Lõpuks veidi käsitööd

Juba piinlik hakkas. Et blogis peaks justkui käsitööd ka presenteerima, a kui ikka aega pole sellega tegelda ning tahtmist ka justkui napib, siis ei tule käsitööd ka.
Igatahes võtsin endal ükspäev natist. Et mis see olgu, ei saa sedamoodi. Fimotasin natsa.
Need pähklitriibulised pallid ses kees on mu töö.

Ja need kah.

Epukoera tegin ka. Teksakotile kaunistuseks. Kott tuleb veel valmis nikerdada.

Mis teeb maailmast imelise paiga?

Kui sageli te mõtlete, mis teeb maailma imeliseks? On see ise sedavõrd tore paik? Või tuleb selle imelise nägemiseks veidi vaeva näha? Või muudavad hoopis teised selle toredaks?

Enne rulluisutamas käies mõtlesin sellele. Et tegelikult olgu ilm kui ilus tahes või tuju kui hea tahes, pole sellest suurt, kui seda jagada ei saa. Jagada oma mõtteid ja tundeid.
Maailmast teeb imelise paiga see, kui su kõrval on inimesi, kellega sa saad rääkida nii, et nad mõistavad, mida sa tunned ja mõtled.
Just need, kes kõrval kulgevad, armsad kaasteelised, muudavad maailma imeliseks.

Saunajutt

Kui me endale kodu otsisime, ei olnud meil sellele mingeid imesuuri nõudmisi. Peamine oli, et oleks hea olla. Leidsimegi endale sellise koha, kus tõesti kõigil on hea olla. A inimese arusaamad heaolust muutuvad. Igatahes tundus mõni aeg tagasi, et ühe hea elamise juurde kuulub ka saun.

Tegelikult oli saun siin olemas. Lausa kaks sauna. Mõlemad vanad ja väsinud. Üks lastud sedavõrd käest, et teda enam päästa ei saanud.


Teisele sai eluvaimu sisse puhuda.


Aega läks hirmuspalju. Ja tööd oli ka hirmuspalju ja on veelgi. Teinepool oma väikeste valgete kätega ise ehitas. Vend käis ka abis. Seepärast oligi mõlemat hirmus palju, sest mõndagi tuli uuesti ja ümber teha. Aga nüüd on hää. Jubehää.






Ja ühe vanema, targema ja tasakaalukama armsa hinge eeskujul on meil nädalas kaks saunapäeva: kolmapäev ja laupäev. Hääd leili, eks