata pärimisele, et kas ma olen halvem laps, et ma väiksema kingituse sain? Rohkem polegi vaja, et okas jääks kriipima.

Aga ehk on lihtsalt vaja aega ja näpuotsatäis elukogemust, et võtta neid pühi sellistena, nagu need on. Et tegelikult pole oluline paki suurus, vaid see, et pakk üldse olemas on. Et sind üldse on meeles peetud. Ja et sa ise oled jõluvanale abiks just seetõttu, et näidata: kingisaajad on sinu jaoks olulised.
Mida aasta edasi, seda rohkem mulle jõulud meeldivad. Just selle hoolimise pärast (kuigi skeptik minus räägib, et tegelikult võiks seda hoolimist tunda-näidata terve aasta läbi, eksole).
Aga kõigest sellest hoolimata ei julgenud ma täna päkakapaki lahti teha. Võtsin postkontorist paki, sõitsin koju, pakk kõrvalistmel. Kinnisena.
Koristasin, pakk oli söögitoas laual. Ikka kinni. Käisin nagu kass ümber palava pudru. Puutuda ei julge, sest kardad kõrvetada saada.
Aga inimesed on ilusad ja head! Sest kui ma lõpuks selle pakikese lahti tegin, tulid pisarad silma (ja ma tõesti pole eriline pisardaja-tüüp). See kink (mu lemmikvärvides, muide) on lihtsalt imeilus! Aitäh, päkakas. Suur aitäh! Ja kalli-kalli sulle!
Beibetamiskott:
Foto NAGI's: pakakott
Ja hirmus armas sall: Foto NAGI's: pakaslaa1
Fragment sallist: Foto NAGI's: pakasall
Võite kolm korda arvata, kes läheb homme nendega jõulupeole poosetama


PS. Igasugu vihjed päkatsi kohta on teretulnud

Edit: Ja nii see läheb, kui sul on kodus õrnas eas neidis, kes pärlisangadega kotikest nähes kiljatab vaimustusest. Ja muidugi pole sul südant ei öelda, kui seesama neidis plõksutab paar korda silmi ja palub, et see kotike passiks imehästi tema tänasele jõulupeole:
Foto NAGI's: rateFoto NAGI's: sass


Aga ainult täna, eks
Eowyn posted @ 08:47 - Link - kommentaarid (33)

16 Detsember 2006
Jõuluhüsteeria...
... kogub tuure. Napp nädalake ju veel ja siis on pühad käes!
Igatahes üritasime täna Tartus poodelda. No pole normaalne, et parkimiskohta peab otsima tükk aega (no umbes pool tundi). Aga lõpeks olime kaubamajas sees. Ja peale meie veel need mustmiljon inimest, kes olid sinisilmselt oma ostud peaaegu viimasele hetkele jätnud.
Lõppes asi sellega, ainsad poed, kust veidigi sai ostetud, olid Apollo ja Liann Lõngad.
Jajah, ma ka kogun lõngu Raamatuid ka.

Ja et koju jõudes ootas mind postikastis pakiteade ja kell oli parajasti nõnda palju, et postitädi oli just koju läinud, tuleb mul esmaspäevani kannatada. Nüüd ma siis kudan (no püüan oma kannatamatust kuidagigi realiseerida.)
Sel korral tulevad käpikud siis sellised (teine praegu veel varrastel): Foto NAGI's: uuskinnas
Praegu vaatan siin seda kindapilti ja hm, mulle on vist nupud-mummud meeldima hakanud
Eowyn posted @ 20:15 - Link - kommentaarid (4)

15 Detsember 2006
Kiidame Eesti Posti ja hõlbustame Inksu detektiivitööd

Juhtus nii, et Eesti Post ületas end: eile posti pandud päkapikuprojekti pakk täna adressaadil käes! Urraa-uraa, eksju.

Ja mul hirmus hea meel, et saajale kott meeldis: Foto NAGI's: heidekott1.1
(osa kaunistusest siin: Foto NAGI's: kotikaunistus1.1

ning need udupeened tudusokid (kuna mul endal kogu aeg varbad külmetavad ja tudusokid on öösiti ikka jalas, siis mõtlesin, et ehk tahab Inksu ka): Foto NAGI's: tudusokid


Eowyn posted @ 14:05 - Link - kommentaarid (10)

14 Detsember 2006
Närvikõdipäev

Istun nüüd siin ja närin ärevusest küüsi. Jah, pakk sai teele pandud. No ja kõhklused on kõpsti kohal. Et kas kingisaajale ikka meeldib ja sobib ja... Sõnaga, ärev-ärev.
Selle peletamiseks tegin hoolega (palga)tööd ja veidi kudusin kindaid. Eile lõngapoes käies jäi silma (ja mis seal salata, ikka ostsin ära ka) ilus träpsuline-karvane-lilleline lõng (lõngavöö viskasin ma kogemata kombel minema). Ja nii said sellest lõngast kindaile mummud, veidike heegeldasin alläärde kah, no nii aktsendiks:
Foto NAGI's: anukinnu

Aga tänase päeva suhkrutükk (teate ju, et ka kõige kehvemas päevas on see olemas) tuli vanaema käest Saaremaalt koos kotitäie kuivatatud õunte ja mitme-setme moosiga :
Foto NAGI's: kurk
Ma lihtsalt olen kurgihaige. Vanaema tehtud on eriti head ja nüüd ma siis ootan jõule. Et saaks kurgipurgi lahti teha ja nautida seda maitset, mis on lapsepõlvest oi kui tuttav ja armas.
Eowyn posted @ 20:26 - Link - kommentaarid (7)

13 Detsember 2006
Patsikummikratt

Üha sagedamini on mul tunne, et meie majas elab lisaks meile patsikummikratt, kes tuustib öösiti mööda elamist ringi ning kogub kokku kõikvõimaliku kraami, millega vähegi on võimalik juukseid patsi köita. Teinekord haarab ta kaasa ka harja, millega neidsamu juukseid sugeda.
Igatahes algavad meil pärast seda, kui tütreraasu juuksed nõnda pikaks kasvasid, et neid saab patsida, sedamoodi: “Emme, kus mu patsikumm on?” Ja mõnikord eelneb sellele paaniline kiljatus: “Appi, kamm on kadunud!” Proovi siis võtta oma ööunest seda viimast, kõige magusamat minutit! (Tips on meie peres kõige varajasem, ausõna, ma ei tea, kellelt ta selle pärinud on, sest meie, täiskasvanud, magaks igal võimalikul ja võimatul ajal.)
Millalgi paar aastat tagasi tipnes paaniline kammiotsimine sellega, et ma pidin tibina juukseid kahvliga kammima. Harja leidsin hiljem üles küll, see oli elutoas diivani istumisosa ja seljatoe vahel. Suure südametäiega olin selleks ajaks poest peotäie kamme-harju ostnud. Nüüdseks on need muidugi krati pesas. Juba ammu.
Neid kordi, kus ma olen poest superhüpersuuri pakke patsikumme ostnud, on kogunenud omajagu. Patsikummitööstus on meie pealt kenasti teeninud.
Ja neid kordi, kus ma olen hommikul väikevenna vanast sokist paaniliselt juppe lõiganud, on kogunenud samuti omajagu. Sokk ju venib ja sokist lõigatud sentimeetrine jupp hoiab juuksed koos küll. Ja kes see ikka märkab, et sellel sentimeetrisel jupil on nt kiri Spiderman või on sinna jäänud pool mereröövli pead.
Eile käisin jälle kord poes ja ostsin peotäie harju. Hajutasin need mööda maja, siis on tõenäosus, et patsikummikratt need ühe ööga kokku suudab koguda, väiksem. Nüüd on üks hari pesuruumis, teine köögis, kolmas meie magamistoas, neljas tütre toas. Üks on igaks juhuks mul käekotis. No kui ülejäänud peaks kaduma minema, on sealt hea võtta. Ja muidugi võib kolm korda arvata, mille peale ma täna ärkasin. Muidugi: “Emmeeee, kus kamm on?”
Patsikumme ma eile ei ostnud, olgugi, et needki on jätkuvalt ülehelikiirusel kaduv kraam. Meisterdasin ise. Nikerdasin Cernitist palle/kuupe/lilli:
Foto NAGI's: mumm
küpsetasin neid ja heegeldasin tupsulise Mosaik-lõngaga peenikesele kummile. N-ö aktsendiks tikkisin mõned pärlid ka: Foto NAGI's: patsik
Teise, tunduvalt epuma ja edevama, tegin ka. See on teist päeva käigus.
Tulemuseks on see, et näpustuudiost tulnud tirts teatas, et ta kingiks mõned (mõned!) patsikad oma sõbrannadele ka. Egas midagi, enne jõule ongi aega rohkem kui küll.
Nii rohkem endale meelespeaks, kui kõik patsikummid peaks olema jälle kadunud.
Kratt võib olla need peitnud:
· Barbie’de pähe ja nukumajja
· Tütre trennikotti
· Mustapesukasti
· Koerte pessa
· Teleka alla ja taha
· Videomakki (jah, ikka sinna sisse, kuhu kassetid käivad)
· Söögiriistade sahtlisse
· Pesumasinasse
· Külmakppi
· Kempsupoti taha
· Ja veel kümnetesse esiti võimatuna tunduvatesse kohtadesse.

Nädala algul sain selle jõulukingi, mis ma ühele armsale isetegijale saata tahan, valmis. Täna võtan ennast ehk kokku ja viin paki postimajja. Mitte et ma seal postimajas käinud poleks. Oojaa, ikka olen. Aga kui oled üht asja hirmsatmoodi kaua nikerdanud, siis justkui tahaks seda veel veiiiiidike oma käes hoida. Eh, ma olen kiiksuga.

Eowyn posted @ 09:36 - Link - kommentaarid (16)

10 Detsember 2006
Puhkus...
... oli täpselt nii mõnus, kui ma ette kujutasin. Tegelikult veel mõnusam: Pühajärve hotelli vastuvõtus ulatati meile saunaga sviidi võtmed. Khm, olgugi, et tellisime tavalise kahese toa koos lisavoodiga. Aga et need olid otsas, polnud meil vähimatki sviidi vastu. Põnnid said omaette toa koos telekaga (kuna meie antenn keeldub järjekindlalt edastamast muid kanaleid peale ETV, olid lapsed muidugi õnnelikud: on ju tõeline õnn ärgata varahommikul ja hakata multakaid vaatama, eks.) Ja teine tuba jäi meile.
Igatahes sain ma sealt spaapisiku. Tahaks veel! On ikka mõnus küll ärgata ja isegi mitte mõelda sellele, mida lõunasöögiks lauale panna või et pesumasin on pesemise lõpetanud, peaks asjad kuivama panema. Ja lastel (eriti pojaraasul) on virgutav näha, et mitte ainult nende vanemad ei nõua, et ärge pange jalgu söögilauale või pole ilus visata hernest lauanaabri taldrikule. Mis muidugi ei tähenda, et meie poja neid nõudmisi kuulda võttis. Aga midagi jääb külge ikkagi ja küll kord saab ka meite pojaraasust tsiviliseerit inime. Ma olen selles kindel. Peaaegu.
Ühed kindad (olen ise senini paljakäsi ringi tormanud) nokitsesin protseduuride vahel voodis lebotades ka valmis: Foto NAGI's: oo1
Puhanud inimesel mõte töötab ja nii nuputasin kõvasti ekspluateeritud Kreysy lillele vahelduseks oma häitsme.
Ja aitäh kenade sõnade eest! Mu meelest on päris tore enam mitte nii inkognito olla On ju hoopis toredam teada, kes mõnes blogis kirjutab. Või kas pole nii?

Eowyn posted @ 22:41 - Link - kommentaarid (11)

08 Detsember 2006
Eakatest inimestest ja asjadest
Istusin eile Võru bussijaamas ja heegeldasin. Mitte et mulle meeldiks lehvida mööda avalikke kohti ja katsetada, kui käsitöö(taja)sõbralikud seal ollakse, aga päälinna-bussini oli aega ja kuskil jalutada ka ei viitsinud. Kuigi Võru on praegu ilus (võib ju öelda küll, et äh, odav populaarsus ja valimised tulemas ja nüüd riputavad linna kulda-karda täis. Aga ma ei ütle, sest mulle meeldib. Ilus, valge.)
Igatahes istusin ja mu vastas puupingil istus üks tädike. Eakas, kohe hästi eakas. Kõrval oli tal kaks keppi ja üüratusuur seljakott. Tädike piilus oma pearäti alt, mida ma teen. Ning ütles siis üllatavalt noore ja särava häälega: “Jaksu käsitööle!” Taris siis oma seljakoti selga, võttis kepid pihku ning läks oma teed.

Teine särav hääl kõlas eile õhtupoolikul Draamateatris. Ma pole eriti fännajatüüpi (no on ju ka neid, kelle rinnale on suurte ja punaste tähtedega iidoli nimi tätoveeritud), aga kui Ita Ever oma evergreen-naerul kõlada lasi, siis, ausõna, judinad jooksid mööda selga.
Judistasin ka siis, kui vana-Baskin itsitas, kuidas ta olla Itale mõni aeg tagasi helistanud ja Ita küsis, et kuule, kas sa Eesti Naise otsid? Baskin polnud ostnud. Ja mingil põhjusel helistas ta mõne päeva pärast uuesti. Ita küsis jälle, et kas ajakirja ostsid? “No pole veel. Aga miks, ütle, miks ma pean naisteajakirja ostma,” ei saanud Baskin aru. “No et sa taipaks, MILLISEST naisest sa oled ilma jäänud!”
Sõnaga, päälinnas oli Ita Everi raamatu esitlus.

Tagasiteel (uraaa, neli tundi bussisõitu) kolises miski viivuks ja läinud ta oligi. Mu heegelnõel pani kotist vehkat. Otsisin ja otsisin, ei leidnud. Kui buss kohal, ootasin, millal rahvas välja läks ning kompasin toolialuse üksiti läbi. No polnud. Kirusin (bussipõrand polnud teps puhas) ja samal ajal itsitasin, et hull mutt, halab siin mingi heegelnõela pärast. Aga vaat polnud mingi heegelnõel, vaid mu enda esimene, mille ma pärast isetegemise (taas)avastamist ostsin. Nujah, ja siit nüüd tera: pisike heategu igasse päeva! Sest bussi allkorrusel ootas mind poiss, kes oli mu taga istunud ja ulatas mulle mu heegelnõela. Ja rohkem polnudki vaja. Päev oli päästetud.
Aga nüüd nädalavahetuseks spaasse. Mmm, mõnus! Ja muidugi said (peaaegu) esimesena lõng ja vardad kaasa pakitud. Päris esimesena panin kotti everiaana.


Eowyn posted @ 13:26 - Link - kommentaarid (5)

06 Detsember 2006
Juhuu, jalgaratas!

Koristasin eile ja babahh: leiutasin nagu muuseas jalgratta (kaudselt muidugi, sest tehnikahuvi pole minus praegu grammivõrdki)! Kindlasti on keegi ka enne mind tulnud mõttele, et nende nupuliste töökinnastega, mida ehituspoodides müüakse, on hirmus mõnus vanutada, aga mulle kargas see mõte alles nüüd, elutoas tolmuimejaga möllates pähe. Otsisin koridori kindariiulist ühed ja proovisin kohe järele - täitsa mõnus! Igatahes vanuvad pallid paljakäsi seebivees solistamisega võrreldes tunduvalt nobedamalt. Väke nipp, aga vaat, kus oskas tuju kohe heaks teha. Muidu maadle ja võimle nende pallidega nii, et peopesad valusad, aga nüüd – tõmbad kindad kätte, mõned pätsimised ning jälle pallike valmis: Foto NAGI's: pall
Vee ja seebiga mökerdades vudis mõtteke selleni, et nüüd on mul lõpuks pilt silme ees, mida ühele toredale isetegijale jõulukingiks teha.

Et vahepeal sai üks armas töökaaslane raamatuga maha ning neljapäeval on selle esitlus (raamatu ikka, mitte töökaaslase), kudasin kingituseks ühed kindad: Foto NAGI's: kinnu
Ja ühed katsetused kah veel, mõtlesin, et nendega hea koertega jalutamas käia (mõte läks idanema Chenet' blogist), aga vanusid liig väikseks. Tuleb mõnele lapsele kätte torgata: Foto NAGI's: kinnu2
Eowyn posted @ 09:11 - Link - kommentaarid (10)