Poola sall
…pidi sellest saama. Kui ikka juttudest kuuled, et Poola oma suurusega lausa sunnib autos midagi nikerdama, siis võtad sa lõngakera ja vardad reisile kaasa. Mõttega, et trotsid Poola teid ja nikerdad ühtkomateist.
Tegelikkus aga on teine. Kui sa juhtud elus esimest korda Poolasse, pole sul mahti midagi nikerdada. Huvitav on seal, tõesti.
Nii et selle õlasalli algusots sai kootud hoopis Lätis-Leedus. Siis jäi ta mõneks ajaks kudumiskotti seisma. Tagasiteel sai teda veidi kootud, aga siis tundus ühe rea kudumine tõesti sama lõputu kui Poola teed, nii et lõpuotsa kudusin kodus.

Lõng maavillane, enda värvitud. Muster on Lilly lehesalli keskmise osa muster, see oli tolle salli kudumisest meeles ja nii ta omaette elu elama hakkas. Salli viime kingituseks memmele, kel oli me reisi ajal sünnipäev. Nii et nimeks saab ta endale hoopis Memme sall

3200 kilomeetrit hiljem

Igal aastavahetusel luban endale, et algav aasta toob endaga ka hunnitu puhkuse. Koos hiliste ärkamiste, kuhja raamatute ja võrkkiiges lösutamistega. Ja pärast iga puhkust avastan ma, et läks nagu ikka. Pööraselt.
Sel korral pakkisime oma kodinad ja kütsime Slovakkiasse.



Igatahes olen ma pärast kümmet puhkusepäeva ja 3200 kilomeetrit võlutud. Mina, va kõrgusekartja, tunnistan, et mäed on imelised. Tõsi, tõstukiga mäkkesõit tõi endaga kaasa mõned ebatsensuursed sõnad, kui ühtäkki see pink, millel me maa ja taeva vahel rippusime, nõksatades seisma jäi ja kiikuma hakkas.
Ja too mäkketõus, mis tõstukisõidule järgnes. 2024 m üle merepinna. Et mis siis on, jalutad üles, imetled vaadet ning kobistad alla tagasi, eks. Tjah. Jalad tudisesid õhtul telgis kah veel.
Kõige ilusam reisimälestus aga ei tulnud mägedest, röögatust Tatralandia veepargist, koobastest ega kindlusest. Ühel öösel, kui ma pojaraasult küsisin, et kas ta kempsu tahab, vaatas ta mulle unesegaselt otsa ja ütles: “Ma ei taha muud, kui ainult sinuga koos olla.” Ja jäi siis uuesti magama.

Ja nüüd võiks küsida, et mida teeb üks ema, kui ta tütar on otsustanud minna veidukeseks maailma avastama? Otse loomulikult võtab ta hoida oma tütre koerad. Aimamata, et need aitavad ta nime raiuda erakordselt sügavate tähtedega kohaliku küla niigi kirevasse ajalukku.
Igatahes on meie setter Uba eriti armas hing, hoolitseb kaaskoerlaste eest sellise kire ja pühendumusega, et aina vaata ja imesta. Nimelt kaevas ta pagenduses olles aia alla augu. Eksivad need, kes pakuvad, et auk vastas ainult Uba mõõtudele. Ei, tema kaevas ikka sellise augu, et ka dogiloom sealt välja pääses. Ning kui ema avastas, et koerad jooksus, ei jäänud tal muud üle, kui neile järele söösta. Hommikumantlis, käes verine seaselgroojupp. No et oleks, millega koeri meelitada.
Igatahes olid naabrid väga umbuskliku näoga vaadanud, kuidas mammi võrgutavalt kapsavagude vahel kalpsas ning selgrootsu käes võngutas. Aga nagu ikka, olid meie koerad ka sel korral sellest kõrvast kurdid, mis kutsuja poole oli. Mammi sai kohe mõnuga neil järel liduda.
Igatahes lubas ta väga pikalt kaaluda, enne kui meite penid taas hoida võtab.

Mis tekitab õrnalt üle kolmekümnesel halle juukseid?

Ehk see, et ühel õndsal päeval sa ärkad ja märkad õudusega, et sul on emastaa˛i kümme aastat. KÜMME AASTAT.
Peab nentima, et need kümme on olnud suhteliselt arendavad. Ja õrnalt põrmustavad ka. Mida aeg edasi, seda rohkem saan ma aru, et tegelikult on see lapsekasvatus üks peenike kunst.
Ma pole ideaalne ema, oo ei.
Küll olen ma püüdnud olla mõistev ema.
Tuleb märkida, et elu koos nöpsiga, kes mind kümne aasta eest sündides emaks tegi, on olnud põnev. Ja üha põnevamaks läheb.
Aimu sellest, mis mind aastat paari pärast hakkab ees ootama, andis nöpsi sünnipäev. Nagu üks hea (täiskasvanud) sünnipäevaline hiljem märkis, ootas ta põnevusega mind ja veerandsadat teisme-eelikut vaadates, et millal ma murdun ja närvi lähen. No see hea sünnipäevaline ei teadnud, et need kümme eelnevat aastat on olnud rubriigist “Kuidas karastus teras”.


Tõsi, oli hetki, kus mulle tundus, et igal lapsel võiks joosta sabas täiskasvanu. Näiteks siis, kui kogu see kamp tiiki sumas (seda tegid nad muidugi korduvalt). Ja korduvalt läks turvajatel lugemine sassi. Imestus turvade hääles oli ehe, kui nende lugemise järgi läks tiiki 16 last ja sealt väljus 25. Muidugi, päike oli tol päeval ka erakordselt ere.

Igatahes tsillisid need teisme-eelikud rõõmsalt hommikul kella neljani. Et siis mõned tunnid magada ja kell kaheksa olid vapramad neist juba ujumas. Igatahes õnned ja rõõmud, mu väike kümnene nööbike

Aga ehk tekitab halle juukseid see, et see meie pere poisslaps on otsustanud rulluisutamise peene kunsti selgeks saada. Kündnud vermeisse oma puusakondid (õnneks on keegi hea hing välja mõelnud käe-, küünarnuki- ja põlvekaitsmed) ning tekitanud möödujais naerukrampe. Mu meelest on ka hirmus naljakas vaadata sihikindlat nelja-aastast, kes ukerdab püüdlikult edasi-tagasi. Hirmsasti tudisedes. Kes on näinud vast sündinud vasikat, kes küll väriseb ja vapub, ent sellest hoolimata üritab end püsti ajada, see teab, millest ma räägin. Pojaraasu kiituseks tuleb öelda, et mõni aeg veel ja ta on üks tublimaid nelja-aastaseid rullitajaid siin pool Emajõge.

Ent ehk on lihtsalt vanus mul juba selline, et hallid juukseid tulevad. Lihtsalt. Mine ja võta kinni, eksole

Törts käsitööd ikka ka.
Beebimütsid. Mõlemad tehtud oma parema äranägemise järgi, st ühtki õpetust ees polnud.


Kott. See ka omalooming (ülaääres olevad motiivid pärinevad mullusest Novita suvenumbrist). Lapsukesele sünnipäevaks.