Eowyni väikesed asjad
Foto NAGI's: mytsid2
Kes ei proovi, see ei saa. Nii et tasub proovida;)
.:Eowynist :.
Vanus: Tjah. Juba 34 :)
Asukoht: Eestimaa kagunurk
Tähtkuju: skorpion
.: Meeldib :.
oma pere ja muud loomad.


.: Ei meeldi :.

.: Lingid :.
Mu jutublogi

Mu jutublogi

Jälgi blogi GOGO.EE abil

.: Latest Posts :.
Viimased postitused
Jaanuar 2011
Detsember 2010
Oktoober 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010
Detsember 2009
November 2009
Oktoober 2009
September 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Veebruar 2009
Jaanuar 2009
Detsember 2008
November 2008
Oktoober 2008
September 2008
August 2008
Juuli 2008
Juuni 2008
Mai 2008
Aprill 2008
Märts 2008
Veebruar 2008
Jaanuar 2008
Detsember 2007
November 2007
Oktoober 2007
September 2007
August 2007
Juuli 2007
Juuni 2007
Mai 2007
Aprill 2007
Märts 2007
Veebruar 2007
Jaanuar 2007
Detsember 2006
November 2006
Oktoober 2006
September 2006

.: Currently :.

Reading:
palju

Last Movie:
viimasel ajal enamasti multikad: Lotte, Jääaeg jms. Lapsed on vallutanud dvd-mängija ja teleka;)


Listening to:
kodumaine


.: Visits :.

475118 sõpra on siin käinud

24 August 2007
Üht-teist head
Aitäh, sõbrakesed, Oravake, Evelyn ja Karumammi, kes te arvasite, et ma peaks kah mõned kenad sõnad enda eest kostma.
A tegelikult on väga kentsakas enda kohta ühtkomateist head kirja panna. Pigem naljakad asjad tulevad mõttesse. Ja üldiselt on mu aju hallollus minu juurest jalga lasknud. Täna mõtlesin nt pool tundi, kuidas kutsutakse hobuse jala otsas olevat asjandust. Kabi. Lõpeks meenus. Loodetavasti läks ajunatuke lihtsalt puhkusele ja naaseb pea.

Aga suure tõenäosusega pole vale see, et ma:

1. Armastan ja hoian hirmsasti mulle armsaid inimesi. (No kipun nt pojaraasu musitama avalikus kohas (loe: nt rannas), mispeale see ebalevalt küsib, et kas ägedaid mehi ikka musitatakse teiste ees.)


2. Ja ma armastan oma tööd. On tõsiselt tore teha seda, mis meeldib.
3. Ja tundub, et ma oskan kuulata.
4. Ja mind huvitavad inimesed. Nende mured ja rõõmud. A halb on see, et ma peaks olema professionaalsem ning elama teiste muredele vähem kaasa. Kahjuks ma ei oska. A võib-olla ma õpin.
5. Mulle meeldivad loomad. Eriti koerad. Suuremad pudulojused jätavad mind külmaks. Ja kui nad juhtuvad sattuma lähemale kui paar meetrit, ei tunne ma end hästi. Ehk seepärast, et kord õnnestus mul jääda hobuse ja latriseina vahele nii, et põsk oli pärast kriim ja kulm oli rullis.
6. Optimist olen ka. Vahel vist liigagi.

7. Väga laisk ma pole (haa, tegelikult keeldus mu parem mina seda siia kirja panemast, sest kiire pilk kalendrisse ja ülla-ülla, lugude tähtaeg on kohe käes. A ehk on nii, et kes tasa sõuab, see kaugele jõuab. Kuigi üks sõber märkis hiljuti, et kes tasa sõuab, sel mädanevad aerud ära.)

8. Ja nagu Karumammi ütles, et üks tore asi on see, et ta on naine. No tore on see, et ma olen ka naine. Ma küll ei täna saatust iga päev selle eest, et mind naiseks loodi, aga on ju hea omada teatud asju (nt mõtteviisi, oi jummel, mida teie ometi mõtlesite), mida meestel pole.
9. Ja üldse, ma olen ilus, tark ja osav. Vahel ma armastan ennast, vahel mitte. A see viimane on tegelikult juba paha.

Njah, rohkem ei tule. Lähen parem ja heegeldan.
Aga teie, kes te veel endasse vaadanud pole, tehke seda ning pange enda kümme ilusat ja head ka kirja!
Eowyn posted @ 17:54 - Link - kommentaarid

Rokitibid, ritta!
Ma sain Susalt autasu


Et siis rokitibi. Nagu Trika ühes kommentaaris mainis, tunneb ta end praegu natuke rohkem rokipeeruna. Nu ma ka. Aga see pole selle jutu teema.
Igatahes olen ma õnnelik, aitäh, Susa!

Ja siit tulevad viis toredat ja tubli (andestust, kui keegi saab selle tiitli topelt, ma olen ülevaadet kaotamas, kes juba sai ja kes veel mitte):
Evelyn
Rees
Chenet
Krentu
Kriuks2

Ja nüüd, toredad ja tublid, sättige teie järgmised viis vahvat rokkivate blogijate ritta!
Eowyn posted @ 06:31 - Link - kommentaarid (2)

22 August 2007
Ainult üks küsimus

Öelge, kas teil on kunagi tulnud võidelda tundega, et eee, ma ei raatsi seda asja ära saata? Nikerdan teist nädalat järjest värvipakivahetuspaki saajale (kullakestes käib värvipakivahetus) kingitust, ja mida päevake edasi, seda kallimaks see asi saab. Kentsakas, eksole. Pealegi, ma pole varem nõnda suurel asjal sarvist haaranud (väikenegi õigustus tuleb ju ikka leida, eks).

Ja meil läks poja täna esimest korda pärast kolmekuulist suvepuhkust lasteaeda. Vaatas teine nii haleda näoga aknast meile järele, et uh. Kurblik. Uus rühm ja uued kasvatajad, eks tal läeb harjumiseks aega. Mul ka. No see hommikune varajane ärkamine on nuhtlus. Panin alustuseks äratuse kella seitsmeks. No ei midagi. Siis ütlesin endale kurjalt, et kuule, tööd peab tegema, mitte kodus lastega mängima. Ja panin äratuse kella kaheksaks. Mõjus.
Valisime eile teadlikult Potteri vaatamiseks varasema seansi, et jõuaks varakult koju tagasi ning saaks õige aja peale põhku pugeda. Potter oli… kuidagi sünge. Aina üks öö ja pimedus. Neil, kes raamatut lugenud pole, saab vist päris keeruline olema, et veidigi mõista, mis parasjagu toimub. Emil, kes tavaliselt vaatab filme suure huviga, küsis poole filmi ajal, et millal see ometi läbi saab. A no ta pole raamatut lugenud ka.

Ja et asi päris melanhoolseks ei kisuks, siis käisin koju tulles käbedalt postkontorist läbi. Nii et arvake ära, kes läeb täna uue kotiga linna intervjuud tegema (ei hakka ise uut pilti tegema, kotitegijal nõnda ilus tehtud)?
Mina, ikka mina
Aitäh, Kelly26 !
Eowyn posted @ 06:17 - Link - kommentaarid (6)

20 August 2007
Veike kultuurilaks ehk kuidas minust hakkab fänn saama

Ma pole eriti kergelt mõjutatav. Ehk teisisõnu: et miski mulle muljet avaldaks, peab see miski (või siis keski) tasemel olema. Aga eile piisas mõnest hetkest ja ilmselgelt olen ma fännumas.
Aga et kenasti peaaegu algusest alustada, on meil päris kentsakas suve lõpuosa olnud: alustuseks Rannap ja Taavi, siis Metsatöll, edasi tuli Jumalaema kiriku kellamees (väga viis!), alekoki laivtuur ja eile oli Tartus Broadway gala. See laivtuur ei jätnud teab mis muljet: kõik oli justkui olemas – staari(kese)d ja laulud ja puha, aga kuidagi selline kesine tundus.

Aga eile. Ilm oli superluks. Lapsed said ema juurde viidud (esimene kord üle saja aasta, kus me kahekesi kuhugi läksime, muidu ikka koos pudinatega, ja et nad väga ei viriseks, sai lubatud, et homme läeme kinno Potterit vaatama) ja juba sõit oli mõnna! Heegeldasin värvipakisaajale kingitust ning kui lõpeks laululava oma väljakutäie rahvaga paistma hakkas, tundsin, et super!
Fännumisprotsess sai alguse gala esimese osa lõpus, kui Gerli Padar oma registrid lahti tõmbas. Mul oli raksuga pisar silmis ja kananahk ihul. Olgugi, et laul polnud teab mis vesistamispalake, Queeni vana ja hea Somebody to love. No võimas, lihtsalt võimas! Ja nende välismaiste artistidega oli sama lugu nagu Inglise superstaarisaate võitja Paul Pottsiga (mobiilimüüja, kes alati unistanud ooperilauljakarjäärist): alul tekitasid ebalust ja pärast – täitsa 10 points!
Ja täna laulab Liisi Koikson Tamula ääres oma väikesest järvest. Elu on lill!
Eowyn posted @ 14:32 - Link - kommentaarid (5)

15 August 2007
Tööjaotus
Tööjaotus peab paigas olema. Ikka meestetööd ja naistetööd, eksole. Vähemalt on enamik veendunud, et nii see võiks olla.
No ma ei ole. Ma avastasin eile enda jaoks trimmerdamise. Teate küll, et võtate selle jubina endale puusale, panete prillid ette ja kõrvaklapid pähe ning hein muudkui lendab kahte lehte laiali. Igatahes on silmal kohe ilus vaadata, kui majaümbrus on kena. Ja mulle meeldib praeguse kuumaga väljas tilberdada.
Tänase päeva kümme punkti lähevad igatahes onkule, kes nähes mind astumas, trimmer käes, pidas auto kinni, vaatas tükk aega, et appi, ongi naine!

Ja et tööjaotus ikka paigas oleks, siis lillekasvatamine on meie peres meespere teema. Tuli teine kevadel kahe ämbriga ja teatas uhkelt, et peakokk andis talle kallasid.
Istutas oma kallad maha, kastis ja poputas ja nüüd on meil õues sellised uhked tegelased:
Foto NAGI's: kanna1Foto NAGI's: kanna2
Muidugi selgus kohe täitsa lillekasvatuse algul, et kalladest asi kaugel, tegu hoopis kannadega. Aga ega see nimi olegi nõnda oluline, peaasi, et ilus on.

Käsitööd tegin lõpeks kah veidike. Sokid telgis magamiseks. Kuskilt oli meeles, et telgis on hirmus külm ja suure hooga lõin vardaile hääled sisse. Reaalis nägi asi välja nii, et telgis oli palavam kui laval. Aga sokid kuluvad alati ära, eksole:
Foto NAGI's: sokid1

Ja et õeraas lõpetas vahepeal kooli, sai ta endale koti:

Foto NAGI's: kessukott
Eowyn posted @ 17:29 - Link - kommentaarid (14)

14 August 2007
Solli*, ikka veel ei mingit käsitööd

Lastega on see tore asi, et nad muutuvad hirmus ruttu. No just nad on väikesed ja korraga on sul kodus puberteeriv beib või matšomees. Või eelpuberteeriv. Ja siis, kui nina on püsivalt mossis ja “ei viitsi” on muutunud sidesõnaks, kipuvad need ajad, kus su eelpuberteet oli tõeline nunnukas, ununema. (Õnneks ei räägi ma veel meie perest, aga ega need ajad enam kaugel ole. Esimesed märgid, et tung ja torm hakkavad saabuma, on juba aimatavad.)
Selleks, et tuju püsiks ka siis hea, kui uksed pauguvad ja krohvi lendab suurte latakatena põrandale, tuleb paremad palad kirja panna.
Näiteks see, et ühel toredal reisipäeval hakkasid lapsed autos mänguasjade pärast riidlema. Järsku karjatas Sassu: “Emme, ta tahtis mind odaga näkku lüüa!” Emil (nördinult): “Ei tahtnud näkku, ikka kõhtu lüüakse odaga!”

Või siis see: Sassu, tore vanem õde, otsustas oma rüblikvenda harida. Alustas (õpetlikult): “Emil, millest tehakse mahla?”
Ilmselgelt Emil ei tea ja püüab välja vingerdada: “No ikka kausis tehakse.”
“Ei-ei, MILLEST tehakse mahla? No sa ju tead küll, sa oled ju mahla joonud.”
Emil (lausa karjatades): “No ma ju ei joo mahla, ma joon jääteed!”

Või siis see, et mu õde rääkis täna Emilile, et kuule, sulle sobiks veidike lühem tukk, et peaks juuksurisse minema. Veidi hiljem laksasid käärid köögis hirmsa hooga kokku ja nüüd on pojaraasu kena klaar laup ikka juba kaugelt näha.

Ja see, et kontserdil elavad mõlemad pakutavale ikka sajaprotsendiliselt kaasa. Alles see oli, kui Rannap koos Taaviga Rõuge kirikus käis. Muidugi oli see laps, kes selge ja kõlava häälega laulma hakkas, kui Taavi just vait jäi, meie oma.

Või too kord, kui me Metsatöllu Pühajärvel kuulamas käisime. Ilmselgelt nautis see osa publikust, kes Emilit nägema ulatus (no kolmeaastast ju kaugele ei näe), tema etteastet. Selle juurde käis: näpuviskamine, juustelehvitamine, breigielemendid, kujuteldava kitarri mängimine jne.

Hirmus teadlikud on nad ka. Nii pakkus Sassu reisil olles, et kuulge, minge randa ja tehke romantikat, äkki saab siis endale pisikese õe kah. Õnneks olid ettenägelikud Ventspilsi kämpingupidajad telkimisala ümbritseva aia tabalukustanud ja nii ei jäänud meil muud üle, kui õhtuhämaruses romantiliselt võrkpalli mängida.


* solli – kuna pojaraas meil jätkuvalt keeldub r-i põristamast, siis kõlab ingliskeelne sorry tema suus sel moel. Ja see mõjub alati nii armsalt, et olgu tegu mistahes käkiga, piisab sellest sollist ja haledast pilgust ning kõik on jälle ok. (Õnneks ei oska ta veel lugeda, seega ta ei tea, et tema solli kõik leebeks muudab).

Veike illustreeriv pildike ikka ka:
Foto NAGI's: emsusassu
Eowyn posted @ 19:56 - Link - kommentaarid (5)

12 August 2007
Puhkus

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et hakkasime aegu tagasi mõtlema, et tahaks üht luksuslikku puhkust. Sellist, et lihtsalt oled ja tunned sellest olemisest mõnu. Nii me kutsusime õe kutskineid karjatama ja pakkisime ühel ilusal õhtul oma asjad, et hommikul startida. Koos sõpradega Lätti ja Leetu. Nädalasele tripile.
Ei pea olema teab mis vaimuhiiglane, et ära arvata, mis oli me esimene siht. Kui suurem osa reisijaist on vanuses 2-9 aastat, siis otse loomulikult Jurmala Livu veepark. Ilmselgelt polnud lapsed mitte ainsad, kes veeparki kaifisid (isegi mina, va jänes, lasin end veenda, et pole need torud nii hullud midagi. Ega olnudki: napid sekundid lõugamist ja juba olidki tagasi basseinis, ontlike päevitusriiete asemel jalas stringid ja kaelas eriti modernne ehe, mis kunagi oli rinnahoidja. Hiljem vaatasin, et ma polnud ainus: ühel mammil olid rinnahoidjad suure hooga kihutades sootuks seljast tulnud).

Reisi kavandades vaatasime, et lastel ei hakkaks igav. Sest vanemaksolemise juures on üks kentsakas asi: kui su lastel on hea, on sul endal ka hea.
Nii me siis nautisime seda, et lapsed nautisid Ventspilsis hiiglaslikku kiikumis-turnimis-sõitmisatraktsioonidest tuubil parki: Foto NAGI's: pargis1
tõele au andes tuleb märkida, et vanurid ikka nautisid ka – mida nägu, eksole
Foto NAGI's: pargi2
ankruparki (kui nüüd vaadata, siis neid lapsukesi mahuks siia ankrule ju veel?)
Foto NAGI's: ankrud
ning merd. Seda viimast sai söögi alla ja söögi peale. Ning see oli mõnus.

Söögist kõneldes: mõne aasta eest käisime oma perega esimest korda Leedut avastamas. Sattusime ööbimiskohta otsides ühte ütlemata ilusasse paika peaaegu Palanga külje all: jänesed sebisid murukatusel, pisike kosk vulises ning rahvas nautis olemist. Rentisime endale seal toakese ning sõime kodust kaasa võetud konserve. Miskipärast arvasime, et hinnad on selles euroopa, itaalia ja hiina toite pakkuvas kohas üüratud. Ja eelarve, see oli toona hm, suhteliselt kasin. Igatahes jäi see Nendrine Pastoge kummitama.
Jätsime selle nüüd reisi viimaseks päevaks. Ja see oli täpiks i peal. Road maitsesid lihtsalt imelised. Muusika oli mõnusalt mahe ning teenindamine kiire ja korralik.
Foto NAGI's: nendrine
Toredaid üllatusi oli teisigi: meremuuseum ja delfinaarium Klaipeda külje all (juba sõit sinna hirmus pisikese laevaga oli tipp: triibulises maikas kähedahäälne madrus, koni suunukas, taustaks tümpsumas kohalik popplauluke ning massin, mis ähvardas iga hetk sussid varna visata. Korises, mürises ja pildus tossu välja); merevaigumuuseum Palangal, Ristimägi jne.

Ööd, need magasime eranditult telgis. Ilmad olid superluksid, soojad ning sumedad. Vihma saime vaid korra. Aga see vihm oli ka vihma nime väärt! Kallas nagu ämbrist, äike sähvis valusalt ning vapraimadki meist värisesid. Tõsi, hiljem selgus, et osa meist värises, sest telk, mis kiideti superluksiks, oli nii superluks, et ei pidanud vett. Aga hommikul säras pilvitus taevas jälle päike ja märjad asjad said ruttu kuivaks. Ja jälle oli tšill ning mõnus olemine.
Et mis selle reisi siis luksuslikuks muutis, polnudki ju mitmetärnihotelle ja muud sellist kraami?
Aeg. See, et kuhugi polnud kiire.
Pere. Millal sa siis ometi omadega veel koos oled, kui mitte siis, kui lapsed on pisikesed. Sest juba varsti on nad nõnda suured, et väljavaade suvine reisike koos vanuritega teha, sunnib nina kirtsutama. Ja pealegi, me lihtsalt pole seda tüüpi, et meeldiks üksi (st ilma teisepooleta) reisumas käia.
Sõbrad. Sest nad on lahedad.
Foto NAGI's: algus1
Eowyn posted @ 20:00 - Link - kommentaarid (10)